Vaade ajalukku

Saatsime enne jõule endistele omanikele paraja pataka pilte, mis olime suve jooksul teinud. Kirjutasime ka, mis me suvel kõik korda saatsime ja kui rahul me oleme. Saime ka vastuse, kus nemad omakorda saadavad pilte minevikust, tänavad muidugi ja avaldavad lootust, et oleme ka edaspidi sama toimekad ja rahulolevad. Neil on hea meel, et uus katusehari sai pandud ("Linavästrikul on nüüd kevadel uus kodu!") - nii palju siis kasu Ervini ponnistustest katusel. Olulise infona kirjutavad veel, et vanni all elavat suur kärnkonn - püsielanik, et ärgu me kartku. Ervin mingit padakonna korra nägi ka, mina mitte. Vedasime ju vanni teise kohta, äkki tal nüüd polegi kodu ja langes ehk kellegi röövlooma või -linnu saagiks? Ja et kui näeme kõvera sabaga rebast (pole näinud), siis see on Oskar.

Kui juba tuli selline ajaloohõnguline sissekanne, siis olgu siinkohal ära toodud ka endise külaelaniku mälestused, mis me tookord naabri käest saime:

Selles väikses talus elas Läänemets Rudolf ja tema abikaasa Agate. Nendel oli kaks halli lehma ja hobune, neil põldu ei olnud. Viisid piima meiereisse ja elasid sellest ja heina ka rendimaa pealt tegid. Lapsi neil ei olnud. Ruudi tegi ka käsitööd, mõned vannid ja pütid. Ja oskas ka kannelt mängida. Tal oli kannel ja tegi ka kitarre ja mandoliine ja isegi viiuli, väga hea kõlaga olid pillid, ise ta neid mängida ei osanud. Aga ükskord tulid Kiviloo poisid, mängumehed paistsid olevat, panid toa rõkkama, siis kõlasid ilusad laulud.
Ruudil oli hea meel ja tegi veel mõned pillid, et kui keegi muusikamees tuleb, saab pilli mängida.
Ja poisid ostsid ka mõned pillid. 
Nõnda elasid need vanakesed.

Jõuluaeg

On hämmastavalt soe talv, täna tõusis temperatuur isegi +11-ni. Eile oli umbes sama. Käisime olukorda üle vaatamas - kõik oli kontrolli all. Hiired toas käinud ei olnud, mürk tubades oli puutumata, mujalt söödud. Nii et hiireprobleem oleks justkui lahendatud. Küll aga tekitab viimasel ajal meelehärmi mutt, kes aias kõvasti möllama on hakanud. Suve jooksul ei olnud mitte mingit mutimuret, ei tea, kas häiris neid muruniitmisega kaasnev vibratsioon või miski muu - aga nüüd on iga kord üha rohkem hunnikuid tekkinud. Kogu aeg mõtlesin, et enne kevadet pole vist mõtet tõrjega tegelema hakata, aga vist tuleb seda siiski teha.

Aias praegu väga midagi teha pole. Näksisin oksakääridega ebaküdooniapõõsale paar ringi peale - tegelikult saaks teda veelgi vähemaks võtta, ta on ikka väga suur. Käisin ka väljaspool aeda saega ringi. Männi juures olevat võsa sai päris korralikult vähendatud - paar sama edukat saagimiskorda veel, ja see on täielikult likvideeritud. Ronisin ka kivihunniku otsa, kust sai pärnale läheneda. Päris palju oli seal murdunud oksi, mis olid alla kukkunud ja siis madalamate okste vahele kinni jäänud. Või siis kuivanud ja poolikult murdunud oksi, mis vaid paari kiu otsas veel puu küljes kiikusid. Neid ma seal siis räsisin. Vähemalt on praegu, kus puud raagus, sellise tööga kergem tegelda kui suvel.
Natuke tegelesin ka musta kile all oleva peenraga. Rullisin kilet maha ja kaevasin veel mõne meetri juurde. Kaevamine on raske töö ja seda ju nagunii ühe jutiga ei jaksaks teha. Tegelikult jube naljakas, et jõulude ajal on võimalik maad kaevata ja peenraid teha. 
Tegelikult tahaks hirmsasti, et lumi maha tuleks. Praegu on ju aasta kõige pimedam aeg ja tahaks väga ka talveromantikat näha.

PS Päike loojus sel laupäeval kell 15.19, aga järgmisel nädalal samal ajal juba 15.24 ;)

Taas sajab valget lund väljas

Viimasest kahest korrast polegi enam midagi väga pajatada. Eelmine kord leidsime küll jälle 2 hiirelaipa, aga enamvähem on ka tuvastatud, kustkohast nad majja pääsevad - käimlas poti taga on mingi pilu, kust nad ilmselgelt tulevad. Nii et kui need 2 ust, mis seda toast eraldavad, kinni panna, siis tuppa nad ei saa. Muidugi riputasime kõik kohad jälle mürki täis, ja ongi näha, et käimlas on mürk söödud, samuti õues tuulutusaukudes, toas aga oli kõik puutumata. Ehk tõesti õnnestub nad nüüd tubadest eemal hoida? Seda enam, et süüa seal ju ka miskit pole.


Nüüd laupäeval käisime siis jälle. Ilm oli väga ilus päikseline ja oli lootust, et saab jälle pikalt oksi põletada. (Oksahunnik kase all ei taha sugugi väheneda, hoolimata hoogsast põletamisest). Äkki hakkas midagi väga ootamatut toimuma - lund hakkas sadama! Sellega oli okste põletamine ühel pool, ja üleüldse, kuna päike loojub ka juba enne kl 4, siis asutasimegi ennast minema. Nii et olgu siis dokumenteeritud - esimene lumi sel aastal 21. novembril.
Arvatavasti vist võib nüüd aiahooaja ametlikult lõppenuks lugeda, enne kevadet vaevalt et peale hiirelaipade lugemise muid uudiseid tuleb. Igatahes loodan, nii nagu sügis venis pikaks ja soojaks, et ehk hakkab kevad ka varakult peale!

