Järgmine päev, pühapäeval läksime jälle. Ervinil oli kavatsus lõpuks ometi katuseharja plekk paika panna. Plekid oli ta lasknud sõbra töö juures teha, ja ka akutrell ja alumiiniumredel olid kaasas.
Kõigepealt sai teoks siis see terve suve plaanitud käik, et läksime "kollasesse majja" külla. Esiteks olime seekord kahekesi, ja teiseks paistis ka, et tädi teeb aias tööd - seega, olukord oli sobiv. Tädi oli mulle juba tuttav, tundis mu kohe ära, ja onukesega sain ju ka hiljuti alles jutu peale. Planeerisime küll vaid korraks läbi hüpata, aga muidugi kujunes sellest mitme tunni pikkune jutuajamine, koos veini ja kõige muuga. Kuulsime väga palju põnevat küla ja meie maja ajaloost, eelmistest elanikest, nendest, kes olid plaaninud meie maja osta, igasugu loomadest, kes ümbruskonnas tegutsevad, ja palju muud veel. Lisaks saime veel koopia inimeste üleskirjutatud mälestustest, iga maja kohta eraldi peatükk. Nii et krundile jõudsime alles kella nelja paiku.
Liimivööd õunapuude ümber olid oma kohal. Sinna oli juba jõudnud igasugu rahvast külge kleepuda, enamikus küll pisikesed kärbsed ja mõned ämblikud. Aga oli ka päris eemaletõukava välimusega elukaid - loodan, et olidki need, kelle jaoks see liimivöö üldse välja mõeldud on.
Eelmisel päeval istutatud taimed olid kõik nii, nagu nad meist jäid. Kastsin neid, riputasin natuke mulda juurde. Riisusin õunu kokku, nii palju kui suutsin, kuigi on ette näha, et järgmisel korral lainetab seal samasugune õunameri. Kes oleks võinud arvata, et minu sügisene põhitegevus saab olema õunte rehaga kokkuriisumine - ja siis suurema osa komposti kärutamine.
See päev ei pidanud siiski sama meeldivalt lõppema. Nimelt pidin mingi hetk ronima katusele Ervinile akutrelli vahetusakut viima. Ta oli sidunud alumiiniumredeli korstna külge, ja tahtis, et ma nüüd roniks selle peale ja mööda seda kuni katuseharjani, tema juurde. Muidugi ma keeldusin seda tegemast, sest kõrgustes ronimine, pealegi igasugustel ebakindlatel jalgealustel, pole päris minu rida. Järgmisena ronis siis Ervin ise redelile, et allapoole ronima hakata. Noh ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi - köis läks katki ja Ervin libises ja kukkus katuselt alla! Ma ei saanud midagi teha, sest kahjuks elu pole film, kus hoiad ühe käega katuse servast ja teisega hoiad kättpidi teist inimest kinni. Ei hakka parem kirjeldama, mis tunne mul seda pealt vaadata oli ja mis mõtted ja stsenaariumid peast läbi käisid. Kokkuvõttes võib öelda, et äärmiselt õnnelik õnnetus - kukkus ta õnneks just selle koha peale, kus ei olnud mingit lauasodi ega tööriistu laiali - maa oli seal kohas ka hästi pehme ja kivisid ei olnud. Muidugi väiksemaid marrastusi ja haavu oli, mida pärast kodus tohterdada sai.
Pärast mõningast maas lebamist ronis Ervin katusele tagasi.
Tänaseks on uus plekk peal ja ma loodan, et niipea enam keegi katusele ei roni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar