Õunapuudest ja lindudest

Seekord tuli mulle külla äsja aianduskooli lõpetav Gunnel - kes võttis käekotist oma isikliku sae ja hakkas kohe tööle.
Tema hinnang kogu aiale oligi see, mis arvatud - et kogu krempel on ikka äärmiselt hooldamata ja kehvas seisus. Õuna- ja muud viljapuud aastaid lõikamata, ja otse loomulikult pole tehtud ka muid vajalikke toiminguid, alates väetamisest ja lõpetades kahjuritõrjega. Selle tagajärjel oli üks puu peaaegu tervenisti ära kuivanud, vaid mõne oksa küljes oli natuke rohelisi lehti. Kuna kõigele lisaks asus see puu ka täitsa "tee peal ees", siis olime otsustanud selle maha võtta. Samuti tuli otsustavalt vähendada mingeid väiksemaid ilupõõsaid, millest samuti tuli konkreetselt üle astuda.

Marjapõõsad vaatasime ka üle ja seal samuti midagi rõõmustavat ei olnud. Nad olid kõik paksu heina sees ja enamik ka kidurad, osad oksad ära kuivanud. Neid on aga liiga palju, et oleks jõudnud nende kõigiga tegelda. Pisteliselt olen neid kuivanud oksi eemaldanud. Aga osade põõsaste kallal on juba linnukesed toksimas käinud ja usinasti marju söönud - kuigi need on alles pisikesed ja rohelised. Õnneks mustsõstrad neile väga ei näi maitsevat - eks ole siis näha, kas mulle ka midagi jääb.
Kui nüüd veel lindudest rääkida... Olime siis vahepeal niikaugele jõudnud, et Ervin laenas Kiksilt Husqvarna trimmeri ja niitis kogu selle kõrge heina maha. Kahe koha peal sai ta veel viimasel hetkel pidama, märgates heina sees linnupesa! Ühel neist olid munad sees, teises aga muna ja isegi poeg, kes seal õnnetult siples ja nokka laiali ajas. Olid need linnud seal ju aastaid harjunud rahulikult pesitsema. Sel õhtul ära minnes tuli küll mõlema pesa peale linnuke tagasi, aga lõplik saatus oli neil ikkagi kurb.
Esimene pesa jäeti lihtsalt maha, ja varsti olid ka munad kadunud.

Teise pesaga läks veelgi masendavamalt. Nimelt selgus, et meie aeda on harjunud väisama üks must ja jube ülbe kass. Mingi hetk ta seal kräunus ja käitus nii, nagu oleks see tema territoorium, kuhu ootamatud sissetungijad on siginenud, ühel hetkel aga unustasin ta olemasolu, ja muidugi märkasin teda siis just selle põõsa juures, kus oli pesa. Edasi ei taha ma kirjeldada, aga olgu siinkohal toodud siis selle mõrtsuka pilt.