Aktiniidia ja maranid

Avastasin sellise koha nagu Kristiine Aiand. Enamasti on need puukoolid ja aiandid kuskil linnaservas või hoopis linnast väljas, aga see asub lausa keset linna, väga mugav. Pealegi tundusid koduleheküljel hinnad võrreldes teistega väga soodsad. Käisin ära ja ei pidanud pettuma.
Enne tegin muidugi põhjalikku kodutööd - muidu võib kohapeal täiesti pea kaotada.
Esiteks on mul vaja metsviinapuu asemel uut ronitaime. Ja kuna mulle meeldivad ikka kõige rohkem need taimed, kust midagi süüa ka saab :)))) siis jäid sõelale südajas aktiniidia ja hiina sidrunväändik - mõlemal söödavad viljad. Seesamune aktiniidia oli neil hetkel ka soodushinnaga, ehk kordades odavam kui teistes puukoolides. Ja just isetolmlev eksemplar, mis ei vaja teist taime enda kõrvale.
Teiseks olin veel kõva uurimistööd teinud, millised taimed oleksid võimalikult hooldusvabad, samas aga võimalikult kaua õitsevad. Kuna ma ju kohapeal ei ela, ei ole mul võimalik igapäevaselt taimede eest hoolitseda, nii et pole mõtet hakata kasvatama mingeid roose vmt. Ja veel oli oluline, et see taim ka sellisesse vanasse taluaeda sobiks. Pärast pikemat uuringut raalisin välja kõikvõimalikud põõsasmaranid, lilledest tähtputked ja kukeharjad ja siis veel lõokannuse, mis pidi üldse üks vastupidavamaid taimi olema ja on nõus kasvama kus iganes. Seekord keskendusin maranitele. Kollane tundus liiga igav ja tavaline, nii et valisin välja erepunaste õitega "Marian Red Robin"'i ja oranzikaskollase "Mango Tango". Mõlemad istikud on muidugi üsna pisikesed (ehk on sellest ka tingitud nende soodne hind?), nii et ei tea, millal õisi näha saab.
Ervin jälle otsis taimi oma "lilleamplisse". Nimelt leidsime kuskilt kuurinurgast roostes paja, millele ta augud sisse puuris ja sirelioksa külge riputas, ja nüüd unistab rippmaasikatest. Ka need olid seal olemas ja said ka ostetud.
Eile siis võtsime oma ostud kaasa ja istutasime nad kõik ka ära. Kõige rohkem sebimist oli aktiniidiaga. Esiteks ei suutnud ma otsustada, kuhu ta ikkagi täpselt panna, ja kas vana metsviinapuu täielikult eemaldada või ainult osaliselt.  Teiseks oli väga raske talle auku kaevata, kuna mulla sees käis kohe kolks ja labidas põrkus vastu metsviinapuu juurt. See oli tõesti kivikõva ja selle lammutamine võttis aega. Saavutasin siis kompromissi ja saagisin maha ainult ühe metsviinapuu, teine jäi alles. Kuigi ka teine on juba väga vana ja jämedate juurtega, osaliselt ka kuivanud, nii et kui me seda sinna tõesti tahame, siis oleks vist uut taime vaja.

Nüüd siis pole muud kui oodata, millal neid kihvti värvusega lehti näha saab, ja noh, eks siis millalgi väga mitme aasta pärast saab ka vilju...
Maasikad said samuti paika:

Maranitega tegin nii, et punase Red Robini panin köögi akna alla ja oranzi Mango Tango püsilillepeenrasse - mis eelmine aasta jäi suve jooksul siiski üsna tühjaks. Ja lisaks kõigele panime ka maha enda valitud põllukultuurid - Ervin herne, mida redise. No ma tahan näha, kas sealt midagi tuleb ka.

Ja seda kõike suutsime veel teha hoolimata sellest, et meil seekord hoopis eriline külaline oli: nimelt mu kolleegi koerake oli meie käes hoiul. Ta oli nii ekstaasis, et lõpuks ometi joosta sai:

 

Tegemist on väga uudishimuliku ja toreda koerakesega, kes õnneks siiski pole eriline laamendis, st ta ei tundnud tungi näiteks mul seal mingeid taimi välja kraapima hakata või lillede juures jalga tõsta ega üldse mingeid sigadusi teha. Pidas ennast ülal kõigiti viisakalt.

Muidugi tuli kõigepealt territoorium läbi uurida:

 

Tal oli samuti väga põnev päev, samas ka väga väsitav. Kes teab, millal ta viimati niimoodi isu täis joosta sai. Igatahes meil oli tänu temale seal veel kümme korda toredam kui muidu!

 Koju vaasi sain seekord juba nurmenukke, kuigi vaid üksikud eksemplarid olid tärganud. Ülaseid oli ka, kollaseid ja valgeid. Tuli meelde Kevini kommentaar, kes pärast esimest külastust ütles, et imelik aed on see teil - seal on nagu kõike!

 

Jüripäeva ilm

Eilseks olid suured plaanid - Ervin tahtis hirmsasti hernest maha panna ja mina redist. Ilmateade ei ennustanud midagi erilist, väikest vihmatilka küll näitas päeva esimeses pooles, kuid otsustasime end sellest mitte häirida lasta. Lisaks paistis meil Jüris ilus päike, nii et midagi hirmsat arvata ei osanud. Kuid tee peal hakkas sadama, ja sadu muutus iga hetkega tugevamaks, ja auto termomeetril langesid kraadid jätkuvalt - kuni see polnudki enam vihm, mis sadas, vaid täiesti konkreetne lumi. Ja mida edasi, seda hullemaks. Maantee peal oli juba tunne, et siin oleks sahka vaja! Suvekummi-meestel oli kindlasti vesi ahjus. Ja teeäärsed põllud olid jumala valged! Ühesõnaga, täielik jõuluilm. Olime šokeeritud. Seemnete mahapanekust ei saanud muidugi juttugi olla, ise küsimus oli see, kas üldse midagi mõttekat teha saab, või keeraks kohe otsa ringi ja läheks koju tagasi.

 

Nukker oli näha lilli lume sees õitsemas - nüüd, kus nad peaks ammu juba hoopis rohelise rohu taustal õitsema.

Üritasin siiski antud tingimustes midagi kasulikku korda saata.  Olin vahepeal aduma hakanud, et ega see oksahunnik kase alt iseenesest kuhugi ei kao, niisiis hakkasin sellega seal majandama - altpoolt kuivemaid oksi välja otsima ja neid lõkkeplatsile vedama, ja suuremaid oksi saagima. Nagu ikka, läheb iga tööga seal kordades rohkem aega, kui alguses arvata oskaks, nii et usun, ka selle oksahunnikuga jätkub tegemist veel pooleks suveks.

Lumesadu kestis veel oma tund-paar, siis pikapeale sai see jama läbi ja päike tuli jälle välja. Aga koju selle jama ärasulamine kestis veel terve päeva. Ometi saime siiski lõkke üles teha ja okste põletamine kujuneski selle päeva põhitegevuseks. 

Ühe märgi saime siiski veel maha panna - nägime lõpuks ometi kitsesid. Seda teadsime jälgede järgi juba ammu, et nad seal liiguvad, nüüd siis nägime kolme isendit metsaserval kappamas. Ja huvitava kokkusattumusena nägime koduteel veel ühte kitse üle tee jooksmas. Naabritega sai ka natuke suheldud ja kuulsime, et 1. mail on külaplatsil mingi tuletegemine. Kahjuks oleme sel päeval tööl ja sinna ei jõua. Aga eks toredaid üritusi, kus osaleda, tuleb vast veel.

Kärajad

Eelmisel nädalavahetusel olid siis lõpuks kevadised tegemised täies hoos. Külas oli Aet koos Arettega, kes võtsid osa riisumisest ja puudealuste korrastamisest, st lõikasid ära põõsaste oksi, koristasid kuivanud lehti jne. Ervin pani kahele puule uued pesakastid. Uus redel kulus marjaks ära!

Maitsesime ka kasemahla, mida nüüd oli veidi rohkem kogunenud - aga isiklikult mulle eriti ei maitsenud - tundus nagu paljas vesi, millele paar tera suhkrut juurde lisatud.

Puudealused nägid nüüd väga ilusad välja - paksult õitseb seal lumikellukesi, märtsikellukesi, siniliiliaid, sinililli, ja nüüd ka krookuseid. Lisaks mingid helesinised lilled, mida ma esialgu ei tundnud, aga nüüd tuvastasin nende nime - kirgaslill. Igalt poolt aga tärkab midagi uut - tulbilehti paistab siin-seal, samuti nartsisse. Sealt, kus eelmine aasta oma esimesed lilled kaasa korjasime, pistavadki ninad välja hüatsindid. Hoopis rohkem on aga neid taimi, mida ma endiselt ei tunne...

Peenraga pole kahjuks edasi tegeleda jõudnud, kuigi varsti peaks juba redise maha panema. Ervini hernepeenar on samas seisus - üles kaevatud, aga umbrohust puhastamata.
Lihtsalt nii palju muud on hetkel teha - kogu sügisel kuivanud ja talve jooksul lamandunud ja vettinud risu koristada, ja kokku riisuda, vanad lillevarred ära lõigata, kõik see komposti vedada, põletada... Kase all olev oksahunnik on aastaga võrreldes tublisti paisunud, kuigi eesmärk oleks see sealt üldse likvideerida. Kui aasta tagasi tundus see 2000 ruutu päris normaalse krundina - ehk isegi veidi suuremana, kui julgesin unistada, siis nüüd näen juba, kui lootusetult väikeseks see jääb - näiteks sedasama oksahunnikut pole kuhugi panna. Samuti ei oska leida puuriida jaoks kohta - ja paljut muudki oleks vaja veel ära mahutada.

Viimane nädalavahetus oli ka päris sisukas. Meie naaber on väga aktiivne inimene ja organiseeris nüüd mingi kärajate-laadse ürituse. Lähedalasuva karjamõisa varemete juures oli kogunemine, siis jalutuskäik metsas koos mingi guru õpetustega, kuidas tulepulga abil tuld teha ja mida looduses süüa, ja siis tegime ka natuke tööd. Arborist saagis teeäärseid puid ja võsa, meie koristasime, ja lõpuks sai veel suppi ja saia ja kohukesi süüa :) Meie omalt poolt viisime kanistri kasemahla, mis ka hästi vastu võeti. Ja meie jaoks oli veel lisaboonus see, et saime suure hunniku maharaiutud puid endale küttematerjaliks, ning üks abivalmis naaber tõi nad lausa traktoriga meile kohale ja tõstis kopaga üle aia krundile :) Kokkuvõttes oli väga, äärmiselt meeldiv ja kasulik päev igas mõttes. Tutvusime veelgi naabritega ja uuendasime tutvust nendega, keda juba teadsime. Ühtlasi tutvusime ka ümbrusega ja saime taas igasugust uut infot oma küla kohta.
Kuna mul pole nende isikute nõusolekut, siis nendest ma pilte lisada ei saa. Aga igatahes üks meeldivamaid päevi, mis meil veedetud, sellest ajast, kui me oma talu ostsime.

Aprill!

Eelmisel nädalal suutis Ervin lõpuks kasvuhoone jäänused ära lammutada. Need häirisid mind terve eelmise aasta, nüüd on see aga tükkideks tehtud ja tükid peidetud kompostihunniku taha, kus nad silma ei riiva. Nüüd sain lõpuks puudealused okstest ja vanadest lehtedest puhtaks riisuda, mis näeb nüüd väga ilus välja, eriti muidugi tänu sellele, kui palju lilli seal tärganud oli.
Kui eelmisel nädalal rõõmustasid mind seal tohutud kogused lumikellukesi, siis eile oli  lisandunud suur kogus märtsikellukesi. Mingis täiesti suvalises kohas õitsevad suured puhmad. Eelmisel aastal jäi mul see varakevadine tärkamine ju nägemata, seda suurem oli seekord rõõm näha, kuidas erinevates kohtades mu krundil laiutasid terved kellukeste kolooniad. Igalt poolt pistavad pead välja ka muud võrsed, millest ma veel ei tea, mis sealt tuleb. Tulbilehti nägin kuskil küll, teistele ei oska nime anda. Lõket tehes nägin teisel pool aeda, poolenisti põllu peal kasvavas huvitavaid tumepunaseid taimi, mis meenutasid mägisibulat. Käisin kühvliga põllu peal ära ja tõin mõned taimed ära ja istutasin nad oma peenrasse. Saab näha, mis sealt tuleb.
Koorisin siis peenra pealt musta kile ära ja kaevasin pool peenart läbi. See on ikka päris raske töö! Ja kuna sealt peab ju ka kõik umbrohujuured välja korjama, siis tegevust jätkub veel mõneks ajaks.
Ervin planeerib oma hernepeenart teha, ja ta kaevas samuti mingi peenra endale valmis. Muuhulgas äratas ta talveunest (?) üles ühe sisalikupoisi, kes oli veel väga uimane ega suutnud kohe seisukohta võtta, mida edasi peaks tegema. Panin ta lähedale kivi peale päikse kätte soojenema, ja ta passis seal veel pikalt, kuni ühel hetkel oli kadunud. Mulla seest tuli välja veel mitmeid kahjur-ussikesi (viskasin lõkkesse) ja tundmatuid lillesibulaid (torkasin lillepeenrasse). Samuti nägime eile esimest liblikat. Kirjut.
Kahju, et just nii ilusal kevadisel päeval suutsin ma fotoka koju unustada. Olgu siinkohal siis paar telefoniga tehtud ebakvaliteetset pilti mu märtsikellukestest.