Sama päeva õhtul töölt tulles panime kohe autole hääled sisse ja sõitsime oma tallu. Naljakas oli mõelda, et lähen sinna alles teist korda, aga nüüd juba omanikuna.
Alustuseks ei saanud ma hästi väravat lahti, kuna see oli roostes. Rohi oli juba pikaks kasvanud ja kõik nägi väga mahajäetud välja. No see ei pea kauaks nii jääma!
Majauks avanes mulle kergemalt. Toas oli sama tuttav kopituse lõhn, mis eelmisel korral. Pluss veel mingid ebameeldivad lõhnad. Üks lõhnaallikas selgus peagi - leidsime ühe surnud hiire riidekapi alt ja teise lauasahtlist - oli teine endale seal toreda pesa valmis ehitanud ja siis miskipärast (nälja tõttu?) hinge heitnud.
Omanikud olid pakkunud, et võivad oma kola sealt ka ära viia, kui soovime, aga lükkasin selle pakkumise tagasi. Esiteks oleksime siis pidanud võtmete kättesaamist ootama, teiseks - vahel on see vana kola sorteerimine päris põnev tegevus.
Esik - kola täis.
Esimene tuba. Näeb välja nii, nagu oleks keegi just äsja sealt kiiruga lahkunud.
Avasime aknad ja lasksime kevadõhku tuppa.
Arutelu - millest alustada?
Aed on ikka väääga metsistunud ja kõiksugu kraami täis kasvanud. Tegime aias mitmeid tiire ja avastasime üha uusi asju - iga natukese maa tagant selgus, et selle umbrohupuhma sees peidab end tegelikult hoopis marjapõõsas või lillepeenar.
Puud maja ümber on kohutavalt suured ja kõrged ning varjavad päikest. Seetõttu on tubades hämar ja õhtupäikeses võtab ka aed päris sünge tooni.
Korjasime mõned tulbid ja nartsissid kaasa ja lugesime esimese inspekteerimise lõpetatuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar