Veel üks rõõm

Laupäeval sai Jäneda laadal käidud.
Loodus on seekord niipalju hiljaks jäänud, et õunapuud veel ei õitsenud. Sirelid muidugi ka mitte.
Ilm oli üldse jahedavõitu, mis võttis laadapäeva rõõmust pool ära.
Ostsime laadalt 2 kõrvitsataime. Mäletatavasti lõppes eelmise aasta kõrvitsakasvatus fiaskoga - algul sõi mingi elukas kõrvitsa lehed ära ja hiljem ka viljad. Seekord aga mõtlesime tohutu süsteem-balalaika välja: paneme kõrvitsa kasti! Nimelt leidsime pööningult (Ervin leidis, ma pole siiani pööningul käinud) 2 puust kasti, millest ühe siis kühveldasime mulda täis (sinna taimed sisse) ja kui viljad külge tulevad, siis tõstame need teise kasti otsa. Loodetavasti see elukas siis sinnani enam ei küündi. Või noh, oleneb elukast muidugi. Oma teada mul küll ühtegi nii suurt auku aias pole, kust jänes sisse mahuks, aga samas mine tea, kui on väike jänes...

Ka seekord ei jäänud rõõmustav üllatus tulemata: kirss õitses!!! Muidugi ei pruugi see veel teab mida tähendada, ja see aeg, kus ma oma aia kirssidest isu täis saan süüa, on ilmselt alles mägede taga, kuid siiski väga rõõmustav üllatus. Igatahes oli see hetkel aias ainuke puu, mis õitses (kui pisike toomingas välja arvata).

 Lisaks vanadele tulpidele toppisin ka ise sügisel mõned mugulad mulda - pakendi peal pildil olid taevassinised tulbid. Välja aga tuli midagi sellist:

Close enough?
Tegelikult olen päris rahul. Ei tea, kas need sinised mulle üldse väga meeldinud olekski.
Need tulbid aga on uhked, ja õitsevad kaua nii peenral, kui ka püsivad kaua vaasis värsked. Vanade sortidega ei anna võrreldagi.

Ja siin hooaja esimene rabarberikook - taustal oma aia meelespead.
Just selliste asjade pärast see suvekodu soetatud saigi...

3 suurt rõõmu

Vaevalt 10 päeva pärast seda suurt lumesadu sai siis päikest võtta. Fantastiline.
Lõpuks saab aias tegutsema hakata. Panin redise maha, ja Ervin oma herned. Võrreldes eelmise aastaga olin nüüd niipalju targem, et panin ohtralt kompostmulda. Samas, peenar on nüüd jälle kehvemas kohas, jääb äkki liiga varju. Eks vaatab, mitu redist ma sealt saan.
Maapirnidest pole veel mingit märki. Loodan südamest, et külm neile liiga ei teinud, ja et sealt ikka midagi tuleb.
Istutasin mõned vanad rabarberid ümber. Nimelt on sirelipõõsa põhjapoolses servas väike rabarberiperekond, aga kuna nad on täiesti varjus, niiskes ja pimedas, siis on taimekesed väga väikesed ja väetid. Kaevasin sealt mingi osa välja. Rabarberi juur oli suur ja võimas, kahjuks aga mädanema läinud. Tegin siis, nagu raamatus õpetatakse, terava noaga osava lõike ja eemaldasin mädanenud osa. Ja need taimekesed panin ka kompostiga väetatult nüüd päikese kätte, arooniapõõsa serva. Saaki on sealt lootust saada järgmisel aastal.
Karulauk näeb ilus välja, juba kergelt kolletuv, aga õiepungad on otsas olemas.
Marjapõõsastel lõikasin ka vanad oksad ära, ja selle kõige hullema tikrituusti lõikasin kohe päris hõredaks, vaid kõige nooremad ja ilusamad oksad jätsin püsti. Vanu põõsaid, mida eemaldada, on muidugi veel mitu tükki. Esiteks on nad vanad ja kidurad ja sammaldunud, teiseks oli tol ajal mingi loll komme istutada marjapõõsad - ja ka lilled! - kusagile keset krunti. See teeb niitmise keeruliseks ja üleüldse tekitab aiast mingi läbipääsmatu dzungli. Minu arusaam on rohkem, et asjad tuleks paigutada pigem äärtesse, mis tekitaks aiale nagu raami, samas saaks keskele tühja ruumi juurde. Ervin oli sama meelt ja sõitis rõõmuga paarist väiksemast lillepeenrast üle. Neelatasin küll, kuna ühes neist kasvas minu teada aia ainuke kukekannus...
See liiliate peenar on ka kummaline. Samuti niiöelda "keset kusemist", ja peale liiliate seal midagi ei kasvagi. Mõtlen, et huvitav, kas annaks neid liiliaid sealt kuidagi ära kolida.

Pärast suuremat rassimist sain ühele poole oma suurprojektiga - kase ümbrus korda! Käesolevaga on oksahunnik eemaldatud ja kogu risu samuti, kasealune küngas ootab nüüd haljastamist. Muidugi olen teadlik, et kase all enamik asju kasvada ei taha. Aga nagu lugesin, oleks mõttekas valida midagi järgnevatest: nelgid, salveid, epideemiumid, villtatrad, stepirohud, põõsasmaranad, karukellad. Maranaid mul juba 2 tükki on, aga teiste peale tasub mõelda.

Pärast selle oksahunnikuga maadlemist tundub mulle, et kõige suuremad ja raskemad hädavajalikud tööd on nüüd tehtud ja võib asuda nö pehmemate väärtuste juurde, nagu justnimelt lillepeenrad. Ehk oleks tõesti aeg vabastada nad sellest aastatepikkusest heinast ja vaadata, kas sealt veel mingeid üllatusi on tulemas. Igatahes tundub mulle (loodetavasti see mitte ainult ei TUNDU), et tulpe on peenras kuidagi rohkem kui eelmisel kahel aastal.

Olin natuke mures, et eelmise aasta istutused - piparmünt, meliss ja salvei - näisid olevat kuivanud/surnud, aga piparmündi juures hoolsalt uurides leidsin sealt rohelise lehekese. Ervin viitsis käpuli maha laskuda ja lehekest nuusutada ning teatas, et on piparmündi lõhna tunda küll! Jess!
Salveile naabriks puistasin tilliseemneid ja selle tegevuse käigus nägin, et otstes kasvavad uued noored rohelised lehekesed, samasugused olid tekkinud ka maapinna juurde. Väga rõõmustav! Ja tagatipuks nägin, et ka melissi juurte juurest tulevad üles uued rohelised lehed. Meenus mingi idamaa vanasõna, mida mälu järgi tsiteerin, et kui tahad olla õnnelik ühe päeva, joo end täis, kui tahad olla õnnelik aasta, siis abiellu, aga kui tahad olla õnnelik igavesti, siis hakka aiapidajaks :)

10.mai. 10.mai???!!!

Kauaoodatud puhkusenädal. Mul oli jälle tore koerake hoida ja mõtlesin siis, et sõidan "maale" - meil kodus korteriaknast paistis igatahes päike ja sooja oli ca 7-8 kraadi. Tee peal keeras ilm küll pekki (ilmateates öeldi ka, et KOHATI sajab lund ja lörtsi) - nüüd siis sain teada, kus see koht on! Pressisin küll hambad ristis edasi, aga kohapeal oli kõik ikka nii kohutav, et panin varsti jälle autole hääled sisse ja sõitsin koju tagasi. Sellisena ma küll 10ndat maid ette ei kujutanud...

1.mai

Seekord jüripäeval lund ei sadanud - aga külm oli ikkagi. Ja see-eest sadas lund 29. ja 30.aprillil. Kuidagi jube külm oli, ja õues eriti midagi teha ei saanud - peale okste põletamise.
Muide pärast hoogsaid põletamisi olen niikaugel, et kasealune saab kohe-varsti päris puhtaks - oksahunnik on suuremalt jaolt läinud, ja loodetavasti tärkab seal peatselt rohi ja ka mingeid lilli.
Külma kevade tõttu ei ole veel midagi uut kasvama ega õitsele läinud. 2 a tagasi esimest korda maja vaatamas käies saime juba hüatsinte kaasa korjata, praegu olid nad vaid paar cm mullast välja kerkinud. Ka puud on veel kõik raagus, kuigi olen hoolega oksi tuppa toonud, kus nad siis vaasis lehte lähevad. Eriti tore on vaadata sõstra- ja arooniaoksi, kuhu tulevad ka pisikesed marjakobarakesed külge. Mustsõstraoksad on vaasis isegi juured alla võtnud, panin nad täna kompostmullaga potti, saab näha, kas lähevad kasvama - ehk saab sealt uue põõsa kasvatada.
Mida ma sellelt aiandushooajalt ootan? Õieti mitte midagi. Esimene aasta läks meil nagunii vaid aiaga tutvumise peale, teine aasta üritasime midagi teha ka, aga kuna Ervin üritas ikka ettevõtja elu elada (st oli kogu aeg tööl), siis saime kahekesi koos üsna vähe käia, ja selles osas ei tundu midagi muutuvat ka. Meie lifestyle juures ei saa nagunii mingit iluaiandust ehitada või teab mis nõudlikke kultuure kasvatada. Jään seega vaid nende asjade juurde, mis ilma suurema hoolduseta ise kasvavad: õunapuud, marjapõõsad... Saab näha, mis maapirnist saab. Kui vähegi jõuan, tahaks ikka ploomid ka istutada. Rohkem plaane praegu pole ja ei olegi vist mõtet teha.