Suvine nädalavahetus. Marina külas, Sven külas

Sel nädalal siis lõpuks saabus meile ka suvi. Parem hilja kui mitte kunagi. Reedel saatis Marina sõnumi, et tal on lõpuks ometi aega tulla mulle maale külla, ja avaldas soovi ka punaseid sõstraid korjata. Naljakal kombel oli laupäeval tulemas ka Sven, kes samuti oli ilmutanud huvi sõstarde vastu.
Niisiis küsisin reedel end pool tundi varem töölt ära, mõtlesin, et testin uue ülemuse huumorimeelt, küsisin, kas võin varem ära minna mõnusa ilma tõttu (ta arvas, et täiesti mõistlik põhjendus) ja peagi rallisime koos Marina ja Erviniga maale. Marina hakkas juba värava taga valjult hujeitama ja jätkas seda ka seespool. "Fantastiline", korrutas ta kogu aeg - mida mul oli muidugi äärmiselt meeldiv kuulda. Tegelikult on õhtuti ikka aed väga varjuline, mis annab kuidagi sünge tooni ja veidi häirib mind. Olen küll suve jooksul võsa veidi vähendanud ja natuke päikeselaike juurde tekitanud, kuid sellest on ikka veel vähevõitu.

Pärast esmast ekskursiooni asus Marina sõstraid korjama, mina jätkasin oma eelmisel korral pooleli jäänud saagimistööd.

 

Kuuris leidus kõige muu kõrval veel üks praktiline saagimispukk, mille peal on tõesti mugav puid saagida. Taas üks praktiline asi, mis on mul juba olemas! :) Ja muide, iga kord ma ei käi pärlikee ja kleidiga puid saagimas, seekord tulin lihtsalt otse töölt, ja riietevahetamise peale ei raatsinud aega kulutada.

Päike loojub nüüd juba pool 10, nii et meie õhtud seal jäävad järjest lühemaks. Kui ära sõitma hakkasime, hämardus juba. Külavaheteel sõitis mingi auto vastu. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on tuttava rohelise maasturiga, naabriga. Nad peatasid kinni ja kutsusid meid "filmiõhtule", mis pidi 21.08 toimuma. Väga kena kutse, kahjuks Ervin on sel õhtul tööl...
Ja veel edasi sõites nägime taaskord daami koerakesega, kellest on samuti selgunud, et meil on ühine tuttav. Peatasime temagi juures korra kinni ja tegime tutvust. Nii et lühike teekond majast asfaltteeni võttis seekord päris palju aega oli oli sisutihe :)
Marina tahtis ka majas leidunud vanu noote näha - teda kui muusikainimest huvitaks need väga. Kahjuks aga unustasime. Seal majas juhtub seda, et aega läheb nii kiirelt ja nii intensiivselt, et jõuab ära teha vaid väikse osa kavatsetust.

Järgmisel hommikul võtsin Sveni Balti jaamast peale ja rallisime kohale. Ta ei olnud nii jutukas ja emotsionaalne kui Marina, vaid alustas lihtsalt marjakorjamist. Tore, et punaseid sõstraid oli mul täpselt niipalju, et jätkus kõigile huvilistele.

Ilm läks järjest soojemaks ja ilusamaks. Vist esimest korda tundsin sel aastal, et suvi on tõesti saabunud.
Tegime lõket ja selle peal vorsti.

Vahepeal käis Sven veel pööningul kolamas - kuhu ma ise endiselt pole jõudnud veel inspekteerima minna. Pealtnäha ei tundu, et seal midagi väga põnevat oleks.

Siiski loopis ta alla vähemalt 2 eset, millega mul all toas midagi peale hakata oleks - üks pisike seinariiul ja üks plekist tee- või maitseainetops, hästi vana ja pooleldi kulunud, mis teeb ta ülejäänud interjööriga väga sobivaks.

Pühapäeval käisin veel üksinda. Ilm oli lihtsalt nii ilus, et ei raatsinud kuidagi kodus istuda. Midagi eriti teha ma ei viitsinud, tiksusin niisama laua taga ja sõin arbuusi. Mõtlesin just, et see vist kõige sündmustevaesem päev mul siin talus, kuid oma "pomm" oli siiski tulekul. Nimelt nägin silmanurgast halli varju vilksatamas - ei ehmatanudki eriti, mõtlesin, et ju jälle mingi naabri kass või koer - aga oli hoopis mäger! Esialgu ei uskunud oma silmi, aga meenus eelmiste omanike jutt, et aeg-ajalt pidi mägrapoiss seda krunti külastama. Ilmselt oleksin jõudnud temast pildigi ära teha, aga siiski ehmatasin veidi ja soovisin, et see loom sealt ruttu kaoks. Väiksemat sorti kisa tegemise peale ta õnneks kohe ka jalga laskis. Huvitav, kas meelitasid teda mahakukkunud õunad või miski muu. Õunu, peab tunnistama, on tõesti palju, eriti ühe puu all on lausa õuntest vaip. Maitse on neil täitsa okei, aga õunad on siiski väga haigusi ja söödikuid täis, nii et kahe õuna peale kokku saab ehk ühe terve õuna ära süüa.

Sel päeval ma tööd suurt ei teinud. Korjasin vaid mulda toalille ümberistutamiseks ja panin maha musta kile - sinna, kuhu järgmisel aastal peaks tulema mu porgandi- ja tillipeenar. Isegi need 2 tegevust võtsid mul päris palju aega, sest aias ringi jalutades tundub ikka, et siit peab natuke riisuma ja sealt natuke oksi lõikama...

Toast pole ka vist ammu enam ühtegi pilti teinud: