Ploom

Saan uhkusega teatada, et ploom on ostetud ja istutatud. See ei läinudki kõik nii lihtsalt, kuna 9.sept hommikul oli ilm väga kehva (vihma sadas!), et esmapilgul ei saanud laadaleminekust juttugi olla. Aga vihm siiski jäi järele ja kuigi oli sombune ja nukker, siis ikkagi otsustasime laadale minna. Ja õigesti tegime. Rahvast oli siiski päris tublisti ja laat oli täies hoos. Ostsime tavalist kraami (leib, vorst, juust, liha, õlu, kurgid) ja muuhulgas leidsin endale täiesti ootamatult väga head Catmando talvesaapad, kõigest 40 euro eest. Tavaliselt laadal seda riidemajandust väga ei vaatagi, aga kuna rahvast (ka müüjaid) oli vähem kui muidu, siis käisime ikka kõik läbi. Olin väga rõõmus, sest tavapoodide jalanõudevalik oli lihtsalt äärmiselt kurb, eriti talvesaabaste osas - nagu polekski me põhjamaa!

Ploomist rääkides - väljavalituks osutus Oullinsi Renklood. Pärast eelnenud uurimistööd tundus, et just see sort peaks mulle sobima - kollane, magus, isetolmlev. Järgmisel aastal ehk saab talle ka "sõbra" kõrvale istutatud.
Asukoha üle vaidlesime küll pisut, aga siis panime ta siiski väljajuuritud punase sõstra kohale - ehk siis veidi eemale maharaiutud õunapuust. Sinna lähedale siis tuleb varsti ka teine.

See aasta ei pidavat õuna-aasta olema, kuid meil piisab vaid sellest, kui 1-2 puud kannavad - õunu on ka siis piisavalt palju, et jätkub nii komposti kui metsa alla vedamiseks kui ise söömiseks.

Kõrvitsapunnid ikka kasvavad veel. Lootust on...

Tiia

Ühel augustilõpu nädalavahetusel käis mul külas Tiia. Istusime, lasime kaasavõetud toidul hea maitsta, ja lõpetuseks tegi ta mulle veel ilusa lillekimbu.

Tiial oli väga palju arusaamist selle koha pealt, et enamik mu lillepeenraid ikka veel umbrohtunud on. "See ongi aastatepikkune töö!". Väga meeldiv, vähemalt ei küsinud ta nagu mõni teine: "Miks sa seda siit ära ei rohi?". Vähemalt saime Aeti abiga maasikapeenra sel suvel umbrohust puhtaks - kuigi muidugi vaid mõneks hetkeks, sest juba seal üht-teist jälle tärkab... Lilled peavad siiski veel natuke ootama oma järjekorda.
Sellel suvel olen jõudnud veel ainult ühe mustsõstra juurde istutada: sort "Varmas" - kiidetud soovitussort ja varajane, nii et ootan huviga.
Nagu mainitud, on plaan ka väike vaarikapeenar rajada. Hakkasin selleks juba aegsasti ettevalmistusi tegema: kuhjasin igasugust taimset komposti ribana aia äärde, et "permakultuuri stiilis" seal all rohi ära lämmatada - mingit musta kilet pool suvi vahtida ei kannata mu esteetiline meel välja. Asi edeneb, aga tundub, et vaarikate istutamiseni ikka ei jõua - see jääb kevadesse. Tahaks maa  korralikult ette valmistada, st umbrohust puhastada ja kompostmullaga täita - seda kõike enam sel hooajal ei jõua.

Aga veel pole maha matnud lootust, et jõuan oma ploomi ehk siiski ära istutada. Üks Jäneda laat on veel tulekul, ehk saab sealt midagi.
Muudest aiandusuudistest veel niipalju, et ka teisel katsel ei õnnestunud mul ei rediste ega porgandite kasvatamine. Kõrvitsa-punn on küll vähe suurem, kui eelmisel aastal, aga samas ikkagi veel küllaltki väike. Nii et vaevalt ta jõuab selliseks suureks kasvada, nagu kõrvitsad olema peaksid.

Naaber, kes ükspäev läbi astus, seletas, et siin ongi kehv maa juurikate kasvatamiseks. Tundub, et tal on õigus. Aga vähemalt viljapuud-marjapõõsad näivad küll hästi edenevat.
Viljapuudest niipalju, et seekord on natuke kehvem õuna-aasta kui eelmised - ehk siis, komposti ja metsa alla vedada tuleb vähem õunu kui varem :) Esimesena on valminud need kõige magusamad õunad, mida ma Suislepaks pidasin, aga Tiia väidab, et see on Krügeri tuviõun. Ei tea, kirjeldused on neil sarnased - valmivad varakult, maitse magus, värvus kollane, punaste triipudega. Kahjuks on just see puu kõige kehvemas seisus - teda kimbutab õunamädanik ja ka erinevad kahjurid - peaaegu igas õunas on vähemalt üks ussiauk. Selle puuga peab kindlasti tegelema. Nagu ma varem kirjutasin, siis eelmisel aastal olid teiste puude õunad peaaegu veatud - ei mingit ussitamist ega muud jama. Ja eranditult kõigi puude õunad on väga maitsvad.
Esimest korda kannab ka see kõige väiksem puu, lambanina - selles sordis pole kahtlust, kuna õunte kuju on juba niivõrd iseloomulik. Saan ka lõpuks teada, mis maitsega need on. Praegu vist veel toored.

Kui õunte teemal jätkata, siis soetasin endale sellise aparaadi nagu õunakoorija. Tegelikult teeb ta lausa kolme asja: koorib, viilutab ja eemaldab südamiku. Koorimist saab ka niiöelda välja lülitada, ehk siis saab viilutada nii koos kui ilma kooreta. Tuttavad, kes külas käisid, küsisid küll, et "mis treipink see sul siin on?" ja Ervin arvas, et "Eks ta paras kukenikk on", aga vähemalt esialgu teeb oma tööd korralikult. Topid õuna toru otsa, keerad vänta, ja viilud tulevad. Muidugi ta viilutab õuna spiraalselt, st korralikke rõngaid ta ei tee, ja samuti on viilud õige pisut liiga paksud, aga noh, igatahes  parem kui käsitsi viilutada, seda ma enam teha ei viitsiks. Saab siis näha, kaua see 10-eurone treipink mul vastu peab ja kui palju kuivatatud õunu ma tänu sellele teha saan.

Lõpetuseks väike meeleolupildike minu krokodillidest :)

Oehh...

Ma ei ole nõus sellega, et suvi hakkab lõppema enne, kui ta korralikult alatagi saab!
Vanasti tähendas 1. august ikkagi suve viimast kolmandikku, kui kooliaasta juba ähvardavalt lähedale oli jõudnud. Praegu alles suvi alles algas! Pühapäeval ei saanud isegi pärnaõisi eriti korjata, sest ainult üksikud õied olid küljes. No minu pärn on muidugi alati väga hiline olnud teistega võrreldes, aga augustis pärnaõite korjamine on ikka midagi uut.
Kompensatsiooniks korjasin ja kuivatasin raudrohuõisi, ja hästi natuke ka piparmünti - sest poeteed mul enam kavatsus osta ega juua ei ole.
Esimene  hernesaak on korjatud ja söödud. Suure vaeva nägija isiklikult kuhjas endale kausitäie herneid sülle ja läks võrkkiike nautima.

Üldse võib öelda, et nüüd on saabunud see hetk, kus me lisaks rabamisele ka veidi lebosse visata saame. Mitte, et tööd oleks otsa lõppenud (naljakoht), vaid oleme vist ise natuke rahulikumalt võtma hakanud. Alguses oli ju kogu aeg tunne, et kõik tuleb ära teha ja kohe! Nüüd on selge, et ega nagunii ei jõua kõike, ammugi mitte kohe! Nii et võtame rahulikult.

 Õunapuu kännule külvatud rukkililled.

Mis mõttes nagu 20.juuli?!

See ei ole lihtsalt võimalik. Suvi libiseb käest nagu liiv sõrmede vahelt - samas  mingit suve pole nagu olnudki. Ei tea, mis toimub, aga juba 3 aastat järjest on nii jama suvi - jälle ainult vihm ja tuul, ja vaid mõnel üksikul päeval pakutakse vaevalt 20 kraadi, enamasti alla selle.
Loomulikult jäid kõik asjad õitsemisega väga hilja peale: sirelid ja pojengid (õitsevad siiani!) ja muidugi teised lilled ka. Pärn igatahes pühapäeval veel ei õitsenud.
Teematerjali sain aga seekord juba piparmündi ja melissi käest. Viisin esimese saagi vanematele Tartu, eks ise jõuan hiljem nautida.
Salvei kasvab ka ilusasti, kuigi mul on juba meelest läinud, miks ma ta üldse maha panin ja mis ma temaga tegema pidin. Kevadel külvatud till kerkib ka korralikult.
Aga redisesaak ebaõnnestus mul jälle täielikult. Nendega ilmselt rohkem katsetada pole mõtet. Porgandi koha pealt veel loodaks midagi.
Üks väheseid kultuure, kes tõesti rõõmustavad, on maapirnid. Sai nad kuidagi patuga pooleks mulda pistetud, pärast seda tuli veel lund ja tuisku, kuid tundub, et praktiliselt igast mugulast on taim kasvanud. Ootan nüüd huviga, millal ja kuidas nad õitsema hakkavad.

Sidrunväändik on ka väga kenasti kasvama läinud, kuigi pole teda pärast istutamist isegi kastnud ega üldse midagi temaga teinud. No vähemalt niipalju on neist ilmadest kasu, et kastma midagi ei pea. Ervini herned kasvavad ka mis mühiseb, ainult muidugi rohida võiks rohkem.

Sügisel istutatud mustsõstsar Intercontinental on üsna marju täis. Tundub hea ost olema. Samuti julgen soovitada "Bona" sõstart. Kahjuks viimane istutis, "Gofert" ei ole end veel heast küljest näidanud, aga ehk vajab rohkem aega.

Tundub tõesti, et tasub eelistada uusi sorte vanadele, sest nad on tõepoolest nii saagikamad kui ka haiguskindlamad. Seoses sellega olen ka teostamas oma uut plaani - vaarikapeenart. Aga sellest mõnel järgmisel korral.

Veel üks rõõm

Laupäeval sai Jäneda laadal käidud.
Loodus on seekord niipalju hiljaks jäänud, et õunapuud veel ei õitsenud. Sirelid muidugi ka mitte.
Ilm oli üldse jahedavõitu, mis võttis laadapäeva rõõmust pool ära.
Ostsime laadalt 2 kõrvitsataime. Mäletatavasti lõppes eelmise aasta kõrvitsakasvatus fiaskoga - algul sõi mingi elukas kõrvitsa lehed ära ja hiljem ka viljad. Seekord aga mõtlesime tohutu süsteem-balalaika välja: paneme kõrvitsa kasti! Nimelt leidsime pööningult (Ervin leidis, ma pole siiani pööningul käinud) 2 puust kasti, millest ühe siis kühveldasime mulda täis (sinna taimed sisse) ja kui viljad külge tulevad, siis tõstame need teise kasti otsa. Loodetavasti see elukas siis sinnani enam ei küündi. Või noh, oleneb elukast muidugi. Oma teada mul küll ühtegi nii suurt auku aias pole, kust jänes sisse mahuks, aga samas mine tea, kui on väike jänes...

Ka seekord ei jäänud rõõmustav üllatus tulemata: kirss õitses!!! Muidugi ei pruugi see veel teab mida tähendada, ja see aeg, kus ma oma aia kirssidest isu täis saan süüa, on ilmselt alles mägede taga, kuid siiski väga rõõmustav üllatus. Igatahes oli see hetkel aias ainuke puu, mis õitses (kui pisike toomingas välja arvata).

 Lisaks vanadele tulpidele toppisin ka ise sügisel mõned mugulad mulda - pakendi peal pildil olid taevassinised tulbid. Välja aga tuli midagi sellist:

Close enough?
Tegelikult olen päris rahul. Ei tea, kas need sinised mulle üldse väga meeldinud olekski.
Need tulbid aga on uhked, ja õitsevad kaua nii peenral, kui ka püsivad kaua vaasis värsked. Vanade sortidega ei anna võrreldagi.

Ja siin hooaja esimene rabarberikook - taustal oma aia meelespead.
Just selliste asjade pärast see suvekodu soetatud saigi...

3 suurt rõõmu

Vaevalt 10 päeva pärast seda suurt lumesadu sai siis päikest võtta. Fantastiline.
Lõpuks saab aias tegutsema hakata. Panin redise maha, ja Ervin oma herned. Võrreldes eelmise aastaga olin nüüd niipalju targem, et panin ohtralt kompostmulda. Samas, peenar on nüüd jälle kehvemas kohas, jääb äkki liiga varju. Eks vaatab, mitu redist ma sealt saan.
Maapirnidest pole veel mingit märki. Loodan südamest, et külm neile liiga ei teinud, ja et sealt ikka midagi tuleb.
Istutasin mõned vanad rabarberid ümber. Nimelt on sirelipõõsa põhjapoolses servas väike rabarberiperekond, aga kuna nad on täiesti varjus, niiskes ja pimedas, siis on taimekesed väga väikesed ja väetid. Kaevasin sealt mingi osa välja. Rabarberi juur oli suur ja võimas, kahjuks aga mädanema läinud. Tegin siis, nagu raamatus õpetatakse, terava noaga osava lõike ja eemaldasin mädanenud osa. Ja need taimekesed panin ka kompostiga väetatult nüüd päikese kätte, arooniapõõsa serva. Saaki on sealt lootust saada järgmisel aastal.
Karulauk näeb ilus välja, juba kergelt kolletuv, aga õiepungad on otsas olemas.
Marjapõõsastel lõikasin ka vanad oksad ära, ja selle kõige hullema tikrituusti lõikasin kohe päris hõredaks, vaid kõige nooremad ja ilusamad oksad jätsin püsti. Vanu põõsaid, mida eemaldada, on muidugi veel mitu tükki. Esiteks on nad vanad ja kidurad ja sammaldunud, teiseks oli tol ajal mingi loll komme istutada marjapõõsad - ja ka lilled! - kusagile keset krunti. See teeb niitmise keeruliseks ja üleüldse tekitab aiast mingi läbipääsmatu dzungli. Minu arusaam on rohkem, et asjad tuleks paigutada pigem äärtesse, mis tekitaks aiale nagu raami, samas saaks keskele tühja ruumi juurde. Ervin oli sama meelt ja sõitis rõõmuga paarist väiksemast lillepeenrast üle. Neelatasin küll, kuna ühes neist kasvas minu teada aia ainuke kukekannus...
See liiliate peenar on ka kummaline. Samuti niiöelda "keset kusemist", ja peale liiliate seal midagi ei kasvagi. Mõtlen, et huvitav, kas annaks neid liiliaid sealt kuidagi ära kolida.

Pärast suuremat rassimist sain ühele poole oma suurprojektiga - kase ümbrus korda! Käesolevaga on oksahunnik eemaldatud ja kogu risu samuti, kasealune küngas ootab nüüd haljastamist. Muidugi olen teadlik, et kase all enamik asju kasvada ei taha. Aga nagu lugesin, oleks mõttekas valida midagi järgnevatest: nelgid, salveid, epideemiumid, villtatrad, stepirohud, põõsasmaranad, karukellad. Maranaid mul juba 2 tükki on, aga teiste peale tasub mõelda.

Pärast selle oksahunnikuga maadlemist tundub mulle, et kõige suuremad ja raskemad hädavajalikud tööd on nüüd tehtud ja võib asuda nö pehmemate väärtuste juurde, nagu justnimelt lillepeenrad. Ehk oleks tõesti aeg vabastada nad sellest aastatepikkusest heinast ja vaadata, kas sealt veel mingeid üllatusi on tulemas. Igatahes tundub mulle (loodetavasti see mitte ainult ei TUNDU), et tulpe on peenras kuidagi rohkem kui eelmisel kahel aastal.

Olin natuke mures, et eelmise aasta istutused - piparmünt, meliss ja salvei - näisid olevat kuivanud/surnud, aga piparmündi juures hoolsalt uurides leidsin sealt rohelise lehekese. Ervin viitsis käpuli maha laskuda ja lehekest nuusutada ning teatas, et on piparmündi lõhna tunda küll! Jess!
Salveile naabriks puistasin tilliseemneid ja selle tegevuse käigus nägin, et otstes kasvavad uued noored rohelised lehekesed, samasugused olid tekkinud ka maapinna juurde. Väga rõõmustav! Ja tagatipuks nägin, et ka melissi juurte juurest tulevad üles uued rohelised lehed. Meenus mingi idamaa vanasõna, mida mälu järgi tsiteerin, et kui tahad olla õnnelik ühe päeva, joo end täis, kui tahad olla õnnelik aasta, siis abiellu, aga kui tahad olla õnnelik igavesti, siis hakka aiapidajaks :)

10.mai. 10.mai???!!!

Kauaoodatud puhkusenädal. Mul oli jälle tore koerake hoida ja mõtlesin siis, et sõidan "maale" - meil kodus korteriaknast paistis igatahes päike ja sooja oli ca 7-8 kraadi. Tee peal keeras ilm küll pekki (ilmateates öeldi ka, et KOHATI sajab lund ja lörtsi) - nüüd siis sain teada, kus see koht on! Pressisin küll hambad ristis edasi, aga kohapeal oli kõik ikka nii kohutav, et panin varsti jälle autole hääled sisse ja sõitsin koju tagasi. Sellisena ma küll 10ndat maid ette ei kujutanud...

1.mai

Seekord jüripäeval lund ei sadanud - aga külm oli ikkagi. Ja see-eest sadas lund 29. ja 30.aprillil. Kuidagi jube külm oli, ja õues eriti midagi teha ei saanud - peale okste põletamise.
Muide pärast hoogsaid põletamisi olen niikaugel, et kasealune saab kohe-varsti päris puhtaks - oksahunnik on suuremalt jaolt läinud, ja loodetavasti tärkab seal peatselt rohi ja ka mingeid lilli.
Külma kevade tõttu ei ole veel midagi uut kasvama ega õitsele läinud. 2 a tagasi esimest korda maja vaatamas käies saime juba hüatsinte kaasa korjata, praegu olid nad vaid paar cm mullast välja kerkinud. Ka puud on veel kõik raagus, kuigi olen hoolega oksi tuppa toonud, kus nad siis vaasis lehte lähevad. Eriti tore on vaadata sõstra- ja arooniaoksi, kuhu tulevad ka pisikesed marjakobarakesed külge. Mustsõstraoksad on vaasis isegi juured alla võtnud, panin nad täna kompostmullaga potti, saab näha, kas lähevad kasvama - ehk saab sealt uue põõsa kasvatada.
Mida ma sellelt aiandushooajalt ootan? Õieti mitte midagi. Esimene aasta läks meil nagunii vaid aiaga tutvumise peale, teine aasta üritasime midagi teha ka, aga kuna Ervin üritas ikka ettevõtja elu elada (st oli kogu aeg tööl), siis saime kahekesi koos üsna vähe käia, ja selles osas ei tundu midagi muutuvat ka. Meie lifestyle juures ei saa nagunii mingit iluaiandust ehitada või teab mis nõudlikke kultuure kasvatada. Jään seega vaid nende asjade juurde, mis ilma suurema hoolduseta ise kasvavad: õunapuud, marjapõõsad... Saab näha, mis maapirnist saab. Kui vähegi jõuan, tahaks ikka ploomid ka istutada. Rohkem plaane praegu pole ja ei olegi vist mõtet teha.

Esimesed istutused

Ilm oli aprilli algul päris kena, nii et sai hakata juba peenrate tegemise peale mõtlema. Kuna eelmine kevad jäime ju kogu selle peenramajandusega nii hilja peale, siis katsume seekord varakult peale hakata. Olime kokku leppinud, et mina võtan nüüd endale Ervini eelmise aasta hernepeenra ja tema minu redise-porgandipeenra (kuhu tegelikult porgandeid ei tulnudki, ja rediseid ka väga tagasihoidlikult). Aga mul tuli hoopis parem idee. Nimelt seal, kus terve eelmine suvi palgivirn vedeles, on rohi peaaegu täiesti koltunud ja maapind seega ilusti ette valmistatud. Otsustasin, et teen peenra sinna. Võibolla pole just kõige õigem koht peenra jaoks - suur kask on lähedal, ja päikest jääb ka väheks - aga noh, proovime.
Eelmine nädal panin maha ka kümmekond maapirni mugulat. On väga huvitama hakanud see köögivili ja kuna ta on ka kergelt kasvatatav, siis proovin, mis välja tuleb. Loodan, et selle nädala öökülmad ja isegi kerged lumesajud neile mugulatele liiga teinud ei ole.
Kasemahla lasime see aasta ühelt nooremalt kaselt, ja mulle tundub, et selle maitse on vähe parem. Vähemalt on nüüd tänu uuele saele puudealused võsast vabad ja minu arust palju ilusamad kui enne. Eks kui puud lehte lähevad, saab täpsemalt näha, kui palju päikest juurde saime.

Külas käis meil tore paarike, kelle meespool ka saest väga vaimustatud oli ja sellega suure tüki tööd ära tegi.

 Ja lõpetuseks mu lemmikud - sinililled:

Saag 1

Sain väga omapärase sünnipäevakingituse: mootorsae!
Tegelikult ei olnud üldse plaanis sünnipäeva pidada, aga Aet hakkas  hirmsasti pinda käima, et peab ikka pidama, et neil on mulle kingitus ja puha. Ja noh, paar inimest mainis veel, et nad oleks täitsa nõus läbi astuma, kui ma midagi korraldaks, ja nii nad siis saabusid suure kastiga - ma poleks elu sees osanud ära arvata, mida see sisaldab!
Nii sai minust saeomanik.

Esialgu vedeles ta tõesti kodus korterisisustuse detailina, kuni meil aega oli kõigepealt Sihvka juurde minna, et saag korralikult kokku panna ja töökorda seada, ja siis läksime maale ja tõmbasime sae käima.

Eks ta mõnes mõttes ole rohkem kingitus Ervinile, sest mina keeldun nii ohtliku ja raske aparaadiga töötamast (mul jääb isegi riisumisest õlg valusaks!), aga samas siiski ka mulle, sest kõik vajalikud saagimistööd saab siuhti tehtud, mul vaja vaid näpuga näidata.
Kui sellise tempoga jätkata, saan lõpuks ometi kasealusest oksahunnikust lahti, sest nüüd, tükeldatuna, on neid palju parem põletada.

Majaümbrus veel puudest päris lage ei ole, aga näiteks õunapuu on nüüdseks maha võetud.

Lumikellukesed ka juba õitsevad.

Veel ajaloost

Oli siis keegi teatud Rudolf, kes ostis mõisa jaotamise ajal endale talu, tollal koht suurusega 5 ha, mis oli peamiselt võsastunud heina-ja karjamaa.
Ta ehitas sinna elamu - kaks tuba ja köök ning kõrvalhoone - laut ja kuur. Elamu esimest kahe aknaga avarat tuba kasutas ta töötoana. Seal veetis ta kõik oma vabad hetked, valmistades mööblit ja keelpille (viiul, kannel,kitarr,mandoliin) või maalis looduspilte.
Ruudist on teada, et ta oli sinisilmne satään, vuntse kandev, pikk, sale, musikaalne noormees. Loomult oli ta vaikne, tagasihoidlik, õrnahingeline, endassesüvenenud, vähese jutuga, kuid tabavate väljenditega vaimukas mees.
Kuna Ruudi oli vaikne ja tagsihoidlik noormees, siis polnud tal ka pruute nagu nooremal vennal. Toredamad ja sümpaatsemad pruudid lõid külapoisid Ruudilt üle. Naabertalu  rentnikel oli tütar Agathe-Cecelie, õmblusmasinaga tikkija ja käsitöö tegija. Ruudi rääkis, et nii mõnigi tütarlaps käis tema majaehitamist vaatamas, kuid Agathe oli ainus, kes oskas talle asjalikke ettepanekuid teha. Agathe-Cecelie oli pikk, sale, paksude tuhkblondide juustega sinisilmne heatahtlik tütarlaps. Talle meeldis tõsine ja vaikne vanapoiss ning neid laulatati 10.08.1929 Tallinnas Kaarli kirikus. Agathe-Ceceliel oli seljas heleroheline kleit ning pikk loor. Rudolf kandis hallitriibulist ülikonda. Agathe sai kaasavaraks kaks halli lüpsilehma, ühe hobuse ja teravilja. Augustis1931 sündis surnult poeglaps. Nende ainus laps.
Musikaalne Rudolf õpetas viiuli saatel tantsima oma kaks kollast koera. Väikese talu sissetulekud olid kasinad. Ruudi teenis lisa juhutöödega – värvis ja tapetseeris koolimaju, häälestas oreleid ja harmooniume. Kodus valmistas ta keelpille ja õpetas ostjaid neid mängima ja häälestama. Ruudi napsutas väga harva. Joobes olles muutus ta härdaks. Agathe põdes kopsuastmat. 1949 aasta maipühade ajal istus ta väljas ja vestles naabri perenaisega. Haigestus seejärel kahepoolsesse kopsupõletikku ja suri mais1949 . Talle pandi selga heleroheline pruutkleit ning loorist sai kirstu padjakate ja lina. Ruudi suri aasta hiljem, juulis1950. Talle pandi selga tema triibuline pulmaülikond. Mõlemad on maetud Kose kalmistule.

Ruudi vennatütar Asta
Asta oli lüpsja talus ning põetas Ruudi ämma ja elas nende juures seni kuni mattis ämma. Kui Ruudi oli ka maetud, sai Asta maja endale, sest Ruudil lapsi ei olnud, ning müüs selle hiljem võõrastele.
Astal lapsi ei olnud.
Asta vennal Hillaril oli poeg Aivar, kellel omakorda tütar Airi, umbes minuvanune. (Airil on sama perekonnanimi kui loo alguses mainitud Ruudil). Teda googeldades ja feissbuugitades avastasin, et üks tema FB sõpru on meie sõber ja seinatagune naaber Mihkel. Viimasega konsulteerides juhtis ta mu tähelepanu sellele, et vastava isikuga viibisime ühel ja samal pulmapeol, juulis 2011, ja pulmpapilte sirvides selgus, et oleme ka koos mitme pildi peal.
Mihkli kaudu sain numbri ja vestlesin Airiga pikalt. Ta ei teadnud küll meie talust suurt midagi, aga pajatas pikalt oma suguvõsa majast, mille nad hiljuti ära müüsid (meie naabruses). Asta elust ei teadnud ta ka just palju, pealegi on Asta ammu surnud. Tema mees Kolla aga on siiani elus ja elab endiselt meie külas.