Täna ööseks võin jääda, mis võiks olla ilusam...

Jõudsime siis nii kaugele, et - nui neljaks, teeme selle ööbimise ära. Neid ilusaid ilmu võibki sel suvel ootama jääda, ja ei tahtnud mööda lasta kõige valgemat aega. Nii et 10.juuli sai selleks päevaks, mille panime paika, ja otsustasime, et sadagu siis ükskõik mida, aga teeme selle asja ära. Ööbimiskaaslaseks tuli mulle Gunnel.
Ilm oli päeval isegi normaalne, aga mida õhtu poole, seda hullemaks läks. Bensukas käies langesid esimesed piisad, ja kui oma toidukraamiga poest tulime, siis oli juba padukas. Korraks käis läbi pea, et kõige targem oleks koju tagasi minna ja teleka ees kogu see maitsev kraam endale sisse tõmmata.
Aga me ei andnud alla.

Majake oli muidugi jahe ja rõske - mida oli ka ju ette aimata. Nii et esimese asjana oligi vaja ahju tuli teha. Pliidi alla samuti. Ervin oli meile 2 väikest pizzat kaasa teinud ja nad termokotti kaasa pakkinud. Sellest hoolimata olid nad juba päris jahtunud. Juba nende soojendamiseks oli vaja ahi kuumaks ajada.
Tõin kuurist puid ja üritasin koristada ja muidu elu-olu õdusamaks muuta. Kõht oli juba tühi ja niiskus ronis kontidesse, nii et vahepeal tikkus pähe tobe mõte: "Koju tahaks!" Muidugi ma ei julgenud seda välja öelda, ja ega ma olekski nõus olnud üritust pooleli jätma.
Lõpuks oli asi sealmaal ja tuba sai korda ja hakkas juba ka soojaks minema. Vein oli laual ja leidsime täitsa juhuslikult ka 2 sobivat klaasi. Pizzad käisid korra ahjust läbi ja muutusid kuumaks ja ülimalt maitsvaks. Koos veiniga moodustasid nad väga meeldiva söömaaja, ja pikapeale hakkas ka meeleolu paranema. Ahjaa, enne pizzasid oli menüüs veel Gunneli tomati-kurgi-kodujuustu salat. Nii et väga mitmekesine söömaaeg.

Väljas sadas kogu see aeg lakkamatult vihma ja läks muidugi ka järjest pimedamaks. Mul oli küll suur soov näha õhtuhämaruses mõnda looma - kitse, rebast, jänest - keda iganes. Kasvõi seda suurt paksu padakonna, kes pealtnägijate sõnul mu krundil elutsevat. Aga ei ilmutanud ennast mulle keegi.

Selline näeb siis mu majake öösel välja:

Varsti läksimegi magama. Parajalt väsitav päev ja joodud vein andsid justkui hea eelduse, et oleks pidanud tulema hea uni. Aga... Järgnev kõlab nüüd kui tüüpilise linnavurle kaeblemine, aga mina seal küll hästi ei maganud. Esiteks häiris see totaalne vaikus, mis pani kõrvad kumisema ja kohisema. Irooniline on see, et kui ma igapäevaselt kasutan kõrvatroppe, et saavutada uinumiseks vajalik vaikus, siis nüüd mõjus see totaalne haudvaikus häirivalt. Isegi koputasin korra küünega vastu põrandat, et veenduda, et ma kurdiks pole jäänud.
Teiseks hakkas ühel hetkel jube palav. Läksin ja tegin ukse lahti. Tulemus - hakkas liiga külm! Kui lõpuks temperatuuri olin suutnud sobivaks regullida, õnnestus ka natuke sõba silmale saada, kuni järgmise segajani: kikerikiiiii! Huvitav, polnudki varem kuulnud, et seal kuked oleks. Nüüd aga tuli laulu lausa kahest kõrist - kaks kukke kas tervitasid üksteist või võistlesid omavahel, igatahes kiresid nad kordamööda. Kuna ma nüüd nagunii ärkvel olin, siis kasutasin juhust ja läksin hommikust aeda vaatama. Järgnevad fotod on tehtud kl 6 hommikul. Päike paistis nüüd hoopis kuskilt teisest kohast, kui ma harjunud olin, ja nägin aeda sõna otseses mõttes uues valguses.

Igatahes meie eelmise päeva kannatuste eest saime nüüd kuhjaga tasutud - tundus, et tuleb imekaunis päev - ja seda ta tõesti oli. Taevas täiesti pilvitu, ja pärast eilset vihma kõik ilusti rohetav ja kaunis.

Meie hommikusöök kestis vist oma kolm tundi. Lihtsalt nii mõnus ja ilus oli seal istuda, ja kohe ei raatsinud tõusta. Kõik vajalik oli laual - kohv, võileivad - hommikused maasikad! Sest tõepoolest, minu väga umbrohtunud ja aastaid hooletusse jäetud ürdipeenral kasvab täiesti arvestatav kogus aedmaasikaid! Nad pole küll nii suured ja ilusad kui hooldatud peenral, aga siiski oli neid seal üllatavalt palju.

Kui siiamaani klapib mu suvekodus kõik ühe populaarse laulu sõnadega ("on vaid naati, palju naati..."), siis vähemalt "pole ühtki poodi" ei saa öelda, sest suhteliselt lähedal , ca 3 km kaugusel, asub naaberküla pood. Jalgsi minekuks on ta ikka väheke kaugel - "tänapäeva inimese" jaoks pigem siiski väikese autosõidu kaugusel. Eriti sümpaatne on see, et mõni pood on ka veel säilinud, mis ei ole nö "ketistunud" - st ei ole mingi Grossi ega Maxima ega A&O ega üleüldse midagi taolist.
Vaid on hoopis:

Pood on küll väike, aga ootamatult rikkalik. Kohe esiplaanil on müügil mitmeid akuga laetavaid lampe - selge märk, et ilma elektrita elamisi on siinkandis veelgi. Ja minu üks lampidest on sealt pärit. Siis on veel ohtralt igasugu aia- ja majatarbeid: küünlaid, kummikuid ja kõrvarõngaid, lillevaase ja labidaid, rahakotte ja rehasid.
Pärast tegime ikka natuke kasulikku ka. Nimelt lõikasime 3 maja ees olevat õunapuud ilusaks. Õigemini tegi seda muidugi Gunnel, minu osaks jäi lehtede koristamine. Ausaltöelda olin sedagi tehes juba päris väsinud, ja tegelikult oligi märkamatult juba jälle päev õhtusse jõudnud.

Lõpuks nägin ühte looma ka - majanurga ääres askeldas väike hiireke.