Snowzilla

Läksime vaatama, kas maja katus veel lume alt välja paistab. Viimastel päevadel sadas lund iga päev ja terve päev otsa. Ervin arvas, et "meil on neljaveoline auto", aga kui ta seda valli seal nägi, siis õnneks loobus ta seda autoga rammimast. Ilmselt ei kujutanud temagi ette seda valget seina, mis sinna tekitatud oli. St otsetee oli küll lahti aetud (seal taga ju on ka üks elumaja vähemalt), aga metsatukast paremale viiv tee oli ainult lumevall.
Jätsime siis auto teele ja hakkasime sumpama - mis võttis päris võhmale.

Aed oli, nagu arvata oligi, samuti paksu lume all, kaasa arvatud kõik puud ja põõsad. Lükkasin-raputasin natuke oma lemmikõunapuu pealt lund vähemaks, sest oksad olid väga lookas ja ei tahaks, et nad murduma hakkaksid, Ervin jälle juhtis tähelepanu paksu lumekihi all ägavale kuurikatusele. Ja loomulikult pidi ta siis sinna peale ronima lund lükkama. Mis tõmme tal nende katuste vastu küll on!

Hiiri seekord ei näinud, ei elusaid, ei surnuid, ja üldse tundub, et aeda sisse ükski loom pole pääsenud - küll aga oli väljaspool igasuguseid huvitavaid jälgi näha.
Nii et peale lumes sumpamise ja lumekühveldamise katuselt seekord midagi muud teha polnudki, aga lahe seegi. On suvel, mida meenutada.

Aga täna see kõik juba sulab...

Talve võlumaa

Laupäeval oli imeilus talveilm - paks lumi maas, selge taevas, päike paistmas. Just minu lemmikilm! Kõigil oli vaba päev ja tahtmine õue minna, lisaks oli meil külas veel Margiti uus sõber, kellele samuti oli vaja "midagi huvitavat" näidata. Lisaks oli see nädalavahetus jälle kirbukas. Nii et nüüd oli teada, kuhupoole suund võtta.
Kaugelt juba oli näha rahvamaja poolt tulevaid naisterahvaid, suured Prisma kilekotid pungil riideid täis. Margit hakkas selle peale kohe utsitama, et vaja auru juurde panna ja nüüd jooksuga minna!
Üritus oli meeleolukas, nagu varemgi. Margit sai endale kleidikese ja tütrele kampsuni, Ervin leidis mingi jube ägeda Norra mustritega villase kampsuni ja "sõber" sai vist sobiva pildiga t-särgi. Ainult mina ei leidnud seekord midagi.
Majale lähendes nägime pruunikat-oranzikat looma üle lageda lippamas - kes tunnistati ühiselt rebaseks. Kas ta just kõvera sabaga oli, seda nii kaugelt ei näinud. Üldse oli kogu ümbrus risti-põiki igasuguseid loomajälgi täis. Jänese jäljed olid kohe kindlalt, ülejäänute identifitseerimiseks pole meil piisavalt zooloogilisi teadmisi. Ühed hästi suure koera jälgi meenutavad käpajäljed võisid küll vabalt Käkule-Mäkule kuuluda...
Lukk avanes seekord lihtsalt ja meile avanes tõeline talve võlumaa - paks lumi igal pool, vaikus, sinakad varjud.... Just selline, nagu üks talvine aed peab olema. Aga eks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna:

Sõbrale avaldas kõik väga suurt muljet. Ütles, et see oleks nii sobiv koht nende mootorrattajõugu suvepäevade korraldamiseks - iseasi, kas ma neid lõugajaid siia tahaks. Mina arvasin, et aga see on ju just väga sobiv koht lõugamiseks - ei sega tõepoolest mitte kedagi! Seega jääb üle loota, et nende sõprus ikka suveni vastu peab...

Ega tali taeva jää

Jõulud olid veel rohelised, aga aastavahetus tuli suure külmaga. Paraku lund tuli üsna vähe, nii et ei tea, kuidas see loodusele mõjub. Korralikku jõululund hakkas alles nüüd sadama, meie aga käisime maal 2. jaanuaril, kui veel lumekiht üsna õhuke oli. See-eest külmakraade oli korralikult, -17.
Seekord oli mul haruldane külaline - Norrast külla sõitnud kursaõde Inger. Nii et läksime kolmekesi. Esimest korda  nägin oma valdusi siis talveoludes, valge lumega kaetult. Paraku tekkis aga esialgu tõrge oma valdustesse sisenemisel - värava lukk oli kinni külmunud. Ja kohe nii, et isegi võti ei läinud sisse ja ei olnud seda nägugi, et ta avaneda võiks. Meil olid küll olemas lukusula ja seesama mingi õli, mis meid kevadel värava avamisel abistas, kui see kinni roostetanud oli, aga vähemalt esialgu ei paistnud neist vahenditest abi olevat, kuigi ma luku enavähem üle ujutasin. Meil on küll veel teine, väiksem värav, aga selle lukk oli samuti kinni külmunud! Ervin siiski ei jätnud jonni ja lõpuks saime värava lahti, kuigi olime selleks ajaks juba kringliks külmunud.

Seekord olid külmast hullunud hiired siiski tuppa tunginud. Tõendiks sellest oli vaid ärasöödud mürk, õnneks mingit laibamajandust seekord ei olnud. Muidu olid akna peal ilusad jäälilled ja üleüldse kõik oli ilus. Ainult nii kohutavalt külm, et olime sunnitud autosse sooja minema. Ega seal muidugi midagi eriti teha olnudki, maakaevamise hooaja võib sedakorda tõesti lõpetatuks lugeda :)

Inger jäi kõigega rahule. Loodame siis, et tema järgmine külaskäik toimub aastaajal, kus ei pea ennast kubujussiks riietama ja sealjuures ikkagi külmast lõdisema.