Jäneda laadal ja Alavere kirbukal

Lõpuks ometi siis kauaoodatud Jäneda laat. Ervinil on nüüd nädalavahetused vabad (lõpuks!), nii et ta sai ka tulla, ja Gunnel otsustas tulla isegi koos juunioritega. Etteruttavalt võib öelda, et sellest kujunes tõeliselt tihe päev! Õnneks seekord vedas väga ilmaga, see oli vist üldse septembri kõige ilusam päev! Vähemalt siiani.

Alustasime oma retke Lagedil asuvast istikuärist – sest laada peale ei saanud kindel olla, eriti kuna mul olid ju nii spetsiifilised soovid. Olin eelnevalt netis kindlaks teinud, et mulle vajalik oli siin olemas. Leidsimegi taralõnga üles, ja kuna ka söödav kuslapuu oli kohe seal kõrval, siis võtsingi mõlemad – kummastki ühe. Gunnel arvas, et olekski huvitav vaadata, kuidas nad ühekaupa hakkama saavad – sest teoreetiliselt peaks nad olema iseviljuvad, nii et ka ühele taimele peaks saak otsa tulema. Ja kui ei tule, siis saab ju alati teise taime kõrvale istutada.

Sõitsime edasi, aga enne laata oli veel üks peatus ette nähtud. Nimelt jäi kuskilt silma kuulutus, et meile juba tuttavas rahvamajas on kasutatud riiete müük „Hinnad superodavad, 0,30-1,50 €“. Mõtlesin, et ehk õnnestub näiteks mingid aiakaevamiseks sobivad dressipüksid muretseda. Aga tegelikkus oli hoopis midagi muud – enamik täiesti korralikud, kasutamisjälgedeta riided. Ervin leidis esimese 10 sekundiga endale kauni helesinise kampsuni, ja mina korjasin ka 4 eset (mille eest kokku 3,60 maksin), muuhulgas pika sooja kampsuni – sügishooajaks enam kui sobiv, ja Gunnel leidis koguni toredad kingad, ja vist ka lastele üht-teist.

Niimoodi siis uhkelt riietatult võis tõepoolest laadale minna. Pärast sellist soodsat osturallit tundusid nüüd laadal kõik asjad nii kallid. :) Aga kuna see oligi meil praktiliselt ainuke laadaüritus kogu suve jooksul, siis ennast väga tagasi ei hoidnud ja panustasime igasugusele heale-paremale: karaskid-leivad, vorst-juust, hapukurk, mesi, juustupats ja käsitöösokolaad. Kui kotid kraami täis said, siis kulmineerus kogu üritus kirsi-istiku ostmisega. Nimelt olin otsustanud, et minu aias võiks ikka mõni kirss ka olla. Õunad on ju ka toredad, aga õunapuid on seal kokku juba 7-8, ja vähemalt 2 neist juba väga vanad. Olin eelnevalt researchi teinud ja leidnud, et mulle sobiks selline sort nagu „Meelika“ (on isetolmlev, ja magus). Gunnel soovitas veel „Novellat“, aga see vist mingi haruldus, sest Jänedal seda ei pakutud. „Meelika“ aga oli olemas. Loopisime siis auto kraami ja inimesi täis ja tõdesime taaskord, kui hea asi ikka on Chrysler Voyager, kuhu kraami äramahutamisega kunagi probleeme pole.

Maandusime siis lõpuks krundil, kus tegime kõigepealt korraliku söögiorgia. Kui kõhud täis, siis hakkasime istutama. Esimesena kirss. Ervin kaevas augu, Gunnel asjatas seal ümber, ja minu osaks jäi enamvähem ainult näpuga näidata, kuhu ma seda puud tahan. 

Tulemuseks sai siis kõiki reegleid järgiv eeskujulikult istutatud kirss. Toeks pandud pulk tundus kõrvaltvaataja silmale küll väheke jäme, aga Ervin teadustas, et „neil Soomes“ just sellised pulgad olidki, nii et kõik on õige!

Eeskujulikult istutatud kirss:

 

Goji asukoha üle oli veidike vaidlemist. Alguses arvati, et minu poolt valitud koht on liiga kitsas – eeldusel, et Goji kasvab ikka suuremaks ja laiemaks. Aga rahustasin nad maha, et seal praegu ikka veel laiutav sarapuuvõsa on mul kavatsus täielikult maha võtta. Esiteks on selle taga peidus üks kaunis kasepuu, mis väärib kindlasti paremat eksponeerimist, ja teiseks ikka see valgusprobleem – mida rohkem ma seda sarapuud räsin, seda valgemaks õu muutub. Nii et tulevikus on selle koha peal vaid kask ja goji, ei miskit muud. Kase kõrval muide on tamm, mis ka praegu üldse välja ei paista, nii et kui sarapuuga ühel pool olen, liigun võsaraiumisega edasi, et ka tamm ilusti näha oleks. Noh ja sinna kase ja tamme vahele tuleb siis ka mingi põõsas.

Ja viimasena liikusime hoopis teise serva, sinna, kus arooniahekk lõpeb, ja panime sinna selle pisikese kuslapuu. Kui sealt nüüd midagi tulema hakkab ja selle marjad mulle maitsevad, siis võibolla asendangi kogu arooniaheki hoopis kuslapuudega. Aga see on veel tulevikumuusika. Kõigepealt peab marjad ära ootama ja nende maitsega tutvuma.

Eeskujulikult istutatud kuslapuu:

Juuniorid pidasid pika päeva vapralt vastu. Ei mingit vingu, ei mingeid hädasid – või kui oligi, siis suutsid nad seda piisavalt diskreetselt väljendada. 

Siin veelkord võidukas istutusmeeskond - et 20 aasta pärast samas kohas uus pilt teha ja võrrelda, kes selle ajaga rohkem on kasvanud:

 
Kulminatsiooniks saabus kohale ka veel juuniorite issi, kes teekonnal Tartu-Tallinn väikese kõrvalepõike tegi, et oma perekond autosse pakkida ja koju viia. Aga enne seda muidugi tegime põhjaliku ekskursiooni ja laadakraami maitsmise koos väikese moedemonstratsiooniga, kuulasime ära tema arvamused-kommentaarid, ja lõpuks isegi tegime retke oletatava mägrauru juurde, ehk siis meie maja naabruses oleva saarekese juurde, kust Ervin selle uru leidis. Kas nüüd just mägra oma  või kellegi teise – kes teab! Oleks mu lapsepõlve taksikoer Bella kohal olnud, ilmselt oleks ta oma panuse andnud selle saladuse lahendamisse...

Veel õhtuhämaruses, kui päike juba kaugel kuuskede taha laskunud oli, teostasime Gunneliga veel ühe vajaliku toimingu – panime kahele õunapuule liimivööd. See peaks olema siis üks neist sammudest, mis ma ette võtan järgmise aasta õunasaagi parandamiseks. Sest kuigi saagi vähesuse üle kurta ei saa, läheb suurem osa sellest lihtsalt komposti  – sest õunad on lihtsalt nii ussitanud või muidu kahjustatud, mõned mädanevad lausa puu otsas ära. Muidugi tuleb ka korralikult lõikama hakata, et neist õunapuudest üldse asja saada. Liimivööd panime praegu kahele puule, aga eks vaatab, ehk jõuan teisteni ka.

Peab ütlema, et oli tõeliselt tore päev! Meeldiv sai ühendatud kasulikuga, ja koju jõudes olime tõsiselt „väsinud, kui õnnelikud“.