Filmiõhtu

Naaber oli sõna pidanud ja mind "küla listi" lisanud, nii et nüüd sain veel ka kirjaliku kutse filmiõhtule. Pärast sellist kahekordset kutset tundsin ennast ikkagi peaaegu et kohustatud sinna minema, mis siis et üksi. Lisaks kannustas mind ikkagi soov rahvast paremini tundma õppida (ja anda neile võimalus mind tundma õppida) - ja noh, lõppude lõpuks tahtsin ma seda filmi ka näha :)
Asi pidi algama kl 21, läksin umbes pool tundi varem, et korra maja juures ka käia. Nii hilja polnud ma veel kunagi üksinda käinud, ja nats kõhe oli küll. Mõtlesin, et raudselt on mäger jälle kohal, aga seekord teda polnud. See-eest oli igasuguseid linde, mingid põnevad kullid - ja kaugemal ilusad hallid kured, kelle hääli me küll varemgi kuulnud oleme, aga keda näinud veel polnud.
Tagasiteel sõitis kollase maja peremees oma autoga just oma hoovist välja, ja tuli ka minu järel peoplatsile, ning tuli juttu tegema. See oli tore, sest olime ju nagunii terve suve mõelnud nendega ikka tutvust teha. Selgus, et juba tema vanemad olid meie maja eelmiste omanikega head tuttavad olnud, ja sain teada veel, et minevikus olevat meie aed üks tõeline iluaed olnud. Kahjuks on praegu küll sellest vaid riismed järel, ja vaevalt ta enam kunagi mingiks iluaiaks saab, aga - ma annan oma parima!
Muuhulgas selgus veel, et meie tulekute ja minekutega ollakse üllatavalt hästi kursis - kuigi me tulles-minnes harva kedagi näeme. Aga teati sedagi, et me küla jaanitulel käisime ja kahjuks liiga vara ära läksime - ja et meil omal ka jaanipäeval "päris palju rahvast" külas oli. Hm, tegelikult oli meil ju vaid neli külalist, koos lapsega viis...
Ka pärast filmi tulid kaks tädi minuga rääkima. Üks neist siis just see, kes küla ajalugu kirjutab ja kellel ka meie maja kohta palju materjali on. Muuhulgas pidid olema põnevad peatükid aastast 1939 - neid tahaks küll väga lugeda, nagu tegelikult ka kõike muud, mis tal seal kirjas on.
Ka oma lähimate, rohelise maasturi naabritega sain rääkida. Nad kahetsesid, et ma üksi olen, aga muidu avaldasid heameelt, et ma ikkagi tulin.
 Kokkuvõttes oli tore õhtu. Film päris vaadatav, ja tänu sellele, et olin ennast eelnevalt kubujussiks riietanud, et külmunud ka päris jääpurikaks - kuigi külm muidugi oli, autos näitas vaid 7 kraadi. Tagasisõit oli suht jube - kottpime, ja udu ka veel.
Lõpetuseks veel pilt esialgu kummituslikuna mõjunud naabrite autost meie aia tagant möödumas.

Vabariigi aastapäev mägraga

20.august oli neljapäev, meeldiv vaba päev keset nädalat. Ervin oli muidugi tööl, nii et olin jälle üksi. Selleks päevaks oli mul vaid üks ülesanne: eelmine kord jäi peenra musta kilega katmine pooleli. See polnudki nii lihtne ülesanne, kuna ilm oli üsna tuuline ja oli vaja päris suuri kive, mis kilet kinni hoiaksid. Krundil neid piisavalt pole, nii et läksin väravast välja põllult suuremaid kive korjama. Vili on nüüdseks koristatud, see tegi ülesande lihtsamaks. Nii, ja äkki näen viljakõrte sees hallikat looma liikumas - jälle mäger! Tahtsin, et see "loom elutoast" kiiresti kaoks, seepärast hakkasin jälle lärmama ja kätega vehkima. Mäger vaatas korra ringi, hakkas küll ära jooksma, aga kuidagi aeglasemalt, kui mulle oleks meeldinud. Minu majast vähem kui 100 m kaugusel on veel teine samasugune "saareke", keset viljapõldu, kus kunagi maja on olnud. Nüüd on sinna kogutud põllu pealt kivihunnikud, ja puudest-põõsastest kasvanud tohutu massiiv. Sinna sisse pole ilma kubemeni ulatuvate kalavinskiteta küll tervislik minna - ja isegi sel juhul ei pruugi ohutus olla tagatud. Võibolla on elukal seal isegi oma urg? Seal oleks tal muidugi mugav, sest sinna ju ometi mitte kunagi mitte kedagi ei tule.
Olin sellest kohtumisest häiritud ja pidasin järgnevate tundide jooksul "saarekest" silmas, aga vähemalt esialgu püsis seal vaikne.  Ja siis, alles mitu tundi hiljem näen hoopis vastassuunast halli selga liikumas - ja täie auruga minu kruntale lähenemas! Seekord haarasin fotoka ja tegin paar pilti - kuigi mu fotoka zuum pole suurem asi, ja samahästi võiks seal pildil olla ka naabri koer, või muinasjutu "Tulipunane lilleke" koletis - aga uskuge mind, see oli mäger. Olin vahepeal isegi googeldanud "mäger", ja seetõttu oskan teda välimuse järgi ära tunda - kuigi google ütleb veel, et see loom liigub peaaegu alati ainult õhtuhämaruses ja öösiti ringi, ja et inimest väga kardab. Noh, need viimased 2 infot ei pea paika, sest nagu näha, siin liikus ta keset heledat päeva. Ja kui ma nüüd siis jälle kisa tegin, uuris ta kohe tükk aega, et kes see loll seal lõugab, ja pööras otsa ümber üsna vastu tahtmist.

 

Vahetult pärast mägra lahkumist hakkasid 2 traktorit mu maja ümber põllul tiirutama. Vili on küll koristatud, aga midagi nad seal pritsisid või midagi tegid. Algul mul oli selle üle isegi hea meel - sai mägrale ka selgeks tehtud, kes meist siin inimene on! Pikapeale hakkas see müristamine ikkagi närvidele käima, ja otsustasin, et eks sai täna juba oldud ka. Naljakas lugu, pääsesin küll aianduskooperatiivides piinlemisest, kus inimesi häirivad nii pidutsejad kui muruniitjad, autod, raadiod, koerad ja lapsed - tulin oma arust maailma otsa, aga siin ka ei saa rahu, mingid mägrad, traktorid... Hullumaja!

Suvine nädalavahetus. Marina külas, Sven külas

Sel nädalal siis lõpuks saabus meile ka suvi. Parem hilja kui mitte kunagi. Reedel saatis Marina sõnumi, et tal on lõpuks ometi aega tulla mulle maale külla, ja avaldas soovi ka punaseid sõstraid korjata. Naljakal kombel oli laupäeval tulemas ka Sven, kes samuti oli ilmutanud huvi sõstarde vastu.
Niisiis küsisin reedel end pool tundi varem töölt ära, mõtlesin, et testin uue ülemuse huumorimeelt, küsisin, kas võin varem ära minna mõnusa ilma tõttu (ta arvas, et täiesti mõistlik põhjendus) ja peagi rallisime koos Marina ja Erviniga maale. Marina hakkas juba värava taga valjult hujeitama ja jätkas seda ka seespool. "Fantastiline", korrutas ta kogu aeg - mida mul oli muidugi äärmiselt meeldiv kuulda. Tegelikult on õhtuti ikka aed väga varjuline, mis annab kuidagi sünge tooni ja veidi häirib mind. Olen küll suve jooksul võsa veidi vähendanud ja natuke päikeselaike juurde tekitanud, kuid sellest on ikka veel vähevõitu.

Pärast esmast ekskursiooni asus Marina sõstraid korjama, mina jätkasin oma eelmisel korral pooleli jäänud saagimistööd.

 

Kuuris leidus kõige muu kõrval veel üks praktiline saagimispukk, mille peal on tõesti mugav puid saagida. Taas üks praktiline asi, mis on mul juba olemas! :) Ja muide, iga kord ma ei käi pärlikee ja kleidiga puid saagimas, seekord tulin lihtsalt otse töölt, ja riietevahetamise peale ei raatsinud aega kulutada.

Päike loojub nüüd juba pool 10, nii et meie õhtud seal jäävad järjest lühemaks. Kui ära sõitma hakkasime, hämardus juba. Külavaheteel sõitis mingi auto vastu. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on tuttava rohelise maasturiga, naabriga. Nad peatasid kinni ja kutsusid meid "filmiõhtule", mis pidi 21.08 toimuma. Väga kena kutse, kahjuks Ervin on sel õhtul tööl...
Ja veel edasi sõites nägime taaskord daami koerakesega, kellest on samuti selgunud, et meil on ühine tuttav. Peatasime temagi juures korra kinni ja tegime tutvust. Nii et lühike teekond majast asfaltteeni võttis seekord päris palju aega oli oli sisutihe :)
Marina tahtis ka majas leidunud vanu noote näha - teda kui muusikainimest huvitaks need väga. Kahjuks aga unustasime. Seal majas juhtub seda, et aega läheb nii kiirelt ja nii intensiivselt, et jõuab ära teha vaid väikse osa kavatsetust.

Järgmisel hommikul võtsin Sveni Balti jaamast peale ja rallisime kohale. Ta ei olnud nii jutukas ja emotsionaalne kui Marina, vaid alustas lihtsalt marjakorjamist. Tore, et punaseid sõstraid oli mul täpselt niipalju, et jätkus kõigile huvilistele.

Ilm läks järjest soojemaks ja ilusamaks. Vist esimest korda tundsin sel aastal, et suvi on tõesti saabunud.
Tegime lõket ja selle peal vorsti.

Vahepeal käis Sven veel pööningul kolamas - kuhu ma ise endiselt pole jõudnud veel inspekteerima minna. Pealtnäha ei tundu, et seal midagi väga põnevat oleks.

Siiski loopis ta alla vähemalt 2 eset, millega mul all toas midagi peale hakata oleks - üks pisike seinariiul ja üks plekist tee- või maitseainetops, hästi vana ja pooleldi kulunud, mis teeb ta ülejäänud interjööriga väga sobivaks.

Pühapäeval käisin veel üksinda. Ilm oli lihtsalt nii ilus, et ei raatsinud kuidagi kodus istuda. Midagi eriti teha ma ei viitsinud, tiksusin niisama laua taga ja sõin arbuusi. Mõtlesin just, et see vist kõige sündmustevaesem päev mul siin talus, kuid oma "pomm" oli siiski tulekul. Nimelt nägin silmanurgast halli varju vilksatamas - ei ehmatanudki eriti, mõtlesin, et ju jälle mingi naabri kass või koer - aga oli hoopis mäger! Esialgu ei uskunud oma silmi, aga meenus eelmiste omanike jutt, et aeg-ajalt pidi mägrapoiss seda krunti külastama. Ilmselt oleksin jõudnud temast pildigi ära teha, aga siiski ehmatasin veidi ja soovisin, et see loom sealt ruttu kaoks. Väiksemat sorti kisa tegemise peale ta õnneks kohe ka jalga laskis. Huvitav, kas meelitasid teda mahakukkunud õunad või miski muu. Õunu, peab tunnistama, on tõesti palju, eriti ühe puu all on lausa õuntest vaip. Maitse on neil täitsa okei, aga õunad on siiski väga haigusi ja söödikuid täis, nii et kahe õuna peale kokku saab ehk ühe terve õuna ära süüa.

Sel päeval ma tööd suurt ei teinud. Korjasin vaid mulda toalille ümberistutamiseks ja panin maha musta kile - sinna, kuhu järgmisel aastal peaks tulema mu porgandi- ja tillipeenar. Isegi need 2 tegevust võtsid mul päris palju aega, sest aias ringi jalutades tundub ikka, et siit peab natuke riisuma ja sealt natuke oksi lõikama...

Toast pole ka vist ammu enam ühtegi pilti teinud:

Teist korda ööbimas

Nädal tagasi, reedel tulid Miku-Helle jutuga, et nemad tahaksid nüüd veelkord meile külla tulla, ja ka ööbima jääda. Et nagunii on pool Eestit kõik Pärnus festivalil ja mingit mõtet kodus vahtida pole. Ja et eriti alternatiivne oleks sel õhtul hoopis kuskile võssa või metsa minna. Ervinil oli ka vaba õhtu ja nii oligi kõik otsustatud. Kaasa tuli ka veel Martin, nii et olime viiekesi. Ööbimisruumi pärast ei pidanud muretsema, sest magamiskotte, madratseid jms oli meil kamba peale kokku piisavalt. No ja lõppude lõpuks on seal olemas ka voodi (kopitanud küll, aga ikkagi) ja ka köögi iste annab häda korral magamisaseme mõõdu välja.
Alustuseks läksime poodi ja ostsime selle enamvähem tühjaks - kuigi võis juba ennustada, et suurem osa toitu jääb järele, nagu alati.

Külalised saabuvad.

Juhin tähelepanu Miku ja Martini seljataga avanevale vaatepildile - 2 kuud tagasi olid seal puude oksad pikalt välja kasvanud, moodustasid tihniku ja varjasid kogu vaate. Õunapuud tegi tookord korda Gunnel, kuuskede oksi olen ise saaginud. Nüüdseks on siis vaatepilt kuidagi läbipaistvamaks muutunud.

Kaks suuremat esteeti hakkasid vaipu  kloppima.

 

Ma kasutasin juhust ja jalutasin natuke eemale, et vaadata, kuidas mu valdused kaugemalt välja näevad - olgugi, et vaatajaid pole seal just eriti palju.

Ööbimajäämise juures on tore asi see, et kõik saavad juua :) Ei teki mingit küsimust teemal "Kes teil sõidab?". Ainukeseks tõrvatilgaks oli muidugi see, et laupäev polnud siiski mitte kõigil vaba päev -  Ervin pidi tööle minema...

Miku sirvis oma nutiaparaati ja kirus, et praktiliselt kõigil tuttavatel on asukohaks määratud Pärnu. Lubas ka siis suure vihaga oma asukoha kirja panna: "Misse koht oligi?". Kohe hakkas ka tagasisidet laekuma, esialgu "laikide" näol, aga varsti ka mingi ants helistas: "Ma olen kohe seal!". Selgus, et tuttav Indrek Albu vallast oli kodu käimas, ja väitis end lähikonnas olevat. Muidugi ei leidnud ta oma jõududega kohta üles, vaid pidi ikka korduvalt helistama, ja viimane teejuhatus oli, et "tule sinna suunas, kus võsast tossu tõuseb!" - nii jõudis Indrek koos sõbraga kohale. Nii et moluraamatust võib teinekord ka tõesti kasu olla!

"Tore koht teil siin!" arvas ta.

Tiksusime algul väljas telgi katte all (akulambid andsid üllatavalt palju valgust), siis kolisime tuppa - seal valgusallikateks küünlad ja õlilambid. Taas kord oli toas kerge vine, mille puhul tekkis automaatselt küsimus, et kas kõik on ikka tervislik :)

Sellel öösel ei pidanud ma põrandat kraapima, sest koguni 3 inimest hoolitsesid selle eest, et liiga vaikne ei oleks. Õnneks olin hästi valmistunud ja kõrvatropid olid kaasas.
Lootsin seekord sama ilusat hommikut näha kui eelmisel ööbimisel, aga kahjuks ei - ilm oli liiga pilves ja isegi tibutas õrna vihma. Vähemalt nägin hetke enne päikesetõusu ja tegin isegi ühe kena reklaampildi.

Õnneks jäi vihmasadu siiski järgi ja varsti tuli ka päike välja. Ervin ärkas kella peale üles, oli muidugi veidi endast väljas, et ta tööle minema peab, aga vähemalt sai täita oma ammuse unistuse - hommikul pärast ärkamist külma kaevuveega nägu pesta.

Tegin siis väikse autosõidu ja viisin Ervini koju, tegime kohvi ja omletti ja siis läks tema tööle, mina aga rallisin tagasi. Martin oli vahepeal suutnud gaasipliidiga sõbraks saada ja Helle kaasabil mingi breakfasti kokku kompunninud. Miku magas veel. Ka Martinit hakkas huvitama maja ees kasvavate elupuude lammutamine, ja ta andis asjale oma panuse. Mõlemad elupuud koosnevad 4-5 tüvest, ja üks neist tüvedest sai siis sel päeval langetatud. Arvatavasti oleks aktiivset tegevust kauemakski jätkunud, kuid rahvas pidi liikuma hakkama. 

