Aastad pole vennad

Seekord oli eriti vastik suvi. Terve juuni oli külm, vihmane ja tuuline. Isegi 20 kraadi oli haruldus. Juulis näitas küll veidi ilusamat ilma - isegi väike "kuumalaine" tuli, aga vihmahoogudega pidi ikkagi arvestama. Ja august ka jälle jahedamapoolne. Väga kurb. Suvi meil niigi lühike, ja siis veel nöögitakse ilmaga ka.

Külm kevad tähendas ka seda, et õunapuude õitsemine jäi peaaegu et ära - külm võttis õied ära. Seetõttu saime ka ainult mõne ämbritäie õunu. Positiivse poole pealt võib öelda, et vähemalt jäi see iga-aastane õunte kokkurehitsemine ja komposti tassimine ära. Veidigi tööd vähem.

Kuna mul see suvi oli uus töökoht, vahetustega töö, siis jõudsin maale veelgi vähem kui tavaliselt. Ööbisin suve jooksul ainult 2 korda. Sügis hakkas ka nagu tavaliselt septembris pihta - ei olnud sellist mõnusat pikka suve jätku nagu eelmisel aastal.

Lilled õitsesid sel aastal küll väga rikkalikult. 

Maja ees peenras olid vahepeal hiina laternad peaaegu kadunud, aga olen neid nüüd poputanud mitu aastat, ja tundub, et nad on tagasi.

Eriti fantastiline on aga see, et 3 suve tagasi tõin Tiia käest siilikübarad, mis ma maja kõrvale peenrasse istutasin, aga mis kadusid. Arvasin, et nad kuivasidki ära ja olen neist ilma, ja siis nüüd, sel suvel, ilmusid nad mu peenrasse tagasi - aga umbes 3 meetrit eemal sealt, kuhu ma nad panin. Müstika!

10 aastat ja 10 päeva

 Üleeile täitus 10 aastat ja 10 päeva sellest hetkest, kui majakese võtmed endale saime. Kui nii võtta, siis pole me selle aja jooksul justkui midagi erilist saavutanud. Uus kaev on ehk põhiline, millega uhkustada, aga muidu on kõik üsna samamoodi nagu siis, kui me Laaneka peremeesteks saime. Lillepeenrad näevad ikka üsna umbrohtunud välja, sest paraku, kui ühe peenraga lõpetad, siis on järgmised jälle lootusetult umbes. Mõni ütleb, et "ma ei saa aru, miks sa neid üles ei kaeva". Aga erilist mõtet sel ju pole. Sest kuna aega kuskilt juurde ei tule, siis ühel hetkel on need ümberkaevatud peenrad nagunii samas seisus nagu hetkel on. Teiseks ei tõuse mu käsi kuidagi välja kaevama lilli, mis on seal aastaid, võibolla aastakümneid juba kasvanud. Üritan neid pigem ikkagi turgutada, ja tundub, et sellest on ka kasu olnud. Vist olen juba kirjeldanud, kuidas mul õnnestus lõpuks iirised õitsema meelitada. Samamoodi olen igal aastal teinud peenra puhtaks pojengide ümbert, lisanud uut mulda ja sõnnikut. Ja vähemalt sel kevadel tundub, et õisi sealt hakkab tulema. Midagi sarnast tuleks teha ka aknaaluse astilbega, sest ka see pole mitu aastat õitsenud - aga päris ära kängunud ka ei ole. Õnneks on nii floksid kui ka hiina ülased vägagi vastupidavad lilled, nii et aeg-ajalt pean uusi taimi isegi eemaldama. Kahjuks on peaaegu täielikult kadunud hiina laternad, aga katsun neid ka, maksku mis maksab, taastada. Ja muidugi kasvab krundil endiselt massiliselt nurmenukke, meelespeasid ja piibelehti.

Kuna järgnevad pildid tulevad jälle suvisemad, siis siin paar talvepilti.

Alles see oli, kui autoga ei pääsenud krundile lähedalegi:

Talvel on siiski ka oma võlud:

Veidi nukker, aga ikkagi ilus:

Aia taga on hakanud kasvama paar väikest kuusekest. Väga tore. Mul poleks midagi selle vastu, kui sinna ühel päeval väike kuusehekk tekib: