Istutades oled sa õnnelik

Viimane pühapäev oli jälle mõnus soe vananaistesuvi. Läksin istikuaeda, et osta talveks kirsile tüvekaitse, mis peaks teda jänku närimiste eest kaitsema. Aga ringkäiku tehes ei suutnud ma ennast tagasi hoida, ja ostsin ühe mustsõstra ka. Algul plaanisin osta "Titania", aga pärast telefonitsi nõupidamist oma isikliku aiandusnõustajaga otsustasin hoopis sordi "Bona" kasuks. Esiteks nägid selle istikud juba palju paremad välja. Teiseks oli kirjutatud: "Tugevakasvuline põõsas. Saagikas, väga varajane. Marjad väga suured, ideaalsed lauamarjad." Lisaks veel "soovitussort", mis olevat üldse garantii, et asjast ikka mingi normaalne asi tuleb.
Ja teel kassa poole haarasin veel täitsa spontaanselt kaasa ühe kuumaasika põõsa. Sain alles hiljuti teada, et selline asi üldse olemas on. Igatahes tundus jube põnev, ja saab näha, kuidas ta minu aias end tundma hakkab. Kuna seal olemasolevad maasikad on nagunii juba vanad ja ilmselt neid kuigi kauaks enam pole, äkki siis asendadagi nad hoopis kuumaasikatega?


Krundil oli kõik kontrolli all. Muidugi Mäku oli jälle kõvasti möllanud. Peamiselt ta hammustab igast õunast ampsu või kaks, siis liigub järgmise juurde. Mul on tegelikult plaanis kogu aed ääristada kividega. Võtan sealt kivihunnikust ja kindlustan nii kogu aiaääre ära - sügisel on seda eriti hea teha, kui rohi närbunud on. Katsugu siis veel tulla!

Üritasin sõstra istutamisel teha kõik nii, nagu me nädal tagasi teiste istikutega tegime. Loodan, et sai hästi. Siis käisin veel oksakääridega kõik sõstrapõõsad üle ja lõikasin vanad kuivanud oksad välja. Olin seda osaliselt kevadel teinud, aga ei jõudnud lõpuni, pealegi nägin nüüd, et olin kevadel täitsa valesti teinud - olin lõiganud oksad liiga kõrgelt, jättes pikad tüükad - "Nagu ei oleks teadnud, et lõigatakse maapinna lähedalt!". Nagu näha, olen suve jooksul aianduse alal natuke targemaks saanud. Aga pole ka ime, sest kõik need teadmised langesid ju enam-vähem tühjale kohale.

Sellelt pildilt leiab teravsilm üles nii kirsi, taralõnga kui ka värskelt istutatud mustsõstra. Taustal olevad suured puud on vasakult lugedes kask, tamm ja pärn (mis jääb küll juba teisele poole aeda). Iseenesest saavutus juba seegi, et need puud niimoodi välja paistavad, kevadel oli seal vaid ühtlane võsa. Nagu mainitud, on plaanis see võsa sealt täielikult hävitada, ja kase-tamme vahele veel 2-3 taralõnga istutada. Edasi tuleb siis nii kase kui tamme võra veidike hõrendada - ikka selsamal eesmärgil, et rohkem päikest õue lasta. Juba praegu arvati, et õu on valgem, kui ta seda suve alguses oli.

Riisusin õunu kokku. Vahepeal jalutas mingi tädike aia tagant mööda. Sealt naabri juurest olen vahest ikka näinud inimesi tulemas - ainult et enne pidid nad minema teed mööda, ringiga. Nüüd on vili võetud ja saab otse üle põlla jalutada. Nii eraldatud paigas on muidugi veider inimest ignoreerida, nii et tervitasin teda, ja tema lehvitas mulle. Huvitav, kas nad lähevad sealt bussi peale? Minu andmetel sõidab buss sealt Tallinnasse täpselt tund aega. Aga noh, ega kõik ei pea ka Tallinnas elama, nagu ma isegi ju.

Metsviinapuu oleme peaaegu täielikult eemaldanud. Kunagi see taim mulle hullult meeldis, aga nüüd, kus ta mul olemas on, millegipärast enam mitte. On ju olemas palju teisi, huvitavamaid ja ilusamaid ronitaimi. Ühte nurka on metsviinapuud siiski alles jäänud ja see näitab nüüd ilusaid sügisvärve:

Pikemat aega õitseb krüsanteemipuhmas:

Ja keset krüsanteeme õitsevad mingid uhked kollased lilled, mille nime ma hiljuti teada sain: talijorjenid.

Valmis on saanud ka kibuvitsamarjad. Nendega ei oska ka justkui midagi teha. Kuigi näiteks eelmisel talvel ostsin põskkoopapõletikku põdedes apteegist tee jaoks  kuivatatud kibuvitsamarju... Peaks nad siiski ära korjama, muidu läheb nagu arooniatega. Mäletatavasti ei olnud mul ka arooniate suhtes mingeid plaane. Viimati aga oli "tore" üllatus see, et põõsaste küljes ei olnud enam ainsatki marja! Linnud olid oodanud, millal kõik valmis saab, ja siis kõik pintslisse pistnud. Või on asi selles, et mujal looduses kipub neil juba toit otsa saama?

Viimane õuntekorjamine oli meil küll juba led-lambi valgel. Kell 8 õhtul on juba pime. Õunu on tõesti massiliselt. Vahest satub mõni ka sekka, mis EI OLE ussitanud ega muidu kahjustunud. Kes nüüd tunneb ära, mis sort on:

Külas on vahepeal käinud veel Marek - kes ainsa inimesena ei toeta elupuude täielikku mahavõtmist ("Mõelge, kui kaua nad kasvama on pidanud!")...

... ja Allan, kes arvas kokkuvõtvalt, et "Pull koht!"