"Aja mürsik üles!" käsutas Martin Hellet, ja jätkas ajaviiteks veelgi puu hakkimist, niikaua kui "mürsik" ka ärkas ja omakorda saagima hakkas. Vahepeal käis isegi jutt, et "tuleme õhtul mootorsaega tagasi!". Miku avastas veel oksakäärid, ja kui teised juba autos olid, käis tema veel ringi ja näksis siit-sealt oksakesi. Umbes samamoodi, nagu ma isegi seal tavaliselt ringi käin.

Jäin üksi, väga enam midagi teha ei viitsinud, saagisin, koristasin oksi. Seltsiks oli mulle ainult veel Godzilla.

Siis läks ilm ka käest ära, tõusis tuul, kogunesid pilved, ja sellega see üritus lõppeski.

August käes

Pärnaõied on nüüdseks korjatud. Täna veel vaevu midagi sai, ilmselt järgmisel korral on juba kõik ära õitsenud. Selline see pärnade õitsemine on - sai kaua oodatud, aga siis tuleb kärme olla. Õnneks jõudsin ka natuke melissi ja punet korjata, nii et sel talvel vist väga pakiteed jooma ei pea.
Mustad sõstrad, niipalju kui neid oli, oleme peaaegu kõik ära tarbinud, punaseid on külluses, aga ei oska nendega midagi tarka peale hakata. Tikripõõsad kahjuks on tühjad.
Vaarikad on ka vahepeal valmis saanud. Suurem enamik neist küll aia taga kõrge rohu sees. Kui varem võis öelda, et on "rohi lõuani", siis nüüd kohati hõljub orashein isegi üle minu pea. Mis parata, selle aiatagusega küll sel aastal tegeleda ei jõua. Vähemalt käisin seal vaarikaid korjamas. Natuke kribulad nad küll on, aga see-eest on neid palju. Nagu alati, jäävad kõige ahvatlevamad marjad siiski väljapoole käeulatust - kes ei teaks seda tunnet, kes vähegi vaarikaid korjamas käinud!
Kuuri seina ääres kõrgusid samuti vaarikad ja näisid rohket saaki andvat - kuigi ma ei suutnud aru saada, miks marjad juba punaseks ei lähe - aiatagused ammu punetasid. Lõpuks plahvatas - need ongi kollased vaarikad! Olin vaid väga uduselt kuulnud, et sellised asjad üldse olemas on. Väga huvitav produkt, ja maitselt suurepärane, ehk mitte nii magus kui punane, aga ikkagi väga meeldiv. Marjad olid siin ka suured ja hea tervise juures.

Vahepeal on jälle mingid uued lilled õitsema hakanud. Majaesine on roosasid õisi täis, mis kõrguvad pika kõrre otsas. Kas jaapani ülane?

 

Aia peal on hakanud ronima roosade õitega kassitapp. Ronib metsiku kiirusega ja mõned rootsud jõuavad peagi aia ülemise servani. Arvatavasti ta ei jõua siiski vaadet täielikult ära varjata, enne tuleb sügis kätte :)

Vahepeal polnud tükk aega Godzillat näha olnud. Olin hakanud tema pärast juba muret tundma. Nüüd siis sain asjale seletuse. Kivi peal peesitas nimelt üks väga tilluke mini-Godzilla. Hiilisin fotoka järele ja saingi ta pildile:

Hiljem aias ringi luusides mõtlesin, et viskaks talle veelkord pilgu peale. Ja mis ma näen - kaks tükki juba peesitavad seal kivi peal!

Kui hakkasin juba ära tulema, mõtlesin, et teeks neist ikka veel mõne parema pildi. Ja alles nüüd, kodus pilti vaadates, avastan, et nüüd oli neid seal juba kolm tükki.

Huvitav, palju neid sinna õhtu lõpetuseks kogunes?