Vaade ajalukku

Saatsime enne jõule endistele omanikele paraja pataka pilte, mis olime suve jooksul teinud. Kirjutasime ka, mis me suvel kõik korda saatsime ja kui rahul me oleme. Saime ka vastuse, kus nemad omakorda saadavad pilte minevikust, tänavad muidugi ja avaldavad lootust, et oleme ka edaspidi sama toimekad ja rahulolevad. Neil on hea meel, et uus katusehari sai pandud ("Linavästrikul on nüüd kevadel uus kodu!") - nii palju siis kasu Ervini ponnistustest katusel. Olulise infona kirjutavad veel, et vanni all elavat suur kärnkonn - püsielanik, et ärgu me kartku. Ervin mingit padakonna korra nägi ka, mina mitte. Vedasime ju vanni teise kohta, äkki tal nüüd polegi kodu ja langes ehk kellegi röövlooma või -linnu saagiks? Ja et kui näeme kõvera sabaga rebast (pole näinud), siis see on Oskar.

Kui juba tuli selline ajaloohõnguline sissekanne, siis olgu siinkohal ära toodud ka endise külaelaniku mälestused, mis me tookord naabri käest saime:

Selles väikses talus elas Läänemets Rudolf ja tema abikaasa Agate. Nendel oli kaks halli lehma ja hobune, neil põldu ei olnud. Viisid piima meiereisse ja elasid sellest ja heina ka rendimaa pealt tegid. Lapsi neil ei olnud. Ruudi tegi ka käsitööd, mõned vannid ja pütid. Ja oskas ka kannelt mängida. Tal oli kannel ja tegi ka kitarre ja mandoliine ja isegi viiuli, väga hea kõlaga olid pillid, ise ta neid mängida ei osanud. Aga ükskord tulid Kiviloo poisid, mängumehed paistsid olevat, panid toa rõkkama, siis kõlasid ilusad laulud.
Ruudil oli hea meel ja tegi veel mõned pillid, et kui keegi muusikamees tuleb, saab pilli mängida.
Ja poisid ostsid ka mõned pillid. 
Nõnda elasid need vanakesed.