Ilus sügis

Sügis on olnud erakordselt ilus - soe, kuiv, päikseline... Siiamaani on. See kõik on venitanud õuesolemise hooaja tavatult pikaks - rääkimata sellest, et aiaomanikul on see nagunii pikem kui korteriinimesel. Kahjuks loojub päike juba päris vara, eriti pärast kellakeeramist, ja kui just kottpimedas toimetada ei taha - ja väga vara ju alustada ka ei jaksa - siis jääb päev ikkagi lühikeseks.

Oktoobri lõpupäevadel käisime jälle talust läbi - oli jäänud umbes 10-päevane vahe. Selle aja jooksul oli nii mõndagi toimunud, nimelt olid maja vallutanud hiired. Mis seal täpsemalt toimunud oli, see jääb siiski natuke mõistatuseks. Eestoas oli olnud miski suurem ralli - igasugu sodi oli mööda põrandat laiali puistatud. Teises toas aga - oh õudust, 3 hiirelaipa! Kaks neist seinaäärtes, ja üks vanas tuttavas lauasahtlis - sealsamas, kust kevadel selle mumifitseerunud hiirelaiba leidsime. Ja mis kõige kohutavam - kaks neist (sahtli oma ja üks põrandal) olid ka poolenisti söödud, st soolikad väljas. Kolmas oli küll terve, aga tekib küsimus, miks temagi surnud oli? Ja kes neid üleüldse seal sõi? Mingeid auke kuskil seintes pole, nii et hiirte endigi sissepääsemine on arusaamatu, ammugi siis võis see olla mingi suurem loom. Lisaks kõigele - ja see oli tõeliselt ebameeldiv - oli näritud ka põrandat, nii et saepuru taga. Huvitav, maja oli aastaid tühjana seisnud, ja põrandad püsisid tervena, ja nüüd, 10 päeva jooksul tehakse vaata et auk põrandasse. Huvitav küll, kes? Kui ma varem olen unistanud sellest, et saaks majakatusele salakaamera panna, mis jäädvustaks kogu selle wild life'i, mis meie äraolekul toimub, siis nüüd tundub, et sama huvitav oleks tubane kaamera.
Aga hiireteema pole veel lõpetatud. Eestoas söögilaual oli meil kuivikukarp (miks me selle üldse sinna jätsime?) ja selle sees kükitas rahulolevalt üks täitsa elus hiir! Miks ta ei pidanudki rahul olema, kui elas ju otseselt söögi sees! Mina ei tahtnud selle hiiremajandusega üldse tegelda, aga Ervin läks põllu peale ja lasi ta seal lahti. Ma muidugi soovitasin ikka kaugemale minna, muidu on ta ilmselt kiiremini majas tagasi kui me ise - aga no ta ei viitsinud, ja nii oligi: hiir võttis kohe suuna majale ja kukkus siblima. Ja kui ta juba maja ees lehtede alla kadus, siis püüa sealt enam.
Igatahes koristasime nüüd kõik kuivikud ära - rohkem toitu nagunii majas ei ole - ja riputasime seinaääred mürki täis. Osa mürki panime ja väljas tuulutusaukude sisse - õpetuse järgi ongi targem neid juba õues mürgiga kostitada, et nad tuppa üldse ei jõuakski.

Nädalavahetusel käisime jälle - valmistusime suuremat sorti hiireralliks, aga seekord polnud nagu üldse toas käidudki, mürk oli puutumata ja toad puhtad. Õues olev mürk oli küll kadunud. Loodame, et see siis ikka sihtgrupini jõudis. Lehti riisudes õnnestus ühte tegelast ka näha lehehunnikust välja vupsamas. Üritasin talle reha abil selgeks teha, et see on siin minu territoorium, aga ta vupsas hoopis kompostikasti praost sisse ja enam teda ei näinud.
Mutid on ka viimasel ajal kõvasti möllama hakanud, just nüüd, sügisel. Millegipärast ei olnud suvel peaaegu ühtegi hunnikut näha. Nüüd peab hakkama neid ka tõrjuma.

See Mäku vist enam ei käi, õunad on ju otsas ka. Ausaltöelda tagantjärele kahtlustan, et see, kes õue peal käis, oli ikkagi kährik, mitte mäger - aga see, keda ma eemal vilja sees nägin, oli justkui valge peaga ja tundus suurem ka. Samuti väidab Ervin, et tee ääres nähtud loom oli kindlalt kährik, aga see, keda ta katusel istudes nägi, tundus nagu suurem, ja ka valge peaga. Kas võib olla, et seal on lausa kaks erinevat tegelast, Mäku ja Käku?
Kui ma suvel ikka lootsin, et tahaks mõnda looma näha, siis nüüdseks on mul neist küll täiesti kõrini ja ma ei taha enam mitte mingeid loomi näha! Kui, siis mingit kitsekest kaugusest küll imetleks... Nemad vähemalt minu aeda ei pääse. Just sõraliste kaitseks omal ajal see vägev tara sinna ehitatigi.
Midagi meeldivat ka - mingid lilled puhkevad alles praegu õide! Pisikesed tumelillad astrid. Tõesti väga targalt kujundatud aed. Õied läksid alles vaasis korralikult lahti ja püsivad vaasis juba üle nädala.

Musta kile all olev muru on nüüd enamvähem ära kängunud ja võiks kasvõi kohe peenart kaevama hakata. Aga enne kevadet vist pole pointi. Nii et hetkel peale lehtede-okste koristamise ja põletamise muud teha polnudki. Lõke oli vägev, aga kui sellega lõpetasime, siis oli väljas ikka kottpime ja ainult tänu oma toredatele LED-lampidele oli võimalik ilma ninuli kukkumata autoni tee leida.

Sügis käes

Kuna sügisene pööripäev ja mihklipäev on mõlemad möödas, siis võib vist öelda, et suve- ja aiahooaeg on lõpetatud. Ja nagu arvata võiski, jäävad postitused järjest harvemaks. Viimastel kordadel polnud meil aias enam muud tegemist kui ainult õunad. Muide, nendegagi oli tegemist rohkem kui küll, ja lõppkokkuvõttes jäime võitluses õunad - meie siiski kaotajaks. Õunu oli lihtsalt nii mega palju, et neid kõiki kätte saada on täiesti võimatu. Raputasime puid, üritasime rehaga udjada - aga ometi jäid paljud õunad veel puusse. Pealegi suutsime tegeleda ainult nö lemmikõunapuudega. Kaks eriti metsistunut - ja mitte ka just kõige parema maitsega õunapuud - jätsime lihtsalt rahule, lihtsalt üritasime puu alt nii palju kui võimalik õunu komposti vedada. Üldjoontes võib öelda, et kõik õunapuud on ikkagi väga head sordid, sest õunad on väga head. Kahe lemmikpuu eest üritasin eriti hoolitseda - hõõrusin sammalt maha, puhastasin puualused, uuendasin liimivööd. Kui kevadeks veel feromoonpüünised ka üles panna, siis loodetavasti suudab see kõik natuke ussitamist vähendada küll.
Proovisime kodus ka õunamahla teha, Kaielt laenatud aparaadi abil. See oli suuremat sorti möglamine -  igasugust  vahtu ja sadet tuli mitu korda rohkem kui mahla ennast. Pealegi oli suht tüütu nii suurt kogust õunu puhastada. Aga mahl oli väga hea.
Eelmine laupäev oli veel soe ja sai dressikaga ringi lasta, viimane kord aga juba jahe (+5) ja ilma kinnasteta enam olla ei saanud. Koristasime lehti, põletasime oksi, saagisime natuke küttepuid, ja muud nagu teha enam polnudki. Lõppkokkuvõttes, aed on hooaja lõpetamiseks valmis.

Ühe vana võla pean veel ära õiendama. Nimelt ei taha rahvas kuidagi uskuda, et meie külapoes on esindatud selline kaubamärk nagu Starbucks :))) Jajah, just nii see on. Nii et kõik, kes Eestis Starbucksi järgi igatsust tunnevad, nüüd teavad, kuhu joosta!

Istutades oled sa õnnelik

Viimane pühapäev oli jälle mõnus soe vananaistesuvi. Läksin istikuaeda, et osta talveks kirsile tüvekaitse, mis peaks teda jänku närimiste eest kaitsema. Aga ringkäiku tehes ei suutnud ma ennast tagasi hoida, ja ostsin ühe mustsõstra ka. Algul plaanisin osta "Titania", aga pärast telefonitsi nõupidamist oma isikliku aiandusnõustajaga otsustasin hoopis sordi "Bona" kasuks. Esiteks nägid selle istikud juba palju paremad välja. Teiseks oli kirjutatud: "Tugevakasvuline põõsas. Saagikas, väga varajane. Marjad väga suured, ideaalsed lauamarjad." Lisaks veel "soovitussort", mis olevat üldse garantii, et asjast ikka mingi normaalne asi tuleb.
Ja teel kassa poole haarasin veel täitsa spontaanselt kaasa ühe kuumaasika põõsa. Sain alles hiljuti teada, et selline asi üldse olemas on. Igatahes tundus jube põnev, ja saab näha, kuidas ta minu aias end tundma hakkab. Kuna seal olemasolevad maasikad on nagunii juba vanad ja ilmselt neid kuigi kauaks enam pole, äkki siis asendadagi nad hoopis kuumaasikatega?


Krundil oli kõik kontrolli all. Muidugi Mäku oli jälle kõvasti möllanud. Peamiselt ta hammustab igast õunast ampsu või kaks, siis liigub järgmise juurde. Mul on tegelikult plaanis kogu aed ääristada kividega. Võtan sealt kivihunnikust ja kindlustan nii kogu aiaääre ära - sügisel on seda eriti hea teha, kui rohi närbunud on. Katsugu siis veel tulla!

Üritasin sõstra istutamisel teha kõik nii, nagu me nädal tagasi teiste istikutega tegime. Loodan, et sai hästi. Siis käisin veel oksakääridega kõik sõstrapõõsad üle ja lõikasin vanad kuivanud oksad välja. Olin seda osaliselt kevadel teinud, aga ei jõudnud lõpuni, pealegi nägin nüüd, et olin kevadel täitsa valesti teinud - olin lõiganud oksad liiga kõrgelt, jättes pikad tüükad - "Nagu ei oleks teadnud, et lõigatakse maapinna lähedalt!". Nagu näha, olen suve jooksul aianduse alal natuke targemaks saanud. Aga pole ka ime, sest kõik need teadmised langesid ju enam-vähem tühjale kohale.

Sellelt pildilt leiab teravsilm üles nii kirsi, taralõnga kui ka värskelt istutatud mustsõstra. Taustal olevad suured puud on vasakult lugedes kask, tamm ja pärn (mis jääb küll juba teisele poole aeda). Iseenesest saavutus juba seegi, et need puud niimoodi välja paistavad, kevadel oli seal vaid ühtlane võsa. Nagu mainitud, on plaanis see võsa sealt täielikult hävitada, ja kase-tamme vahele veel 2-3 taralõnga istutada. Edasi tuleb siis nii kase kui tamme võra veidike hõrendada - ikka selsamal eesmärgil, et rohkem päikest õue lasta. Juba praegu arvati, et õu on valgem, kui ta seda suve alguses oli.

Riisusin õunu kokku. Vahepeal jalutas mingi tädike aia tagant mööda. Sealt naabri juurest olen vahest ikka näinud inimesi tulemas - ainult et enne pidid nad minema teed mööda, ringiga. Nüüd on vili võetud ja saab otse üle põlla jalutada. Nii eraldatud paigas on muidugi veider inimest ignoreerida, nii et tervitasin teda, ja tema lehvitas mulle. Huvitav, kas nad lähevad sealt bussi peale? Minu andmetel sõidab buss sealt Tallinnasse täpselt tund aega. Aga noh, ega kõik ei pea ka Tallinnas elama, nagu ma isegi ju.

Metsviinapuu oleme peaaegu täielikult eemaldanud. Kunagi see taim mulle hullult meeldis, aga nüüd, kus ta mul olemas on, millegipärast enam mitte. On ju olemas palju teisi, huvitavamaid ja ilusamaid ronitaimi. Ühte nurka on metsviinapuud siiski alles jäänud ja see näitab nüüd ilusaid sügisvärve:

Pikemat aega õitseb krüsanteemipuhmas:

Ja keset krüsanteeme õitsevad mingid uhked kollased lilled, mille nime ma hiljuti teada sain: talijorjenid.

Valmis on saanud ka kibuvitsamarjad. Nendega ei oska ka justkui midagi teha. Kuigi näiteks eelmisel talvel ostsin põskkoopapõletikku põdedes apteegist tee jaoks  kuivatatud kibuvitsamarju... Peaks nad siiski ära korjama, muidu läheb nagu arooniatega. Mäletatavasti ei olnud mul ka arooniate suhtes mingeid plaane. Viimati aga oli "tore" üllatus see, et põõsaste küljes ei olnud enam ainsatki marja! Linnud olid oodanud, millal kõik valmis saab, ja siis kõik pintslisse pistnud. Või on asi selles, et mujal looduses kipub neil juba toit otsa saama?

Viimane õuntekorjamine oli meil küll juba led-lambi valgel. Kell 8 õhtul on juba pime. Õunu on tõesti massiliselt. Vahest satub mõni ka sekka, mis EI OLE ussitanud ega muidu kahjustunud. Kes nüüd tunneb ära, mis sort on:

Külas on vahepeal käinud veel Marek - kes ainsa inimesena ei toeta elupuude täielikku mahavõtmist ("Mõelge, kui kaua nad kasvama on pidanud!")...

... ja Allan, kes arvas kokkuvõtvalt, et "Pull koht!"

Katus sõidab

Järgmine päev, pühapäeval läksime jälle. Ervinil oli kavatsus lõpuks ometi katuseharja plekk paika panna. Plekid oli ta lasknud sõbra töö juures teha, ja ka akutrell ja alumiiniumredel olid kaasas.
Kõigepealt sai teoks siis see terve suve plaanitud käik, et läksime "kollasesse majja" külla. Esiteks olime seekord kahekesi, ja teiseks paistis ka, et tädi teeb aias tööd - seega, olukord oli sobiv. Tädi oli mulle juba tuttav, tundis mu kohe ära, ja onukesega sain ju ka hiljuti alles jutu peale.  Planeerisime küll vaid korraks läbi hüpata, aga muidugi kujunes sellest mitme tunni pikkune jutuajamine, koos veini ja kõige muuga. Kuulsime väga palju põnevat küla ja meie maja ajaloost, eelmistest elanikest, nendest, kes olid plaaninud meie maja osta, igasugu loomadest, kes ümbruskonnas tegutsevad, ja palju muud  veel. Lisaks saime veel koopia inimeste üleskirjutatud mälestustest, iga maja kohta eraldi peatükk. Nii et krundile jõudsime alles kella nelja paiku.
Liimivööd õunapuude ümber olid oma kohal. Sinna oli juba jõudnud igasugu rahvast külge kleepuda, enamikus küll pisikesed kärbsed ja mõned ämblikud. Aga oli ka päris eemaletõukava välimusega elukaid - loodan, et olidki need, kelle jaoks see liimivöö üldse välja mõeldud on.
Eelmisel päeval istutatud taimed olid kõik nii, nagu nad meist jäid. Kastsin neid, riputasin natuke mulda juurde. Riisusin õunu kokku, nii palju kui suutsin, kuigi on ette näha, et järgmisel korral lainetab seal samasugune õunameri. Kes oleks võinud arvata, et minu sügisene põhitegevus saab olema õunte rehaga kokkuriisumine - ja siis suurema osa komposti kärutamine.
See päev ei pidanud siiski sama meeldivalt lõppema. Nimelt pidin mingi hetk ronima katusele Ervinile akutrelli vahetusakut viima. Ta oli sidunud alumiiniumredeli korstna külge, ja tahtis, et ma nüüd roniks selle peale ja mööda seda kuni katuseharjani, tema juurde. Muidugi ma keeldusin seda tegemast, sest kõrgustes ronimine, pealegi igasugustel ebakindlatel jalgealustel, pole päris minu rida. Järgmisena ronis siis Ervin ise redelile, et allapoole ronima hakata. Noh ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi - köis läks katki ja Ervin libises ja kukkus katuselt alla! Ma ei saanud midagi teha, sest kahjuks elu pole film, kus hoiad ühe käega katuse servast ja teisega hoiad kättpidi teist inimest kinni. Ei hakka parem kirjeldama, mis tunne mul seda pealt vaadata oli ja mis mõtted ja stsenaariumid peast läbi käisid. Kokkuvõttes võib öelda, et äärmiselt õnnelik õnnetus - kukkus ta õnneks just selle koha peale, kus ei olnud mingit lauasodi ega tööriistu laiali - maa oli seal kohas ka hästi pehme ja kivisid ei olnud. Muidugi väiksemaid marrastusi ja haavu oli, mida pärast kodus tohterdada sai.
Pärast mõningast maas lebamist ronis Ervin katusele tagasi.
Tänaseks on uus plekk peal ja ma loodan, et niipea enam keegi katusele ei roni.

Jäneda laadal ja Alavere kirbukal

Lõpuks ometi siis kauaoodatud Jäneda laat. Ervinil on nüüd nädalavahetused vabad (lõpuks!), nii et ta sai ka tulla, ja Gunnel otsustas tulla isegi koos juunioritega. Etteruttavalt võib öelda, et sellest kujunes tõeliselt tihe päev! Õnneks seekord vedas väga ilmaga, see oli vist üldse septembri kõige ilusam päev! Vähemalt siiani.

Alustasime oma retke Lagedil asuvast istikuärist – sest laada peale ei saanud kindel olla, eriti kuna mul olid ju nii spetsiifilised soovid. Olin eelnevalt netis kindlaks teinud, et mulle vajalik oli siin olemas. Leidsimegi taralõnga üles, ja kuna ka söödav kuslapuu oli kohe seal kõrval, siis võtsingi mõlemad – kummastki ühe. Gunnel arvas, et olekski huvitav vaadata, kuidas nad ühekaupa hakkama saavad – sest teoreetiliselt peaks nad olema iseviljuvad, nii et ka ühele taimele peaks saak otsa tulema. Ja kui ei tule, siis saab ju alati teise taime kõrvale istutada.

Sõitsime edasi, aga enne laata oli veel üks peatus ette nähtud. Nimelt jäi kuskilt silma kuulutus, et meile juba tuttavas rahvamajas on kasutatud riiete müük „Hinnad superodavad, 0,30-1,50 €“. Mõtlesin, et ehk õnnestub näiteks mingid aiakaevamiseks sobivad dressipüksid muretseda. Aga tegelikkus oli hoopis midagi muud – enamik täiesti korralikud, kasutamisjälgedeta riided. Ervin leidis esimese 10 sekundiga endale kauni helesinise kampsuni, ja mina korjasin ka 4 eset (mille eest kokku 3,60 maksin), muuhulgas pika sooja kampsuni – sügishooajaks enam kui sobiv, ja Gunnel leidis koguni toredad kingad, ja vist ka lastele üht-teist.

Niimoodi siis uhkelt riietatult võis tõepoolest laadale minna. Pärast sellist soodsat osturallit tundusid nüüd laadal kõik asjad nii kallid. :) Aga kuna see oligi meil praktiliselt ainuke laadaüritus kogu suve jooksul, siis ennast väga tagasi ei hoidnud ja panustasime igasugusele heale-paremale: karaskid-leivad, vorst-juust, hapukurk, mesi, juustupats ja käsitöösokolaad. Kui kotid kraami täis said, siis kulmineerus kogu üritus kirsi-istiku ostmisega. Nimelt olin otsustanud, et minu aias võiks ikka mõni kirss ka olla. Õunad on ju ka toredad, aga õunapuid on seal kokku juba 7-8, ja vähemalt 2 neist juba väga vanad. Olin eelnevalt researchi teinud ja leidnud, et mulle sobiks selline sort nagu „Meelika“ (on isetolmlev, ja magus). Gunnel soovitas veel „Novellat“, aga see vist mingi haruldus, sest Jänedal seda ei pakutud. „Meelika“ aga oli olemas. Loopisime siis auto kraami ja inimesi täis ja tõdesime taaskord, kui hea asi ikka on Chrysler Voyager, kuhu kraami äramahutamisega kunagi probleeme pole.

Maandusime siis lõpuks krundil, kus tegime kõigepealt korraliku söögiorgia. Kui kõhud täis, siis hakkasime istutama. Esimesena kirss. Ervin kaevas augu, Gunnel asjatas seal ümber, ja minu osaks jäi enamvähem ainult näpuga näidata, kuhu ma seda puud tahan. 

Tulemuseks sai siis kõiki reegleid järgiv eeskujulikult istutatud kirss. Toeks pandud pulk tundus kõrvaltvaataja silmale küll väheke jäme, aga Ervin teadustas, et „neil Soomes“ just sellised pulgad olidki, nii et kõik on õige!

Eeskujulikult istutatud kirss:

 

Goji asukoha üle oli veidike vaidlemist. Alguses arvati, et minu poolt valitud koht on liiga kitsas – eeldusel, et Goji kasvab ikka suuremaks ja laiemaks. Aga rahustasin nad maha, et seal praegu ikka veel laiutav sarapuuvõsa on mul kavatsus täielikult maha võtta. Esiteks on selle taga peidus üks kaunis kasepuu, mis väärib kindlasti paremat eksponeerimist, ja teiseks ikka see valgusprobleem – mida rohkem ma seda sarapuud räsin, seda valgemaks õu muutub. Nii et tulevikus on selle koha peal vaid kask ja goji, ei miskit muud. Kase kõrval muide on tamm, mis ka praegu üldse välja ei paista, nii et kui sarapuuga ühel pool olen, liigun võsaraiumisega edasi, et ka tamm ilusti näha oleks. Noh ja sinna kase ja tamme vahele tuleb siis ka mingi põõsas.

Ja viimasena liikusime hoopis teise serva, sinna, kus arooniahekk lõpeb, ja panime sinna selle pisikese kuslapuu. Kui sealt nüüd midagi tulema hakkab ja selle marjad mulle maitsevad, siis võibolla asendangi kogu arooniaheki hoopis kuslapuudega. Aga see on veel tulevikumuusika. Kõigepealt peab marjad ära ootama ja nende maitsega tutvuma.

Eeskujulikult istutatud kuslapuu:

Juuniorid pidasid pika päeva vapralt vastu. Ei mingit vingu, ei mingeid hädasid – või kui oligi, siis suutsid nad seda piisavalt diskreetselt väljendada. 

Siin veelkord võidukas istutusmeeskond - et 20 aasta pärast samas kohas uus pilt teha ja võrrelda, kes selle ajaga rohkem on kasvanud:

 
Kulminatsiooniks saabus kohale ka veel juuniorite issi, kes teekonnal Tartu-Tallinn väikese kõrvalepõike tegi, et oma perekond autosse pakkida ja koju viia. Aga enne seda muidugi tegime põhjaliku ekskursiooni ja laadakraami maitsmise koos väikese moedemonstratsiooniga, kuulasime ära tema arvamused-kommentaarid, ja lõpuks isegi tegime retke oletatava mägrauru juurde, ehk siis meie maja naabruses oleva saarekese juurde, kust Ervin selle uru leidis. Kas nüüd just mägra oma  või kellegi teise – kes teab! Oleks mu lapsepõlve taksikoer Bella kohal olnud, ilmselt oleks ta oma panuse andnud selle saladuse lahendamisse...

Veel õhtuhämaruses, kui päike juba kaugel kuuskede taha laskunud oli, teostasime Gunneliga veel ühe vajaliku toimingu – panime kahele õunapuule liimivööd. See peaks olema siis üks neist sammudest, mis ma ette võtan järgmise aasta õunasaagi parandamiseks. Sest kuigi saagi vähesuse üle kurta ei saa, läheb suurem osa sellest lihtsalt komposti  – sest õunad on lihtsalt nii ussitanud või muidu kahjustatud, mõned mädanevad lausa puu otsas ära. Muidugi tuleb ka korralikult lõikama hakata, et neist õunapuudest üldse asja saada. Liimivööd panime praegu kahele puule, aga eks vaatab, ehk jõuan teisteni ka.

Peab ütlema, et oli tõeliselt tore päev! Meeldiv sai ühendatud kasulikuga, ja koju jõudes olime tõsiselt „väsinud, kui õnnelikud“.

Septembri uudised

Nüüd on mul olemas lausa 2 tunnistajat, et mäger on tõesti olemas - olime õhtusel ajal Kaie ja Erviniga koos maja peal, Ervin oli parajasti katusel korstent uurimas, kui nägi halli selga liikumas - seekord siis jälle hoopis uues kohas, tee poolt tulemas. Kaie nägi ka eluka ära, enne kui see metsa vupsas. Kaie arvas, et võiks ta ära kodustada ja hakata Mäkuks kutsuma :-S
Lisaks katuse inspekteerimisele avastas Ervin veel käimla lae kohal oleva peiduurka - täitsa juhuslikult seina uurides avastas, et seal on mingid hinged - järelikult on uks! Huvitav, millal ma ise selle avastanud oleksin, ja kas üldse. Urgas oli muidugi tohutult must ja tolmune, kohati oli seal jälle hunnik hiirte näritud kaltse - milleks neid seal vaja oli ladustada? - aga siis hakkas tulema välja ka igasugu aardeid - kõigepealt roostes pott ja igasuguse suuruse ja kujuga pudeleid, ja siis järjekordselt kõikvõimalikke õlilampe, koos varuklaasidega. Nende vanust ja päritolu oleks küll huvitav teada saada. Igatahes on nad nüüdseks puhastatud ja ka järgi proovitud - töötavad küll. Lambiõli sai aga otsa, nii et praegu rohkem proovida ei saanud. Nüüd on siis teada, et suve peale läheb umbes 1 pudel lambiõli, hind oli sellel midagi alla 4 € - elekter oleks igal juhul kallim olnud :)
Samuti oleme terve suve muruniitmise teinud ära ühe kanistritäie bensiiniga. Praegugi on seal veel ühe paagi jagu vedelikku sees, nii et võibolla jääb ülegi.
Suurematest ettevõtmistest sai ära tehtud korstnapühkimine. Tuli mingi kohalik juss ja tegi töö ära. Ütles, et polnudki kõige hullem, mida ta näinud on. Seda oli hea kuulda :) Mingi sertifikaat anti ka, nii et selle võib nüüd ära klaasida ja seinale panna.
Külas käis mul vahepeal kolleeg Kristiina oma väikse pojaga - oli ta ju palju mult kuulnud ja ootused olid kõrgele kruvitud - eriti loodeti muidugi Mäkut näha, aga sel korral, nagu kiuste, ta ennast ei ilmutanud. Õnneks päästis minu talu au seekord Godzilla, kes mööda kuuri katust kohe kõrgele ronis ja seal tükk aega poseeris ja ennast päris lähedalt uurida laskis. 
Arooniad on nüüd valmis, aga nendega ei oska kohe üldse midagi peale hakata.

Vahepeal puhastasin kõvasti ühte krundi nurka - seal oli suur võsastunud sarapuu ja selle all paar kängu jäänud põõsast (magesõstrad?). Kuigi mitmed inimesed on avaldanud heameelt sarapuu ja seal kasvavate pähklite üle, oli  mul siiski ammune plaan see sealt eemaldada. Need paar pähklit ei korva siiski olulisi miinuseid:
1. see sarapuu on esimene, mille taha vajuv päike varjub, nii et selle eemaldamisega saab õhtupäikest juurde
2. sarapuu on minu arust lihtsalt kole puu, vastab minu ettekujutusele sõnast "võsa"
3. mulle meeldivad puhtad ja korrastatud puudealused
4. saab ruumi juurde, ja selle sarapuu kohale sobiks ideaalselt hoopis mingi põõsas
Viimase punkti kommentaariks siis - olen palju mõelnud, millised puud-põõsad võiksid olemasolevatele lisaks - või siis neid asendama sobida, ja sinna nurka sobiks just mingi madalam põõsas, mis ei varjaks päikest. Samas kasvukoht ise on päikseline. Kuna ma tahan alati midagi "huvitavat", siis haudusin välja sellise idee, et mis oleks, kui istutaks sinna goji marja põõsa. Tegemist pole ju mingi eksootikaga, vaid täitsa eestikeelse nimega taralõngaga, mis kasvab muide Tallinna kesklinnas vähemalt kahes kohas metsikult. Tundub, et ta pole ka teab mis õrnake ega nõudlik, seega võiks mul ilusti kasvama minna küll. Ja goji marju tahaks küll! Esimene ökopood, mille ma lahti võtsin, müüb neid 22,90 € 500-grammine pakk. See teeb siis kilohinnaks nii palju kui  45,80 €. Väike arvutus näitas, et 393 kilo goji marju katab mu talu hinna ära. Muidugi, tegelikult olen ju tarbinud ka rabarbereid ja maasikaid ja melissi ja punet ja õunu ja vaarikaid ja sõstraid ja pärnaõisi (mida samuti ökopoes hingehinnaga müüakse), ja ootamas on küüslauk ja mädarõikad ja arooniad - samuti peaks arvestama tervet kuuritäit tööriistu, küttepuid, aiatoole, mööblit ja muud nänni, nii et tundub, et olen peagi omadega "tasa", pluss veel muidugi hindamatud toredad hetked, mis seal veedetud on.
Ahjaa, muide ühe vana tooli panime kuulutustelehte üles - ära anda! Tuli üks mööblirestaureerimist õppiv meesterahvas, kes toolist oma diplomitöö lubas teha ja väga õnnelik oli ja tänutäheks pudeli Cabernet Savignon'i tõi. Nii et rahul olid nii andjad kui võtjad :)

Sarapuu alt tuli välja üks auk tara all, kust Mäku tõenäoliselt sisse-välja käinud on, ja kohe selle järel teine - sealt sisenes tookord naabri kass. Korjasime hunnikust paar suuremat kivi ja toppisime need augud kinni. Muidugi on tal ilmselt neid auke veel teisigi - sarapuude kõrval on veel päris tihe puude massiiv, mille taga võib mida iganes peituda, aga üldiselt on plaan need kõik ära kindlustada ja Mäkut enam mitte sisse lasta.


Õitsema on hakanud floksid. Nüüd tunnen ma need lilled ära küll. Kahjuks pidasin ka neid umbrohuks ja olen neid suve algusest saadik tohutus koguses peenrast välja kiskunud. Tundub, et on visa hingega, sest nad tärkasid uuesti ja nüüd ikka õisi natuke on, jätkub ka vaasi panemiseks.  Valmis on ka oranzid nn hiina laternad. Mulle need lilled küll eriti ei meeldi, aga hetkel, kui peenar on üsna õievaene, sobivad nad küll. Ja mingi tohutu kõrge roheline puhmas on ka nüüd lõpuks õide puhkenud - selgus, et krüsanteemid.

Aga peab leppima asjaoluga, et suvi on läbi, ja nii mõnigi kord ajab vihm meid tuppa, kus peame siis õlilambi valgel vihma möödumist ootama, ja ilma ahju kütmata on juba üsna rõske olla.

Filmiõhtu

Naaber oli sõna pidanud ja mind "küla listi" lisanud, nii et nüüd sain veel ka kirjaliku kutse filmiõhtule. Pärast sellist kahekordset kutset tundsin ennast ikkagi peaaegu et kohustatud sinna minema, mis siis et üksi. Lisaks kannustas mind ikkagi soov rahvast paremini tundma õppida (ja anda neile võimalus mind tundma õppida) - ja noh, lõppude lõpuks tahtsin ma seda filmi ka näha :)
Asi pidi algama kl 21, läksin umbes pool tundi varem, et korra maja juures ka käia. Nii hilja polnud ma veel kunagi üksinda käinud, ja nats kõhe oli küll. Mõtlesin, et raudselt on mäger jälle kohal, aga seekord teda polnud. See-eest oli igasuguseid linde, mingid põnevad kullid - ja kaugemal ilusad hallid kured, kelle hääli me küll varemgi kuulnud oleme, aga keda näinud veel polnud.
Tagasiteel sõitis kollase maja peremees oma autoga just oma hoovist välja, ja tuli ka minu järel peoplatsile, ning tuli juttu tegema. See oli tore, sest olime ju nagunii terve suve mõelnud nendega ikka tutvust teha. Selgus, et juba tema vanemad olid meie maja eelmiste omanikega head tuttavad olnud, ja sain teada veel, et minevikus olevat meie aed üks tõeline iluaed olnud. Kahjuks on praegu küll sellest vaid riismed järel, ja vaevalt ta enam kunagi mingiks iluaiaks saab, aga - ma annan oma parima!
Muuhulgas selgus veel, et meie tulekute ja minekutega ollakse üllatavalt hästi kursis - kuigi me tulles-minnes harva kedagi näeme. Aga teati sedagi, et me küla jaanitulel käisime ja kahjuks liiga vara ära läksime - ja et meil omal ka jaanipäeval "päris palju rahvast" külas oli. Hm, tegelikult oli meil ju vaid neli külalist, koos lapsega viis...
Ka pärast filmi tulid kaks tädi minuga rääkima. Üks neist siis just see, kes küla ajalugu kirjutab ja kellel ka meie maja kohta palju materjali on. Muuhulgas pidid olema põnevad peatükid aastast 1939 - neid tahaks küll väga lugeda, nagu tegelikult ka kõike muud, mis tal seal kirjas on.
Ka oma lähimate, rohelise maasturi naabritega sain rääkida. Nad kahetsesid, et ma üksi olen, aga muidu avaldasid heameelt, et ma ikkagi tulin.
 Kokkuvõttes oli tore õhtu. Film päris vaadatav, ja tänu sellele, et olin ennast eelnevalt kubujussiks riietanud, et külmunud ka päris jääpurikaks - kuigi külm muidugi oli, autos näitas vaid 7 kraadi. Tagasisõit oli suht jube - kottpime, ja udu ka veel.
Lõpetuseks veel pilt esialgu kummituslikuna mõjunud naabrite autost meie aia tagant möödumas.

Vabariigi aastapäev mägraga

20.august oli neljapäev, meeldiv vaba päev keset nädalat. Ervin oli muidugi tööl, nii et olin jälle üksi. Selleks päevaks oli mul vaid üks ülesanne: eelmine kord jäi peenra musta kilega katmine pooleli. See polnudki nii lihtne ülesanne, kuna ilm oli üsna tuuline ja oli vaja päris suuri kive, mis kilet kinni hoiaksid. Krundil neid piisavalt pole, nii et läksin väravast välja põllult suuremaid kive korjama. Vili on nüüdseks koristatud, see tegi ülesande lihtsamaks. Nii, ja äkki näen viljakõrte sees hallikat looma liikumas - jälle mäger! Tahtsin, et see "loom elutoast" kiiresti kaoks, seepärast hakkasin jälle lärmama ja kätega vehkima. Mäger vaatas korra ringi, hakkas küll ära jooksma, aga kuidagi aeglasemalt, kui mulle oleks meeldinud. Minu majast vähem kui 100 m kaugusel on veel teine samasugune "saareke", keset viljapõldu, kus kunagi maja on olnud. Nüüd on sinna kogutud põllu pealt kivihunnikud, ja puudest-põõsastest kasvanud tohutu massiiv. Sinna sisse pole ilma kubemeni ulatuvate kalavinskiteta küll tervislik minna - ja isegi sel juhul ei pruugi ohutus olla tagatud. Võibolla on elukal seal isegi oma urg? Seal oleks tal muidugi mugav, sest sinna ju ometi mitte kunagi mitte kedagi ei tule.
Olin sellest kohtumisest häiritud ja pidasin järgnevate tundide jooksul "saarekest" silmas, aga vähemalt esialgu püsis seal vaikne.  Ja siis, alles mitu tundi hiljem näen hoopis vastassuunast halli selga liikumas - ja täie auruga minu kruntale lähenemas! Seekord haarasin fotoka ja tegin paar pilti - kuigi mu fotoka zuum pole suurem asi, ja samahästi võiks seal pildil olla ka naabri koer, või muinasjutu "Tulipunane lilleke" koletis - aga uskuge mind, see oli mäger. Olin vahepeal isegi googeldanud "mäger", ja seetõttu oskan teda välimuse järgi ära tunda - kuigi google ütleb veel, et see loom liigub peaaegu alati ainult õhtuhämaruses ja öösiti ringi, ja et inimest väga kardab. Noh, need viimased 2 infot ei pea paika, sest nagu näha, siin liikus ta keset heledat päeva. Ja kui ma nüüd siis jälle kisa tegin, uuris ta kohe tükk aega, et kes see loll seal lõugab, ja pööras otsa ümber üsna vastu tahtmist.

 

Vahetult pärast mägra lahkumist hakkasid 2 traktorit mu maja ümber põllul tiirutama. Vili on küll koristatud, aga midagi nad seal pritsisid või midagi tegid. Algul mul oli selle üle isegi hea meel - sai mägrale ka selgeks tehtud, kes meist siin inimene on! Pikapeale hakkas see müristamine ikkagi närvidele käima, ja otsustasin, et eks sai täna juba oldud ka. Naljakas lugu, pääsesin küll aianduskooperatiivides piinlemisest, kus inimesi häirivad nii pidutsejad kui muruniitjad, autod, raadiod, koerad ja lapsed - tulin oma arust maailma otsa, aga siin ka ei saa rahu, mingid mägrad, traktorid... Hullumaja!

Suvine nädalavahetus. Marina külas, Sven külas

Sel nädalal siis lõpuks saabus meile ka suvi. Parem hilja kui mitte kunagi. Reedel saatis Marina sõnumi, et tal on lõpuks ometi aega tulla mulle maale külla, ja avaldas soovi ka punaseid sõstraid korjata. Naljakal kombel oli laupäeval tulemas ka Sven, kes samuti oli ilmutanud huvi sõstarde vastu.
Niisiis küsisin reedel end pool tundi varem töölt ära, mõtlesin, et testin uue ülemuse huumorimeelt, küsisin, kas võin varem ära minna mõnusa ilma tõttu (ta arvas, et täiesti mõistlik põhjendus) ja peagi rallisime koos Marina ja Erviniga maale. Marina hakkas juba värava taga valjult hujeitama ja jätkas seda ka seespool. "Fantastiline", korrutas ta kogu aeg - mida mul oli muidugi äärmiselt meeldiv kuulda. Tegelikult on õhtuti ikka aed väga varjuline, mis annab kuidagi sünge tooni ja veidi häirib mind. Olen küll suve jooksul võsa veidi vähendanud ja natuke päikeselaike juurde tekitanud, kuid sellest on ikka veel vähevõitu.

Pärast esmast ekskursiooni asus Marina sõstraid korjama, mina jätkasin oma eelmisel korral pooleli jäänud saagimistööd.

 

Kuuris leidus kõige muu kõrval veel üks praktiline saagimispukk, mille peal on tõesti mugav puid saagida. Taas üks praktiline asi, mis on mul juba olemas! :) Ja muide, iga kord ma ei käi pärlikee ja kleidiga puid saagimas, seekord tulin lihtsalt otse töölt, ja riietevahetamise peale ei raatsinud aega kulutada.

Päike loojub nüüd juba pool 10, nii et meie õhtud seal jäävad järjest lühemaks. Kui ära sõitma hakkasime, hämardus juba. Külavaheteel sõitis mingi auto vastu. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on tuttava rohelise maasturiga, naabriga. Nad peatasid kinni ja kutsusid meid "filmiõhtule", mis pidi 21.08 toimuma. Väga kena kutse, kahjuks Ervin on sel õhtul tööl...
Ja veel edasi sõites nägime taaskord daami koerakesega, kellest on samuti selgunud, et meil on ühine tuttav. Peatasime temagi juures korra kinni ja tegime tutvust. Nii et lühike teekond majast asfaltteeni võttis seekord päris palju aega oli oli sisutihe :)
Marina tahtis ka majas leidunud vanu noote näha - teda kui muusikainimest huvitaks need väga. Kahjuks aga unustasime. Seal majas juhtub seda, et aega läheb nii kiirelt ja nii intensiivselt, et jõuab ära teha vaid väikse osa kavatsetust.

Järgmisel hommikul võtsin Sveni Balti jaamast peale ja rallisime kohale. Ta ei olnud nii jutukas ja emotsionaalne kui Marina, vaid alustas lihtsalt marjakorjamist. Tore, et punaseid sõstraid oli mul täpselt niipalju, et jätkus kõigile huvilistele.

Ilm läks järjest soojemaks ja ilusamaks. Vist esimest korda tundsin sel aastal, et suvi on tõesti saabunud.
Tegime lõket ja selle peal vorsti.

Vahepeal käis Sven veel pööningul kolamas - kuhu ma ise endiselt pole jõudnud veel inspekteerima minna. Pealtnäha ei tundu, et seal midagi väga põnevat oleks.

Siiski loopis ta alla vähemalt 2 eset, millega mul all toas midagi peale hakata oleks - üks pisike seinariiul ja üks plekist tee- või maitseainetops, hästi vana ja pooleldi kulunud, mis teeb ta ülejäänud interjööriga väga sobivaks.

Pühapäeval käisin veel üksinda. Ilm oli lihtsalt nii ilus, et ei raatsinud kuidagi kodus istuda. Midagi eriti teha ma ei viitsinud, tiksusin niisama laua taga ja sõin arbuusi. Mõtlesin just, et see vist kõige sündmustevaesem päev mul siin talus, kuid oma "pomm" oli siiski tulekul. Nimelt nägin silmanurgast halli varju vilksatamas - ei ehmatanudki eriti, mõtlesin, et ju jälle mingi naabri kass või koer - aga oli hoopis mäger! Esialgu ei uskunud oma silmi, aga meenus eelmiste omanike jutt, et aeg-ajalt pidi mägrapoiss seda krunti külastama. Ilmselt oleksin jõudnud temast pildigi ära teha, aga siiski ehmatasin veidi ja soovisin, et see loom sealt ruttu kaoks. Väiksemat sorti kisa tegemise peale ta õnneks kohe ka jalga laskis. Huvitav, kas meelitasid teda mahakukkunud õunad või miski muu. Õunu, peab tunnistama, on tõesti palju, eriti ühe puu all on lausa õuntest vaip. Maitse on neil täitsa okei, aga õunad on siiski väga haigusi ja söödikuid täis, nii et kahe õuna peale kokku saab ehk ühe terve õuna ära süüa.

Sel päeval ma tööd suurt ei teinud. Korjasin vaid mulda toalille ümberistutamiseks ja panin maha musta kile - sinna, kuhu järgmisel aastal peaks tulema mu porgandi- ja tillipeenar. Isegi need 2 tegevust võtsid mul päris palju aega, sest aias ringi jalutades tundub ikka, et siit peab natuke riisuma ja sealt natuke oksi lõikama...

Toast pole ka vist ammu enam ühtegi pilti teinud: