Kolmas kord talus

Nädalavahetusel tulid mulle külalised: Aet oma perekonnaga. Pidin vastama igasugustele küsimustele, millele ma tegelikult ei osanud midagi vastata - nagu: "Mis see siin on?" ja "Miks see siin nii on?" Tuletasin meelde, et sain võtmed kätte ju 4 päeva tagasi  ja olen ka alles kolmas kord siin! Samuti öeldi paljude asjade kohta, et "Mina võtaks siit selle kohe maha", ja "Mina teeks nii" ja "Mina teeks naa." Mis puudutab igasuguste asjade "maha võtmist", siis tõepoolest, tundub, et esimese asjana tulebki seal vaid lõputult maha võtta, enne kui üldse sotti saama hakkab, mis ja kuidas seal kasvab - ja siis otsustada, mida võtta, mida jätta. Mingite peenarde tegemiseni sel aastal ei jõua, kõigepealt tuleb selle tohutu umbrohu- ja võsamasiiviga võitlema hakata. Ka seekord pidid minu külalised veel kõrge rohu sees külitama, sest niitmiseni me veel jõudnud ei olnud. See rõõmustas tegelikult meie kõige nooremat külalist, sest krundil kasvab massiliselt nurmenukke - mis sisuliselt on justkui umbrohi, aga tegelikult ju väga kaunid lilled. Sama kehtib ka meelespeade ja kullerkuppude kohta, mis mõlemad on ühed mu lemmiklilledest. Igatahes nurmenukke korjati sel päeval lausa kilode kaupa.

Mis nad sealt leidsid? Konna vist.

Taustaks olev ebaküdooniapõõsas on küll väga uhke oma oranzide õitega - aga kasvanud peletislikult suureks ja laiaks. Olgu öeldud, et juba enne selle pildi tegemist olen teda omast arust päris korralikult kärpinud, aga nagu näha, on kärpimisruumi veel tublisti.