Snowzilla

Läksime vaatama, kas maja katus veel lume alt välja paistab. Viimastel päevadel sadas lund iga päev ja terve päev otsa. Ervin arvas, et "meil on neljaveoline auto", aga kui ta seda valli seal nägi, siis õnneks loobus ta seda autoga rammimast. Ilmselt ei kujutanud temagi ette seda valget seina, mis sinna tekitatud oli. St otsetee oli küll lahti aetud (seal taga ju on ka üks elumaja vähemalt), aga metsatukast paremale viiv tee oli ainult lumevall.
Jätsime siis auto teele ja hakkasime sumpama - mis võttis päris võhmale.

Aed oli, nagu arvata oligi, samuti paksu lume all, kaasa arvatud kõik puud ja põõsad. Lükkasin-raputasin natuke oma lemmikõunapuu pealt lund vähemaks, sest oksad olid väga lookas ja ei tahaks, et nad murduma hakkaksid, Ervin jälle juhtis tähelepanu paksu lumekihi all ägavale kuurikatusele. Ja loomulikult pidi ta siis sinna peale ronima lund lükkama. Mis tõmme tal nende katuste vastu küll on!

Hiiri seekord ei näinud, ei elusaid, ei surnuid, ja üldse tundub, et aeda sisse ükski loom pole pääsenud - küll aga oli väljaspool igasuguseid huvitavaid jälgi näha.
Nii et peale lumes sumpamise ja lumekühveldamise katuselt seekord midagi muud teha polnudki, aga lahe seegi. On suvel, mida meenutada.

Aga täna see kõik juba sulab...