Jaanipäev

Saabus kauaoodatud jaanipäev. Kaua sai teda oodatud juba sellepärast, et üle hulga aja olid ka Ervinil vabad päevad. Teiseks pidi see olema esimene suurem koosviibimine meie krundil, ja kolmandaks oli plaanis ka külarahva jaanitulele minna ja "naabritega" tutvust teha.
Valmistumine algas sellest, et Ervin ostis suure valge telgi, mille me siis üles panime ja mis meid võimaliku vihma eest kaitsema pidi. Käisime siis enne üritust kõike veel ette valmistamas - niitsime muru, varusime papptaldrikuid, tegelesime sellesamuse telgiga.

Muidugi läks selle asjaga ikkagi nii nagu alati ja jaanipäev tuligi vihmane.Suurema osa ajast kügelesime niisis seal katuse all - aga ometi saime oma grillimised ja chillimised ära teha. Külas olid Aet oma perega ja Margit ja tema sõbranna Krisse - täitsa piisav seltskond.
Majas leidus (küll seal majas ikka leidub palju!) suur ja täitsa korralik sini-must-valge, mille siis aiaposti otsa heiskasime - Võidupüha ikkagi!

Mööda põllu äärt, metsaserval, olen paar korda näinud liikumas tumerohelist maasturit - mis tundus isegi veidi kummituslik - ühtegi teist inimhinge ju nii kaugele teest ei satu. Aga meenus eelmise omaniku jutt, et seal tagapool tõesti üks maja veel on - ka ilma elektrita. Vist ei elata püsivalt sees, aga siiski kasutatakse aktiivselt.
Sel õhtul siis sõitis see maastur korduvalt edasi-tagasi, ja järelkäru oli veel taga. Talle võis küll huvitav vaatepilt avaneda meie seltskonnale - seda enam, et aastaid on ta näinud samas kohas vaid  võsa ja heina sees üksinda nukralt kössitavat majakest. Nüüd oli see-eest lärmi rohkem kui küll.
Ühel hetkel peatas ta keset põldu auto kinni, tuli välja ja hüüdis: Tulge jaanitulele!
See oli temast väga kena, et ta meid kutsus - seda, enam, et nagunii oli plaanis minna ka - ja külaplatsi poolt kostus juba mingeid hõikeid ka. Pakkisime endid siis ilusti Ervini autosse ära ja rallisime kohale.
Esimesel hetkel oli natuke kõhe võõrana sinna platsile jalutada, aga õnneks võeti meid kohe väga sõbralikult vastu, kui saadi aru, et kes me oleme ja kust me tuleme. Päris esimese hooga nad ei saanud pihta, aga siis kellelgi plahvatas, et "Aaa, see on see väike ilma elektrita maja seal taga!" ja siis kohe kõik said aru, millega tegemist. Tuli välja, et seal on veel kolmaski ilma elektrita majapidamine, kus aga elatakse püsivalt sees - aga neil on ka mingi tohutu generaatorite ja akupankade süsteem, ja nad on niimoodi harjunud.
Meid lülitati ka kohe programmi ja pidime hakkama parasjagu käimas olevast kummikuviskamise võistlusest osa võtma.

Viskama pidid kõik ja mingeid erandeid ei tehtud. Naiste võistluse võitis Krisse, meeste oma mingi kohalik kärss. Arette võttis osa laste ümber-tule-jooksmise võistlusest ja sai ka mingi auhinna.
Kahjuks ei jõudnud seal väga palju enam rääkida ega tutvuda. Algul nõudsid need võistlused oma tähelepanu, siis hakkasid Margit ja Krisse juba koju kibelema. Enam-vähem igaühele siiski tere jõudis öelda ja vastastikku selgitada, kust keegi tuleb, aga sellega üldiselt asi piirdus.
Kahjuks oma krundi peal tuld teha ei saanudki, pidime rahulduma külaplatsi lõkkega - mis oli aga vähemalt viis korda vägevam kui Rae valla lõke päev varem :)

Pidu jätkus järgmisel päeval, sest ka 24.juuni oli ju vaba päev. Seekord oli meie kaaslaseks Kaie, ja poolest päevast pidi liituma ka Eda. Oli vaja ju eelmisest päevast üle jäänud šašlõkihunnikud ära hävitada. Õnneks oli ilm nüüd sõbralikum - päike paistis. Väike lootus oli ka lõket teha - kuigi nüüd segas kõva tuul. Jagelesime veidi lõkkeplatsi asukoha üle - mina oleks tahtnud seda endisele kasvuhoone kohale, aga Ervin väitis, et see on tulevase terrassi asukoht, pealegi majale liiga lähedal, ja pakkus välja teise koha krundi nurgas. Mul poleks selle vastu midagi olnud, aga just selle koha peal kasvab mitu suurt puhmast lupiine - mis on mu selle suve uued lemmiklilled. Umbrohi või mitte, aga ilusad on nad küll. Kompromissina pakkus Kaie, et nad istutavad need lupiinid - vähemalt mõned neist - siis kuhugi mujale - ja lubas ka ise sellega tegeleda. See lahendus mulle sobis. Jätsin nemad siis lõkkeplatsiga tegelema ja sõitsin ise Edale järgi - ta saabus Tartust ja tuli maha Kehras, mis oli siis meile kõige lähem raudteejaam.
Kui me tagasi jõudsime, nägin tuttavat rohelist maasturit - ainult et seekord oma värava taga seismas. Kui eelmisel päeval olime tutvunud peremees Indrekuga, siis nüüd oli meile külla tulnud tema naine. Ütles, et polegi ammu siin krundil käinud - eelmisi omanikke oli külarahvas viimati 4-5 aastat tagasi näinud. Ta oli väga sõbralik ja kutsus isegi õhtuks külla ja sauna - aga kuna meil olid omad külalised ja omad plaanid, siis ei tulnud seekord sellest midagi välja.
Külaliste voor polnud aga veel lõppenud - astus läbi ka Sihvka oma perega, kes teekonnal jaanipäevalt koju otsustas läbi astuda. Nende külaskäik oli lühike, aga sisukas - üle hulga aja ilmutas ennast ka Godzilla, kes talle omaselt mitte ei põgenenud, vaid tükk aega poseeris, kuni lapsed jõudsid oma fotod ära teha. Lisaks vaatas aiandushuviline Keiu mu valdused üle ja tuvastas peenras melissi ja pune, samas nentides, et see, mida ma piparmündiks olin pidanud, siiski ei ole seda. Ja lõpetuseks avaldas ta soovi paar lupiini enda jaoks välja kaevata :)

Kokkuvõttes võib jaanipäevaga rahule jääda, kuigi esimese päeva vihm tõmbas kõvasti masti maha. Samas kahjuks jäid meie kontaktid külarahvaga kuidagi pinnapealseks, ja üldse ei saanud trehvata  "kollase maja" rahvaga, kellest me kogu aeg küll mööda sõidame, aga kellega tutvunud veel ei ole.

Ees ootas järgmine aktsioon - ööbimine oma talus.