Teist korda ööbimas

Nädal tagasi, reedel tulid Miku-Helle jutuga, et nemad tahaksid nüüd veelkord meile külla tulla, ja ka ööbima jääda. Et nagunii on pool Eestit kõik Pärnus festivalil ja mingit mõtet kodus vahtida pole. Ja et eriti alternatiivne oleks sel õhtul hoopis kuskile võssa või metsa minna. Ervinil oli ka vaba õhtu ja nii oligi kõik otsustatud. Kaasa tuli ka veel Martin, nii et olime viiekesi. Ööbimisruumi pärast ei pidanud muretsema, sest magamiskotte, madratseid jms oli meil kamba peale kokku piisavalt. No ja lõppude lõpuks on seal olemas ka voodi (kopitanud küll, aga ikkagi) ja ka köögi iste annab häda korral magamisaseme mõõdu välja.
Alustuseks läksime poodi ja ostsime selle enamvähem tühjaks - kuigi võis juba ennustada, et suurem osa toitu jääb järele, nagu alati.

Külalised saabuvad.

Juhin tähelepanu Miku ja Martini seljataga avanevale vaatepildile - 2 kuud tagasi olid seal puude oksad pikalt välja kasvanud, moodustasid tihniku ja varjasid kogu vaate. Õunapuud tegi tookord korda Gunnel, kuuskede oksi olen ise saaginud. Nüüdseks on siis vaatepilt kuidagi läbipaistvamaks muutunud.

Kaks suuremat esteeti hakkasid vaipu  kloppima.

 

Ma kasutasin juhust ja jalutasin natuke eemale, et vaadata, kuidas mu valdused kaugemalt välja näevad - olgugi, et vaatajaid pole seal just eriti palju.

Ööbimajäämise juures on tore asi see, et kõik saavad juua :) Ei teki mingit küsimust teemal "Kes teil sõidab?". Ainukeseks tõrvatilgaks oli muidugi see, et laupäev polnud siiski mitte kõigil vaba päev -  Ervin pidi tööle minema...

Miku sirvis oma nutiaparaati ja kirus, et praktiliselt kõigil tuttavatel on asukohaks määratud Pärnu. Lubas ka siis suure vihaga oma asukoha kirja panna: "Misse koht oligi?". Kohe hakkas ka tagasisidet laekuma, esialgu "laikide" näol, aga varsti ka mingi ants helistas: "Ma olen kohe seal!". Selgus, et tuttav Indrek Albu vallast oli kodu käimas, ja väitis end lähikonnas olevat. Muidugi ei leidnud ta oma jõududega kohta üles, vaid pidi ikka korduvalt helistama, ja viimane teejuhatus oli, et "tule sinna suunas, kus võsast tossu tõuseb!" - nii jõudis Indrek koos sõbraga kohale. Nii et moluraamatust võib teinekord ka tõesti kasu olla!

"Tore koht teil siin!" arvas ta.

Tiksusime algul väljas telgi katte all (akulambid andsid üllatavalt palju valgust), siis kolisime tuppa - seal valgusallikateks küünlad ja õlilambid. Taas kord oli toas kerge vine, mille puhul tekkis automaatselt küsimus, et kas kõik on ikka tervislik :)

Sellel öösel ei pidanud ma põrandat kraapima, sest koguni 3 inimest hoolitsesid selle eest, et liiga vaikne ei oleks. Õnneks olin hästi valmistunud ja kõrvatropid olid kaasas.
Lootsin seekord sama ilusat hommikut näha kui eelmisel ööbimisel, aga kahjuks ei - ilm oli liiga pilves ja isegi tibutas õrna vihma. Vähemalt nägin hetke enne päikesetõusu ja tegin isegi ühe kena reklaampildi.

Õnneks jäi vihmasadu siiski järgi ja varsti tuli ka päike välja. Ervin ärkas kella peale üles, oli muidugi veidi endast väljas, et ta tööle minema peab, aga vähemalt sai täita oma ammuse unistuse - hommikul pärast ärkamist külma kaevuveega nägu pesta.

Tegin siis väikse autosõidu ja viisin Ervini koju, tegime kohvi ja omletti ja siis läks tema tööle, mina aga rallisin tagasi. Martin oli vahepeal suutnud gaasipliidiga sõbraks saada ja Helle kaasabil mingi breakfasti kokku kompunninud. Miku magas veel. Ka Martinit hakkas huvitama maja ees kasvavate elupuude lammutamine, ja ta andis asjale oma panuse. Mõlemad elupuud koosnevad 4-5 tüvest, ja üks neist tüvedest sai siis sel päeval langetatud. Arvatavasti oleks aktiivset tegevust kauemakski jätkunud, kuid rahvas pidi liikuma hakkama. 

"Aja mürsik üles!" käsutas Martin Hellet, ja jätkas ajaviiteks veelgi puu hakkimist, niikaua kui "mürsik" ka ärkas ja omakorda saagima hakkas. Vahepeal käis isegi jutt, et "tuleme õhtul mootorsaega tagasi!". Miku avastas veel oksakäärid, ja kui teised juba autos olid, käis tema veel ringi ja näksis siit-sealt oksakesi. Umbes samamoodi, nagu ma isegi seal tavaliselt ringi käin.

Jäin üksi, väga enam midagi teha ei viitsinud, saagisin, koristasin oksi. Seltsiks oli mulle ainult veel Godzilla.

Siis läks ilm ka käest ära, tõusis tuul, kogunesid pilved, ja sellega see üritus lõppeski.