Lõpuks saab aias tegutsema hakata. Panin redise maha, ja Ervin oma herned. Võrreldes eelmise aastaga olin nüüd niipalju targem, et panin ohtralt kompostmulda. Samas, peenar on nüüd jälle kehvemas kohas, jääb äkki liiga varju. Eks vaatab, mitu redist ma sealt saan.
Maapirnidest pole veel mingit märki. Loodan südamest, et külm neile liiga ei teinud, ja et sealt ikka midagi tuleb.
Istutasin mõned vanad rabarberid ümber. Nimelt on sirelipõõsa põhjapoolses servas väike rabarberiperekond, aga kuna nad on täiesti varjus, niiskes ja pimedas, siis on taimekesed väga väikesed ja väetid. Kaevasin sealt mingi osa välja. Rabarberi juur oli suur ja võimas, kahjuks aga mädanema läinud. Tegin siis, nagu raamatus õpetatakse, terava noaga osava lõike ja eemaldasin mädanenud osa. Ja need taimekesed panin ka kompostiga väetatult nüüd päikese kätte, arooniapõõsa serva. Saaki on sealt lootust saada järgmisel aastal.
Karulauk näeb ilus välja, juba kergelt kolletuv, aga õiepungad on otsas olemas.
Marjapõõsastel lõikasin ka vanad oksad ära, ja selle kõige hullema tikrituusti lõikasin kohe päris hõredaks, vaid kõige nooremad ja ilusamad oksad jätsin püsti. Vanu põõsaid, mida eemaldada, on muidugi veel mitu tükki. Esiteks on nad vanad ja kidurad ja sammaldunud, teiseks oli tol ajal mingi loll komme istutada marjapõõsad - ja ka lilled! - kusagile keset krunti. See teeb niitmise keeruliseks ja üleüldse tekitab aiast mingi läbipääsmatu dzungli. Minu arusaam on rohkem, et asjad tuleks paigutada pigem äärtesse, mis tekitaks aiale nagu raami, samas saaks keskele tühja ruumi juurde. Ervin oli sama meelt ja sõitis rõõmuga paarist väiksemast lillepeenrast üle. Neelatasin küll, kuna ühes neist kasvas minu teada aia ainuke kukekannus...
See liiliate peenar on ka kummaline. Samuti niiöelda "keset kusemist", ja peale liiliate seal midagi ei kasvagi. Mõtlen, et huvitav, kas annaks neid liiliaid sealt kuidagi ära kolida.
Pärast suuremat rassimist sain ühele poole oma suurprojektiga - kase ümbrus korda! Käesolevaga on oksahunnik eemaldatud ja kogu risu samuti, kasealune küngas ootab nüüd haljastamist. Muidugi olen teadlik, et kase all enamik asju kasvada ei taha. Aga nagu lugesin, oleks mõttekas valida midagi järgnevatest: nelgid, salveid, epideemiumid, villtatrad, stepirohud, põõsasmaranad, karukellad. Maranaid mul juba 2 tükki on, aga teiste peale tasub mõelda.
Pärast selle oksahunnikuga maadlemist tundub mulle, et kõige suuremad ja raskemad hädavajalikud tööd on nüüd tehtud ja võib asuda nö pehmemate väärtuste juurde, nagu justnimelt lillepeenrad. Ehk oleks tõesti aeg vabastada nad sellest aastatepikkusest heinast ja vaadata, kas sealt veel mingeid üllatusi on tulemas. Igatahes tundub mulle (loodetavasti see mitte ainult ei TUNDU), et tulpe on peenras kuidagi rohkem kui eelmisel kahel aastal.
Olin natuke mures, et eelmise aasta istutused - piparmünt, meliss ja salvei - näisid olevat kuivanud/surnud, aga piparmündi juures hoolsalt uurides leidsin sealt rohelise lehekese. Ervin viitsis käpuli maha laskuda ja lehekest nuusutada ning teatas, et on piparmündi lõhna tunda küll! Jess!
Salveile naabriks puistasin tilliseemneid ja selle tegevuse käigus nägin, et otstes kasvavad uued noored rohelised lehekesed, samasugused olid tekkinud ka maapinna juurde. Väga rõõmustav! Ja tagatipuks nägin, et ka melissi juurte juurest tulevad üles uued rohelised lehed. Meenus mingi idamaa vanasõna, mida mälu järgi tsiteerin, et kui tahad olla õnnelik ühe päeva, joo end täis, kui tahad olla õnnelik aasta, siis abiellu, aga kui tahad olla õnnelik igavesti, siis hakka aiapidajaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar