Istutades oled sa õnnelik

Viimane pühapäev oli jälle mõnus soe vananaistesuvi. Läksin istikuaeda, et osta talveks kirsile tüvekaitse, mis peaks teda jänku närimiste eest kaitsema. Aga ringkäiku tehes ei suutnud ma ennast tagasi hoida, ja ostsin ühe mustsõstra ka. Algul plaanisin osta "Titania", aga pärast telefonitsi nõupidamist oma isikliku aiandusnõustajaga otsustasin hoopis sordi "Bona" kasuks. Esiteks nägid selle istikud juba palju paremad välja. Teiseks oli kirjutatud: "Tugevakasvuline põõsas. Saagikas, väga varajane. Marjad väga suured, ideaalsed lauamarjad." Lisaks veel "soovitussort", mis olevat üldse garantii, et asjast ikka mingi normaalne asi tuleb.
Ja teel kassa poole haarasin veel täitsa spontaanselt kaasa ühe kuumaasika põõsa. Sain alles hiljuti teada, et selline asi üldse olemas on. Igatahes tundus jube põnev, ja saab näha, kuidas ta minu aias end tundma hakkab. Kuna seal olemasolevad maasikad on nagunii juba vanad ja ilmselt neid kuigi kauaks enam pole, äkki siis asendadagi nad hoopis kuumaasikatega?


Krundil oli kõik kontrolli all. Muidugi Mäku oli jälle kõvasti möllanud. Peamiselt ta hammustab igast õunast ampsu või kaks, siis liigub järgmise juurde. Mul on tegelikult plaanis kogu aed ääristada kividega. Võtan sealt kivihunnikust ja kindlustan nii kogu aiaääre ära - sügisel on seda eriti hea teha, kui rohi närbunud on. Katsugu siis veel tulla!

Üritasin sõstra istutamisel teha kõik nii, nagu me nädal tagasi teiste istikutega tegime. Loodan, et sai hästi. Siis käisin veel oksakääridega kõik sõstrapõõsad üle ja lõikasin vanad kuivanud oksad välja. Olin seda osaliselt kevadel teinud, aga ei jõudnud lõpuni, pealegi nägin nüüd, et olin kevadel täitsa valesti teinud - olin lõiganud oksad liiga kõrgelt, jättes pikad tüükad - "Nagu ei oleks teadnud, et lõigatakse maapinna lähedalt!". Nagu näha, olen suve jooksul aianduse alal natuke targemaks saanud. Aga pole ka ime, sest kõik need teadmised langesid ju enam-vähem tühjale kohale.

Sellelt pildilt leiab teravsilm üles nii kirsi, taralõnga kui ka värskelt istutatud mustsõstra. Taustal olevad suured puud on vasakult lugedes kask, tamm ja pärn (mis jääb küll juba teisele poole aeda). Iseenesest saavutus juba seegi, et need puud niimoodi välja paistavad, kevadel oli seal vaid ühtlane võsa. Nagu mainitud, on plaanis see võsa sealt täielikult hävitada, ja kase-tamme vahele veel 2-3 taralõnga istutada. Edasi tuleb siis nii kase kui tamme võra veidike hõrendada - ikka selsamal eesmärgil, et rohkem päikest õue lasta. Juba praegu arvati, et õu on valgem, kui ta seda suve alguses oli.

Riisusin õunu kokku. Vahepeal jalutas mingi tädike aia tagant mööda. Sealt naabri juurest olen vahest ikka näinud inimesi tulemas - ainult et enne pidid nad minema teed mööda, ringiga. Nüüd on vili võetud ja saab otse üle põlla jalutada. Nii eraldatud paigas on muidugi veider inimest ignoreerida, nii et tervitasin teda, ja tema lehvitas mulle. Huvitav, kas nad lähevad sealt bussi peale? Minu andmetel sõidab buss sealt Tallinnasse täpselt tund aega. Aga noh, ega kõik ei pea ka Tallinnas elama, nagu ma isegi ju.

Metsviinapuu oleme peaaegu täielikult eemaldanud. Kunagi see taim mulle hullult meeldis, aga nüüd, kus ta mul olemas on, millegipärast enam mitte. On ju olemas palju teisi, huvitavamaid ja ilusamaid ronitaimi. Ühte nurka on metsviinapuud siiski alles jäänud ja see näitab nüüd ilusaid sügisvärve:

Pikemat aega õitseb krüsanteemipuhmas:

Ja keset krüsanteeme õitsevad mingid uhked kollased lilled, mille nime ma hiljuti teada sain: talijorjenid.

Valmis on saanud ka kibuvitsamarjad. Nendega ei oska ka justkui midagi teha. Kuigi näiteks eelmisel talvel ostsin põskkoopapõletikku põdedes apteegist tee jaoks  kuivatatud kibuvitsamarju... Peaks nad siiski ära korjama, muidu läheb nagu arooniatega. Mäletatavasti ei olnud mul ka arooniate suhtes mingeid plaane. Viimati aga oli "tore" üllatus see, et põõsaste küljes ei olnud enam ainsatki marja! Linnud olid oodanud, millal kõik valmis saab, ja siis kõik pintslisse pistnud. Või on asi selles, et mujal looduses kipub neil juba toit otsa saama?

Viimane õuntekorjamine oli meil küll juba led-lambi valgel. Kell 8 õhtul on juba pime. Õunu on tõesti massiliselt. Vahest satub mõni ka sekka, mis EI OLE ussitanud ega muidu kahjustunud. Kes nüüd tunneb ära, mis sort on:

Külas on vahepeal käinud veel Marek - kes ainsa inimesena ei toeta elupuude täielikku mahavõtmist ("Mõelge, kui kaua nad kasvama on pidanud!")...

... ja Allan, kes arvas kokkuvõtvalt, et "Pull koht!"

Katus sõidab

Järgmine päev, pühapäeval läksime jälle. Ervinil oli kavatsus lõpuks ometi katuseharja plekk paika panna. Plekid oli ta lasknud sõbra töö juures teha, ja ka akutrell ja alumiiniumredel olid kaasas.
Kõigepealt sai teoks siis see terve suve plaanitud käik, et läksime "kollasesse majja" külla. Esiteks olime seekord kahekesi, ja teiseks paistis ka, et tädi teeb aias tööd - seega, olukord oli sobiv. Tädi oli mulle juba tuttav, tundis mu kohe ära, ja onukesega sain ju ka hiljuti alles jutu peale.  Planeerisime küll vaid korraks läbi hüpata, aga muidugi kujunes sellest mitme tunni pikkune jutuajamine, koos veini ja kõige muuga. Kuulsime väga palju põnevat küla ja meie maja ajaloost, eelmistest elanikest, nendest, kes olid plaaninud meie maja osta, igasugu loomadest, kes ümbruskonnas tegutsevad, ja palju muud  veel. Lisaks saime veel koopia inimeste üleskirjutatud mälestustest, iga maja kohta eraldi peatükk. Nii et krundile jõudsime alles kella nelja paiku.
Liimivööd õunapuude ümber olid oma kohal. Sinna oli juba jõudnud igasugu rahvast külge kleepuda, enamikus küll pisikesed kärbsed ja mõned ämblikud. Aga oli ka päris eemaletõukava välimusega elukaid - loodan, et olidki need, kelle jaoks see liimivöö üldse välja mõeldud on.
Eelmisel päeval istutatud taimed olid kõik nii, nagu nad meist jäid. Kastsin neid, riputasin natuke mulda juurde. Riisusin õunu kokku, nii palju kui suutsin, kuigi on ette näha, et järgmisel korral lainetab seal samasugune õunameri. Kes oleks võinud arvata, et minu sügisene põhitegevus saab olema õunte rehaga kokkuriisumine - ja siis suurema osa komposti kärutamine.
See päev ei pidanud siiski sama meeldivalt lõppema. Nimelt pidin mingi hetk ronima katusele Ervinile akutrelli vahetusakut viima. Ta oli sidunud alumiiniumredeli korstna külge, ja tahtis, et ma nüüd roniks selle peale ja mööda seda kuni katuseharjani, tema juurde. Muidugi ma keeldusin seda tegemast, sest kõrgustes ronimine, pealegi igasugustel ebakindlatel jalgealustel, pole päris minu rida. Järgmisena ronis siis Ervin ise redelile, et allapoole ronima hakata. Noh ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi - köis läks katki ja Ervin libises ja kukkus katuselt alla! Ma ei saanud midagi teha, sest kahjuks elu pole film, kus hoiad ühe käega katuse servast ja teisega hoiad kättpidi teist inimest kinni. Ei hakka parem kirjeldama, mis tunne mul seda pealt vaadata oli ja mis mõtted ja stsenaariumid peast läbi käisid. Kokkuvõttes võib öelda, et äärmiselt õnnelik õnnetus - kukkus ta õnneks just selle koha peale, kus ei olnud mingit lauasodi ega tööriistu laiali - maa oli seal kohas ka hästi pehme ja kivisid ei olnud. Muidugi väiksemaid marrastusi ja haavu oli, mida pärast kodus tohterdada sai.
Pärast mõningast maas lebamist ronis Ervin katusele tagasi.
Tänaseks on uus plekk peal ja ma loodan, et niipea enam keegi katusele ei roni.

Jäneda laadal ja Alavere kirbukal

Lõpuks ometi siis kauaoodatud Jäneda laat. Ervinil on nüüd nädalavahetused vabad (lõpuks!), nii et ta sai ka tulla, ja Gunnel otsustas tulla isegi koos juunioritega. Etteruttavalt võib öelda, et sellest kujunes tõeliselt tihe päev! Õnneks seekord vedas väga ilmaga, see oli vist üldse septembri kõige ilusam päev! Vähemalt siiani.

Alustasime oma retke Lagedil asuvast istikuärist – sest laada peale ei saanud kindel olla, eriti kuna mul olid ju nii spetsiifilised soovid. Olin eelnevalt netis kindlaks teinud, et mulle vajalik oli siin olemas. Leidsimegi taralõnga üles, ja kuna ka söödav kuslapuu oli kohe seal kõrval, siis võtsingi mõlemad – kummastki ühe. Gunnel arvas, et olekski huvitav vaadata, kuidas nad ühekaupa hakkama saavad – sest teoreetiliselt peaks nad olema iseviljuvad, nii et ka ühele taimele peaks saak otsa tulema. Ja kui ei tule, siis saab ju alati teise taime kõrvale istutada.

Sõitsime edasi, aga enne laata oli veel üks peatus ette nähtud. Nimelt jäi kuskilt silma kuulutus, et meile juba tuttavas rahvamajas on kasutatud riiete müük „Hinnad superodavad, 0,30-1,50 €“. Mõtlesin, et ehk õnnestub näiteks mingid aiakaevamiseks sobivad dressipüksid muretseda. Aga tegelikkus oli hoopis midagi muud – enamik täiesti korralikud, kasutamisjälgedeta riided. Ervin leidis esimese 10 sekundiga endale kauni helesinise kampsuni, ja mina korjasin ka 4 eset (mille eest kokku 3,60 maksin), muuhulgas pika sooja kampsuni – sügishooajaks enam kui sobiv, ja Gunnel leidis koguni toredad kingad, ja vist ka lastele üht-teist.

Niimoodi siis uhkelt riietatult võis tõepoolest laadale minna. Pärast sellist soodsat osturallit tundusid nüüd laadal kõik asjad nii kallid. :) Aga kuna see oligi meil praktiliselt ainuke laadaüritus kogu suve jooksul, siis ennast väga tagasi ei hoidnud ja panustasime igasugusele heale-paremale: karaskid-leivad, vorst-juust, hapukurk, mesi, juustupats ja käsitöösokolaad. Kui kotid kraami täis said, siis kulmineerus kogu üritus kirsi-istiku ostmisega. Nimelt olin otsustanud, et minu aias võiks ikka mõni kirss ka olla. Õunad on ju ka toredad, aga õunapuid on seal kokku juba 7-8, ja vähemalt 2 neist juba väga vanad. Olin eelnevalt researchi teinud ja leidnud, et mulle sobiks selline sort nagu „Meelika“ (on isetolmlev, ja magus). Gunnel soovitas veel „Novellat“, aga see vist mingi haruldus, sest Jänedal seda ei pakutud. „Meelika“ aga oli olemas. Loopisime siis auto kraami ja inimesi täis ja tõdesime taaskord, kui hea asi ikka on Chrysler Voyager, kuhu kraami äramahutamisega kunagi probleeme pole.

Maandusime siis lõpuks krundil, kus tegime kõigepealt korraliku söögiorgia. Kui kõhud täis, siis hakkasime istutama. Esimesena kirss. Ervin kaevas augu, Gunnel asjatas seal ümber, ja minu osaks jäi enamvähem ainult näpuga näidata, kuhu ma seda puud tahan. 

Tulemuseks sai siis kõiki reegleid järgiv eeskujulikult istutatud kirss. Toeks pandud pulk tundus kõrvaltvaataja silmale küll väheke jäme, aga Ervin teadustas, et „neil Soomes“ just sellised pulgad olidki, nii et kõik on õige!

Eeskujulikult istutatud kirss:

 

Goji asukoha üle oli veidike vaidlemist. Alguses arvati, et minu poolt valitud koht on liiga kitsas – eeldusel, et Goji kasvab ikka suuremaks ja laiemaks. Aga rahustasin nad maha, et seal praegu ikka veel laiutav sarapuuvõsa on mul kavatsus täielikult maha võtta. Esiteks on selle taga peidus üks kaunis kasepuu, mis väärib kindlasti paremat eksponeerimist, ja teiseks ikka see valgusprobleem – mida rohkem ma seda sarapuud räsin, seda valgemaks õu muutub. Nii et tulevikus on selle koha peal vaid kask ja goji, ei miskit muud. Kase kõrval muide on tamm, mis ka praegu üldse välja ei paista, nii et kui sarapuuga ühel pool olen, liigun võsaraiumisega edasi, et ka tamm ilusti näha oleks. Noh ja sinna kase ja tamme vahele tuleb siis ka mingi põõsas.

Ja viimasena liikusime hoopis teise serva, sinna, kus arooniahekk lõpeb, ja panime sinna selle pisikese kuslapuu. Kui sealt nüüd midagi tulema hakkab ja selle marjad mulle maitsevad, siis võibolla asendangi kogu arooniaheki hoopis kuslapuudega. Aga see on veel tulevikumuusika. Kõigepealt peab marjad ära ootama ja nende maitsega tutvuma.

Eeskujulikult istutatud kuslapuu:

Juuniorid pidasid pika päeva vapralt vastu. Ei mingit vingu, ei mingeid hädasid – või kui oligi, siis suutsid nad seda piisavalt diskreetselt väljendada. 

Siin veelkord võidukas istutusmeeskond - et 20 aasta pärast samas kohas uus pilt teha ja võrrelda, kes selle ajaga rohkem on kasvanud:

 
Kulminatsiooniks saabus kohale ka veel juuniorite issi, kes teekonnal Tartu-Tallinn väikese kõrvalepõike tegi, et oma perekond autosse pakkida ja koju viia. Aga enne seda muidugi tegime põhjaliku ekskursiooni ja laadakraami maitsmise koos väikese moedemonstratsiooniga, kuulasime ära tema arvamused-kommentaarid, ja lõpuks isegi tegime retke oletatava mägrauru juurde, ehk siis meie maja naabruses oleva saarekese juurde, kust Ervin selle uru leidis. Kas nüüd just mägra oma  või kellegi teise – kes teab! Oleks mu lapsepõlve taksikoer Bella kohal olnud, ilmselt oleks ta oma panuse andnud selle saladuse lahendamisse...

Veel õhtuhämaruses, kui päike juba kaugel kuuskede taha laskunud oli, teostasime Gunneliga veel ühe vajaliku toimingu – panime kahele õunapuule liimivööd. See peaks olema siis üks neist sammudest, mis ma ette võtan järgmise aasta õunasaagi parandamiseks. Sest kuigi saagi vähesuse üle kurta ei saa, läheb suurem osa sellest lihtsalt komposti  – sest õunad on lihtsalt nii ussitanud või muidu kahjustatud, mõned mädanevad lausa puu otsas ära. Muidugi tuleb ka korralikult lõikama hakata, et neist õunapuudest üldse asja saada. Liimivööd panime praegu kahele puule, aga eks vaatab, ehk jõuan teisteni ka.

Peab ütlema, et oli tõeliselt tore päev! Meeldiv sai ühendatud kasulikuga, ja koju jõudes olime tõsiselt „väsinud, kui õnnelikud“.

Septembri uudised

Nüüd on mul olemas lausa 2 tunnistajat, et mäger on tõesti olemas - olime õhtusel ajal Kaie ja Erviniga koos maja peal, Ervin oli parajasti katusel korstent uurimas, kui nägi halli selga liikumas - seekord siis jälle hoopis uues kohas, tee poolt tulemas. Kaie nägi ka eluka ära, enne kui see metsa vupsas. Kaie arvas, et võiks ta ära kodustada ja hakata Mäkuks kutsuma :-S
Lisaks katuse inspekteerimisele avastas Ervin veel käimla lae kohal oleva peiduurka - täitsa juhuslikult seina uurides avastas, et seal on mingid hinged - järelikult on uks! Huvitav, millal ma ise selle avastanud oleksin, ja kas üldse. Urgas oli muidugi tohutult must ja tolmune, kohati oli seal jälle hunnik hiirte näritud kaltse - milleks neid seal vaja oli ladustada? - aga siis hakkas tulema välja ka igasugu aardeid - kõigepealt roostes pott ja igasuguse suuruse ja kujuga pudeleid, ja siis järjekordselt kõikvõimalikke õlilampe, koos varuklaasidega. Nende vanust ja päritolu oleks küll huvitav teada saada. Igatahes on nad nüüdseks puhastatud ja ka järgi proovitud - töötavad küll. Lambiõli sai aga otsa, nii et praegu rohkem proovida ei saanud. Nüüd on siis teada, et suve peale läheb umbes 1 pudel lambiõli, hind oli sellel midagi alla 4 € - elekter oleks igal juhul kallim olnud :)
Samuti oleme terve suve muruniitmise teinud ära ühe kanistritäie bensiiniga. Praegugi on seal veel ühe paagi jagu vedelikku sees, nii et võibolla jääb ülegi.
Suurematest ettevõtmistest sai ära tehtud korstnapühkimine. Tuli mingi kohalik juss ja tegi töö ära. Ütles, et polnudki kõige hullem, mida ta näinud on. Seda oli hea kuulda :) Mingi sertifikaat anti ka, nii et selle võib nüüd ära klaasida ja seinale panna.
Külas käis mul vahepeal kolleeg Kristiina oma väikse pojaga - oli ta ju palju mult kuulnud ja ootused olid kõrgele kruvitud - eriti loodeti muidugi Mäkut näha, aga sel korral, nagu kiuste, ta ennast ei ilmutanud. Õnneks päästis minu talu au seekord Godzilla, kes mööda kuuri katust kohe kõrgele ronis ja seal tükk aega poseeris ja ennast päris lähedalt uurida laskis. 
Arooniad on nüüd valmis, aga nendega ei oska kohe üldse midagi peale hakata.

Vahepeal puhastasin kõvasti ühte krundi nurka - seal oli suur võsastunud sarapuu ja selle all paar kängu jäänud põõsast (magesõstrad?). Kuigi mitmed inimesed on avaldanud heameelt sarapuu ja seal kasvavate pähklite üle, oli  mul siiski ammune plaan see sealt eemaldada. Need paar pähklit ei korva siiski olulisi miinuseid:
1. see sarapuu on esimene, mille taha vajuv päike varjub, nii et selle eemaldamisega saab õhtupäikest juurde
2. sarapuu on minu arust lihtsalt kole puu, vastab minu ettekujutusele sõnast "võsa"
3. mulle meeldivad puhtad ja korrastatud puudealused
4. saab ruumi juurde, ja selle sarapuu kohale sobiks ideaalselt hoopis mingi põõsas
Viimase punkti kommentaariks siis - olen palju mõelnud, millised puud-põõsad võiksid olemasolevatele lisaks - või siis neid asendama sobida, ja sinna nurka sobiks just mingi madalam põõsas, mis ei varjaks päikest. Samas kasvukoht ise on päikseline. Kuna ma tahan alati midagi "huvitavat", siis haudusin välja sellise idee, et mis oleks, kui istutaks sinna goji marja põõsa. Tegemist pole ju mingi eksootikaga, vaid täitsa eestikeelse nimega taralõngaga, mis kasvab muide Tallinna kesklinnas vähemalt kahes kohas metsikult. Tundub, et ta pole ka teab mis õrnake ega nõudlik, seega võiks mul ilusti kasvama minna küll. Ja goji marju tahaks küll! Esimene ökopood, mille ma lahti võtsin, müüb neid 22,90 € 500-grammine pakk. See teeb siis kilohinnaks nii palju kui  45,80 €. Väike arvutus näitas, et 393 kilo goji marju katab mu talu hinna ära. Muidugi, tegelikult olen ju tarbinud ka rabarbereid ja maasikaid ja melissi ja punet ja õunu ja vaarikaid ja sõstraid ja pärnaõisi (mida samuti ökopoes hingehinnaga müüakse), ja ootamas on küüslauk ja mädarõikad ja arooniad - samuti peaks arvestama tervet kuuritäit tööriistu, küttepuid, aiatoole, mööblit ja muud nänni, nii et tundub, et olen peagi omadega "tasa", pluss veel muidugi hindamatud toredad hetked, mis seal veedetud on.
Ahjaa, muide ühe vana tooli panime kuulutustelehte üles - ära anda! Tuli üks mööblirestaureerimist õppiv meesterahvas, kes toolist oma diplomitöö lubas teha ja väga õnnelik oli ja tänutäheks pudeli Cabernet Savignon'i tõi. Nii et rahul olid nii andjad kui võtjad :)

Sarapuu alt tuli välja üks auk tara all, kust Mäku tõenäoliselt sisse-välja käinud on, ja kohe selle järel teine - sealt sisenes tookord naabri kass. Korjasime hunnikust paar suuremat kivi ja toppisime need augud kinni. Muidugi on tal ilmselt neid auke veel teisigi - sarapuude kõrval on veel päris tihe puude massiiv, mille taga võib mida iganes peituda, aga üldiselt on plaan need kõik ära kindlustada ja Mäkut enam mitte sisse lasta.


Õitsema on hakanud floksid. Nüüd tunnen ma need lilled ära küll. Kahjuks pidasin ka neid umbrohuks ja olen neid suve algusest saadik tohutus koguses peenrast välja kiskunud. Tundub, et on visa hingega, sest nad tärkasid uuesti ja nüüd ikka õisi natuke on, jätkub ka vaasi panemiseks.  Valmis on ka oranzid nn hiina laternad. Mulle need lilled küll eriti ei meeldi, aga hetkel, kui peenar on üsna õievaene, sobivad nad küll. Ja mingi tohutu kõrge roheline puhmas on ka nüüd lõpuks õide puhkenud - selgus, et krüsanteemid.

Aga peab leppima asjaoluga, et suvi on läbi, ja nii mõnigi kord ajab vihm meid tuppa, kus peame siis õlilambi valgel vihma möödumist ootama, ja ilma ahju kütmata on juba üsna rõske olla.