1.mai

Olime kogu sellest rallist juba päris väsinud ja maad hakkas võtma lootusetuse meeleolu. Tundus, et mul ongi vaid 2 varianti - kas osta oma püstitatud hinnaklassis mingi totaalne peldik või siis võtta suurem laen ja saada enam-vähem selline asi, mis mu vajadustele vastaks.Kumbki variant ei tundunud eriti ahvatlev.
Hakkasin vaatama kuulutusi, mis olin enne jätnud tähelepanuta. Märksõna "suvila" asemel proovisin ka "maja" ja isegi "talu" - viimased olin esialgu täiesti välistanud, sest enamasti kujutasid need kokkukukkumise äärel olevat sara, sealjuures hingehinnaga. Põhjendatud on see hind ilmselt kas talu juurde kuuluva tohutu maalahmakaga (mida mul vaja ei ole) või siis talu müüja tohutu suure emotsionaalse väärtusega (vanaisa ehitatud vmt). Selgus, et on siiski ka mõni erand. Torkas silma talu, mis vaid 2000-ruuduse krundiga ja hind "vaid" 24 000 €. Asja tegi eriliseks elektri puudumine ja nagu aru võis saada, ka igasuguse elektri-lootuse puudumine :) Asukoht oli 30 km meie kodust, ja asus risti vastu sellele suunale, kus seni oleme käinud. Vastupidiselt tihedalt asustatud Kiisa piirkonnale ootas meid nüüd ees vaikne ja suhteliselt inimtühi Anija vald.
Vaatama saime minna 1. mail, reedel - mis oli meil mõlemil vaba päev - ja üllatuslikult oli ka maakler nõus riigipühal välja tulema.
Talu asus asfaltteest veel kilomeeter eemal, keset põlde, metsa ääres, ja moodustas justkui omaette saarekese, olles traataiaga ümbritsetud. Samuti olid maja ümber nii suured puud ja põõsad, et vaevu paistis katus välja. Eemalt ei olegi aru saada, et seal üldse kuskil mingi maja on. Seega, äärmiselt privaatne koht. Maja oli peaaegu üks-ühele minu vanaisa talu moodi, ainult et peegelpildis: meil oli otse ees kööktuba, ja paremal tagatuba, siin vastupidi - tagatuba vasakul. Igatahes tabas mind sisse astudes paras nostalgia-laks.
Torkas silma, et seest oli maja heas korras - väga korralikud laudpõrandad, samuti aknad olid väga ok. Seinad-laed-põrandad olid üldse kõik ok, nii et mingit remonti tegema ei pea. Esimeses toas olid pioneer-pliit ja gaasiballooniga gaasipliit, samuti oli hästi palju igal pool küünlajalgu poolikute küünaldega. Teadagi, miks :)
Aed oli muidugi aastaid hooldamata, see oli paksult igasugu puid-põõsaid täis, ja kõik olid hirmus suureks kasvanud. Aias on ka kaks kohutavalt kõrget ja jämedat kaske - ilmselt sama vanad kui maja ise. Lisaks veel mõned kõrged kuused, üks mänd ka ära eksinud, ja palju õunapuid.
Omanik oli vana tädi, kes seletas, et nad ostsid maja 40 aastat tagasi, ja on siin terve see aeg aeda harinud, aga ühel hetkel enam ei käinud jõud üle, ja viimased 2 aastat on maja müügis olnud.
Mis seal pikalt seletada. Koju sõites oli otsus enamvähem kindel - ostame ära! Muidugi hinnas oleks tahtnud veidi alla kaubelda. Oli plaanis oodata esmaspäevani ja siis küsida, kas paarituhandene allahindlus tuleks kõne alla. Üllatuslikult helistas maakler juba nädalavahetusel tagasi ja teatas, et omanikule olevat me väga meeldinud kui "toredad noored inimesed" (milline kompliment!) ja ta sooviks, et just meie seal edasi toimetaksime. Seetõttu laseb ta hinnast 6000€ alla! Sellist allahindlust poleks osanud küll uneski loota! Nii et lõpphinnaks kujunes 18 000€. See oli odavam kui enamik neid suvilaid, mida ma vaatamas olin käinud. Ja loomulikult ei olnud siin enam midagi mõelda. Suvekodu oli leitud.