Esimene koogiküpsetamine

Margit rääkis kogu aeg, et "ega te enne sellest kopituse haisust lahti ei saa, kui olete korra kooki teinud, siis tuleb hea koogi lõhn tuppa". Oma sõnade kinnituseks võttiski ta juubeli tordi pulbri ja koogivormi kaasa. Tegime tule korraga nii ahju kui pliidi alla - mõlemas tõmbas päris hästi ja tuba läks ruttu soojaks ka.
Ervin kattis vahepeal laua:

Kook on valmis:

Ühtlasi oli Margit ka pliidile kannuga vee pannud, et näha, kui kiiresti seal vesi keema läheb. Üllatavalt kiiresti läks. Ja kuna vesi juba kees, ja kuskil riiulil oli ka poolik pakk kohvi järel, siis saime ka koogi kõrvale kohvi juua. Väga mõnus!

Nagu näha juuresolevalt pildilt, jääb pool aeda päeva teises pooles täiesti varju. Süüdi on selles suured puud, mis päikse ära varjavad: sarapuuvõsa, paar pärna, kuused ja kased. Midagi peab ette võtma, seda tihnikut otsustavalt vähendama. Samuti tahaks vähendada maja ees olevat sireli- ja arooniahekki, et vaadet natukene avardada. Ja lõpuks on plaanis ka eemaldada maja ees kasvavad kaks elupuud - nad on üle mõistuse suureks kasvanud, takistavad liiklust ja samuti varjavad päikest - tänu sellele on toas üsnagi hämar. Tahaks ikka päikest tuppa! Olen jõudumööda nendega juba ka maadelnud, alumisi oksi vähendanud, et pääseks vähemalt liikuma. Eks näis, kaugele ma suve lõpuks sellega jõuan.
Sel päeval jõudsime ikka natuke tööd ka veel teha:

Õunapuudest ja lindudest

Seekord tuli mulle külla äsja aianduskooli lõpetav Gunnel - kes võttis käekotist oma isikliku sae ja hakkas kohe tööle.
Tema hinnang kogu aiale oligi see, mis arvatud - et kogu krempel on ikka äärmiselt hooldamata ja kehvas seisus. Õuna- ja muud viljapuud aastaid lõikamata, ja otse loomulikult pole tehtud ka muid vajalikke toiminguid, alates väetamisest ja lõpetades kahjuritõrjega. Selle tagajärjel oli üks puu peaaegu tervenisti ära kuivanud, vaid mõne oksa küljes oli natuke rohelisi lehti. Kuna kõigele lisaks asus see puu ka täitsa "tee peal ees", siis olime otsustanud selle maha võtta. Samuti tuli otsustavalt vähendada mingeid väiksemaid ilupõõsaid, millest samuti tuli konkreetselt üle astuda.

Marjapõõsad vaatasime ka üle ja seal samuti midagi rõõmustavat ei olnud. Nad olid kõik paksu heina sees ja enamik ka kidurad, osad oksad ära kuivanud. Neid on aga liiga palju, et oleks jõudnud nende kõigiga tegelda. Pisteliselt olen neid kuivanud oksi eemaldanud. Aga osade põõsaste kallal on juba linnukesed toksimas käinud ja usinasti marju söönud - kuigi need on alles pisikesed ja rohelised. Õnneks mustsõstrad neile väga ei näi maitsevat - eks ole siis näha, kas mulle ka midagi jääb.
Kui nüüd veel lindudest rääkida... Olime siis vahepeal niikaugele jõudnud, et Ervin laenas Kiksilt Husqvarna trimmeri ja niitis kogu selle kõrge heina maha. Kahe koha peal sai ta veel viimasel hetkel pidama, märgates heina sees linnupesa! Ühel neist olid munad sees, teises aga muna ja isegi poeg, kes seal õnnetult siples ja nokka laiali ajas. Olid need linnud seal ju aastaid harjunud rahulikult pesitsema. Sel õhtul ära minnes tuli küll mõlema pesa peale linnuke tagasi, aga lõplik saatus oli neil ikkagi kurb.
Esimene pesa jäeti lihtsalt maha, ja varsti olid ka munad kadunud.

Teise pesaga läks veelgi masendavamalt. Nimelt selgus, et meie aeda on harjunud väisama üks must ja jube ülbe kass. Mingi hetk ta seal kräunus ja käitus nii, nagu oleks see tema territoorium, kuhu ootamatud sissetungijad on siginenud, ühel hetkel aga unustasin ta olemasolu, ja muidugi märkasin teda siis just selle põõsa juures, kus oli pesa. Edasi ei taha ma kirjeldada, aga olgu siinkohal toodud siis selle mõrtsuka pilt.

Kolmas kord talus

Nädalavahetusel tulid mulle külalised: Aet oma perekonnaga. Pidin vastama igasugustele küsimustele, millele ma tegelikult ei osanud midagi vastata - nagu: "Mis see siin on?" ja "Miks see siin nii on?" Tuletasin meelde, et sain võtmed kätte ju 4 päeva tagasi  ja olen ka alles kolmas kord siin! Samuti öeldi paljude asjade kohta, et "Mina võtaks siit selle kohe maha", ja "Mina teeks nii" ja "Mina teeks naa." Mis puudutab igasuguste asjade "maha võtmist", siis tõepoolest, tundub, et esimese asjana tulebki seal vaid lõputult maha võtta, enne kui üldse sotti saama hakkab, mis ja kuidas seal kasvab - ja siis otsustada, mida võtta, mida jätta. Mingite peenarde tegemiseni sel aastal ei jõua, kõigepealt tuleb selle tohutu umbrohu- ja võsamasiiviga võitlema hakata. Ka seekord pidid minu külalised veel kõrge rohu sees külitama, sest niitmiseni me veel jõudnud ei olnud. See rõõmustas tegelikult meie kõige nooremat külalist, sest krundil kasvab massiliselt nurmenukke - mis sisuliselt on justkui umbrohi, aga tegelikult ju väga kaunid lilled. Sama kehtib ka meelespeade ja kullerkuppude kohta, mis mõlemad on ühed mu lemmiklilledest. Igatahes nurmenukke korjati sel päeval lausa kilode kaupa.

Mis nad sealt leidsid? Konna vist.

Taustaks olev ebaküdooniapõõsas on küll väga uhke oma oranzide õitega - aga kasvanud peletislikult suureks ja laiaks. Olgu öeldud, et juba enne selle pildi tegemist olen teda omast arust päris korralikult kärpinud, aga nagu näha, on kärpimisruumi veel tublisti.

Teist korda talus

Reedel peale tööd siis oli jälle minek. Algul pidime minema kahekesi, siis aga helistas Kaie, et tal pole ka midagi teha, ja viimaks veel Margit, kes palus jumalakeeli, et me teda ka ootaksime, ja lubas ootamise eest "tööga tasuda". Ma ei uskunudki, et tal sellega tõsi taga oli - aga igatahes pärast esimesi "hujeitamisi" ja ümber maja käimisi hakkasid nad tõepoolest tööle - st koristasid praktiliselt kogu maja ära, toppisid sodi mustadesse prügikottidesse ja kõik muu käidi lapiga üle, vaibad klopiti ära ja isegi põrand pesti ära. Ma ise tuterdasin sel ajal alles õues, nii võttis mul sisse astudes lausa õhku ahmima - isegi vaas lilledega oli laual.
Ise võtsin koristamisest vaid niipalju osa, et inspekteerisin riidekappi. See oli pungil riideid täis, enamikus küll vanad kaltsud, millega suurt midagi peale hakata pole. Samuti oli kõigel juures tugev kopituse hais. Enamik asju läksid seega prügikotti, alles jäid vaid paar põnevamat retro toodet, millega loodan lähemalt tutvuda, kui aega saan.
Kuskilt pappkastist leidsime veel hunniku vanu noote - küll kortsus ja niisked, aga tundub, et väga vanad ja rariteetsed. Plaan on needki ilusti ära kuivatada ja lähemalt uurida, millega tegu.
Riiulis on ka palju raamatuid aiapidamise teemadel. Tundub, et sel suvel mul aega neid lugeda pole, aga ehk siis sügisel-talvel. Eraldi raamat on õunapuude hooldusest - sellega peaks vist alustama.
Aiasaadustest on praegusel aastaajal pakkuda ainult rabarberit. Nii sündiski idee teha õhtu lõpetuseks üks tore rabarberikook ja sinna juurde ka väike vein võtta. Üllatuslikult oli kell juba 21.30 - ja lähim pood ca 20 km kaugusel asuv Aruküla Konsum, nii et hakkasime ülepeakaela asju kokku korjama, ja siis läks ralliks. Jõudsime napilt enne kl 22, ja lahked tädid tegid lausa teise kassa lahti, et meid oma veinidega ilusti ära teenindada. Suures veiniostmise tuhinas ei tulnud pähe aga mõelda, kas ikka koogimaterjal olemas on. Kodus selgus, et kõike on, peale nisujahu :) Aga oli täistera rukkijahu. Kaie aga arvas, et sobib kasutada küll - ja teda kui professionaali võib selles suhtes usaldada. Nii et tegime siis rabarberi leiba :) Tegelikult oli selle taigna retsept jahu pooleks kaerahelvestega, nii et tulemus oli igati HUVITAV, aga ka täitsa maitsev. Kohvi kõrvale ja... nämmm!

20.mai, esimest korda oma talus

Nii et siis umbes kolm nädalat pärast majaga tutvumist istusin juba notaris ja kirjutasin ostulepingule alla. Rahasumma, mille võrra ma nüüd vaesemaks jäin, on küll märkimisväärne, kuid usun, et kogu üritus on iga senti väärt.
Sama päeva õhtul töölt tulles panime kohe autole hääled sisse ja sõitsime oma tallu. Naljakas oli mõelda, et lähen sinna alles teist korda, aga nüüd juba omanikuna.
Alustuseks ei saanud ma hästi väravat lahti, kuna see oli roostes. Rohi oli juba pikaks kasvanud ja kõik nägi väga mahajäetud välja. No see ei pea kauaks nii jääma!



 

Majauks avanes mulle kergemalt. Toas oli sama tuttav kopituse lõhn, mis eelmisel korral. Pluss veel mingid ebameeldivad lõhnad. Üks lõhnaallikas selgus peagi - leidsime ühe surnud hiire riidekapi alt ja teise lauasahtlist - oli teine endale seal toreda pesa valmis ehitanud ja siis miskipärast (nälja tõttu?) hinge heitnud.
Omanikud olid pakkunud, et võivad oma kola sealt ka ära viia, kui soovime, aga lükkasin selle pakkumise tagasi. Esiteks oleksime siis pidanud võtmete kättesaamist ootama, teiseks - vahel on see vana kola sorteerimine päris põnev tegevus.

Esik - kola täis.

 

Esimene tuba. Näeb välja nii, nagu oleks keegi just äsja sealt kiiruga lahkunud.

 

Avasime aknad ja lasksime kevadõhku tuppa.

 

Arutelu - millest alustada?

Aed on ikka väääga metsistunud ja kõiksugu kraami täis kasvanud. Tegime aias mitmeid tiire ja avastasime üha uusi asju - iga natukese maa tagant selgus, et selle umbrohupuhma sees peidab end tegelikult hoopis marjapõõsas või lillepeenar.
Puud maja ümber on kohutavalt suured ja kõrged ning varjavad päikest. Seetõttu on tubades hämar ja õhtupäikeses võtab ka aed päris sünge tooni.
Korjasime mõned tulbid ja nartsissid kaasa ja lugesime esimese inspekteerimise lõpetatuks.

1.mai

Olime kogu sellest rallist juba päris väsinud ja maad hakkas võtma lootusetuse meeleolu. Tundus, et mul ongi vaid 2 varianti - kas osta oma püstitatud hinnaklassis mingi totaalne peldik või siis võtta suurem laen ja saada enam-vähem selline asi, mis mu vajadustele vastaks.Kumbki variant ei tundunud eriti ahvatlev.
Hakkasin vaatama kuulutusi, mis olin enne jätnud tähelepanuta. Märksõna "suvila" asemel proovisin ka "maja" ja isegi "talu" - viimased olin esialgu täiesti välistanud, sest enamasti kujutasid need kokkukukkumise äärel olevat sara, sealjuures hingehinnaga. Põhjendatud on see hind ilmselt kas talu juurde kuuluva tohutu maalahmakaga (mida mul vaja ei ole) või siis talu müüja tohutu suure emotsionaalse väärtusega (vanaisa ehitatud vmt). Selgus, et on siiski ka mõni erand. Torkas silma talu, mis vaid 2000-ruuduse krundiga ja hind "vaid" 24 000 €. Asja tegi eriliseks elektri puudumine ja nagu aru võis saada, ka igasuguse elektri-lootuse puudumine :) Asukoht oli 30 km meie kodust, ja asus risti vastu sellele suunale, kus seni oleme käinud. Vastupidiselt tihedalt asustatud Kiisa piirkonnale ootas meid nüüd ees vaikne ja suhteliselt inimtühi Anija vald.
Vaatama saime minna 1. mail, reedel - mis oli meil mõlemil vaba päev - ja üllatuslikult oli ka maakler nõus riigipühal välja tulema.
Talu asus asfaltteest veel kilomeeter eemal, keset põlde, metsa ääres, ja moodustas justkui omaette saarekese, olles traataiaga ümbritsetud. Samuti olid maja ümber nii suured puud ja põõsad, et vaevu paistis katus välja. Eemalt ei olegi aru saada, et seal üldse kuskil mingi maja on. Seega, äärmiselt privaatne koht. Maja oli peaaegu üks-ühele minu vanaisa talu moodi, ainult et peegelpildis: meil oli otse ees kööktuba, ja paremal tagatuba, siin vastupidi - tagatuba vasakul. Igatahes tabas mind sisse astudes paras nostalgia-laks.
Torkas silma, et seest oli maja heas korras - väga korralikud laudpõrandad, samuti aknad olid väga ok. Seinad-laed-põrandad olid üldse kõik ok, nii et mingit remonti tegema ei pea. Esimeses toas olid pioneer-pliit ja gaasiballooniga gaasipliit, samuti oli hästi palju igal pool küünlajalgu poolikute küünaldega. Teadagi, miks :)
Aed oli muidugi aastaid hooldamata, see oli paksult igasugu puid-põõsaid täis, ja kõik olid hirmus suureks kasvanud. Aias on ka kaks kohutavalt kõrget ja jämedat kaske - ilmselt sama vanad kui maja ise. Lisaks veel mõned kõrged kuused, üks mänd ka ära eksinud, ja palju õunapuid.
Omanik oli vana tädi, kes seletas, et nad ostsid maja 40 aastat tagasi, ja on siin terve see aeg aeda harinud, aga ühel hetkel enam ei käinud jõud üle, ja viimased 2 aastat on maja müügis olnud.
Mis seal pikalt seletada. Koju sõites oli otsus enamvähem kindel - ostame ära! Muidugi hinnas oleks tahtnud veidi alla kaubelda. Oli plaanis oodata esmaspäevani ja siis küsida, kas paarituhandene allahindlus tuleks kõne alla. Üllatuslikult helistas maakler juba nädalavahetusel tagasi ja teatas, et omanikule olevat me väga meeldinud kui "toredad noored inimesed" (milline kompliment!) ja ta sooviks, et just meie seal edasi toimetaksime. Seetõttu laseb ta hinnast 6000€ alla! Sellist allahindlust poleks osanud küll uneski loota! Nii et lõpphinnaks kujunes 18 000€. See oli odavam kui enamik neid suvilaid, mida ma vaatamas olin käinud. Ja loomulikult ei olnud siin enam midagi mõelda. Suvekodu oli leitud.