Kuidas "Monkey man" elupuust palmi tegi

Esmaspäeval käisid meil külas naabrid Miku ja Helle oma väikese tütre Minnaga. Nad olid küll korra ilma meieta seal aia taga luuramas käinud, aga korralikult külas käinud veel polnud.
Päeval tuli jälle vihma, aga õhtu oli enamvähem päikseline. Kuna oli nende esimene külaskäik, siis olid neil kaasas ka kingitused - väga hästi sobiv country-teemaline seinakell ja roosidega pajakinnas. Mõlemad lähevad kindlalt kasutusse ja sobivad meie interjööri kak raz!
Alguses, nagu ikka, tegime ekskursiooni, näitasime kõike, hujeitasime niisama majas ja maja ümber. Jälle käis jutt sellest, mida "esimese asjana" teha ja mida maha võtta ja mida jätta.Selles on peaaegu kõik ühel meelel, et maja ees olevad elupuud peavad kaduma - varjavad valgust jne. Aga kellelgi pole sellega siiani nii tõsi taga olnud kui Mikul - "Kas teil saagi on?". Ja sellesama väikse käsisaega hakkas ta elupuud rüüstama. Alumised oksad olin ma jõudnud juba ära saagida, nüüd tõi ta kuurist redeli ja hakkas kõrgemalt lammutama. Sealjuures oli tal palju sarnasust metsikus dzunglis müttava gorillaga. Pikemat aega oli kuulda ainult saagimist, ähkimist ja raginat. Kohati oli võimalik langevate okstega pihta saada. Ja puude all olev oksakuhil muudkui kasvas. Igatahes toas tundus juba valgust natuke rohkem olema kui enne.

Ma ei liialda, kui ütlen, et Miku tegi selle ühe õhtuga rohkem ära kui mina viimase 2 kuuga. Alguses arvasin, et küll tal see hoog peagi raugeb, aga tegelikult mässas ta seal mitu tundi. Nagu alati, saabus õhtu kuidagi liiga ruttu ja vaatasime šokeeritult kella - meie kõige pisemal külalisel oli tegelikult juba tudiaeg peal. Õnneks saime ta meelt lahutada sellega, et pakkusime maasikaid (mida endiselt kasvab sellel väikesel peenral rohkem kui ära korjata jõuame!) ja uudistootena ka musti sõstraid (2-3 mustsõstra põõsast kahjuks vaid ongi, kuhu ka midagi otsa tuli. Punaseid sõstraid on rohkem ja nad on parema tervise juures, aga nende vastu puudub mul suurem huvi.)

 Ervin oli vahepeal teinud tuhakartuleid ja grillvorsti ja ühel hetkel saime siis ka neid nautima hakata. Ja kõige suurema vaeva nägija oli ära teeninud külma õlle!
Siiani olen igasugu talgu-ideedele vastu olnud. Mis mul siis veel endal teha jääks, kui kõik eest ära tehtaks! Aga nagu näha, siiani tegevuse puudust küll ei tule. Seda enam, kui puude saagimiseks on pakkuda vaid väikest, nüüdseks veidi ka kõverat käsisaagi.

Kui veel aiaüllatustest rääkida, siis pikemat aega õitseb helesinine kukekannus (olin kevadel botaanikaaias seda ilusat lille tähele pannud ja mõelnud, et vaja ka endale muretseda - ja nüüd oli tal mul olemas!), mingisugused madalad kollased lilled, mida keegi ei tunne, ja mis vaasis 10 päeva vastu peavad, ja lõpuks mingid kõrged taimed, mida ma umbrohuks pidasin ja suve alguses suures koguses välja katkusin, on ootamatult kasvatanud otsa suured imekaunid valged õied. Tuvastasin, et see on suurelehine valge kellukas - või vähemalt sellele väga sarnane.

Aia taga on veel ühed väga ilusad, tumesinise -ja valgekirjud murtudsüda moodi lilled õide puhkenud. Ja keset jasmiinipõõsast (mis on ära õitsenud) on mingi kummaline võsu õitsema läinud - oleks ka nagu jasmiin, aga lehed ja õied on teistsugused - igatahes väga ilus!
Õunu tundub palju tulevat, eks siis ole näha, mis maitse on. Kahjuks ebaküdoonial on väga vähe vilju küljes, kuigi õitses nagu meeletu.
Melissi ja punet varusin juba varasemalt. Suured lootused on ka pärnaõite suhtes, aga millegipärast pärn veel ei õitse :(


Kui ära hakkasime tulema, vaatasime, et elupuud on nüüd alt puhta palja tüvega, ülevalt aga endiselt kaharad, nii et põhimõtteliselt on mul nüüd akna all palmid :)

Täna ööseks võin jääda, mis võiks olla ilusam...

Jõudsime siis nii kaugele, et - nui neljaks, teeme selle ööbimise ära. Neid ilusaid ilmu võibki sel suvel ootama jääda, ja ei tahtnud mööda lasta kõige valgemat aega. Nii et 10.juuli sai selleks päevaks, mille panime paika, ja otsustasime, et sadagu siis ükskõik mida, aga teeme selle asja ära. Ööbimiskaaslaseks tuli mulle Gunnel.
Ilm oli päeval isegi normaalne, aga mida õhtu poole, seda hullemaks läks. Bensukas käies langesid esimesed piisad, ja kui oma toidukraamiga poest tulime, siis oli juba padukas. Korraks käis läbi pea, et kõige targem oleks koju tagasi minna ja teleka ees kogu see maitsev kraam endale sisse tõmmata.
Aga me ei andnud alla.

Majake oli muidugi jahe ja rõske - mida oli ka ju ette aimata. Nii et esimese asjana oligi vaja ahju tuli teha. Pliidi alla samuti. Ervin oli meile 2 väikest pizzat kaasa teinud ja nad termokotti kaasa pakkinud. Sellest hoolimata olid nad juba päris jahtunud. Juba nende soojendamiseks oli vaja ahi kuumaks ajada.
Tõin kuurist puid ja üritasin koristada ja muidu elu-olu õdusamaks muuta. Kõht oli juba tühi ja niiskus ronis kontidesse, nii et vahepeal tikkus pähe tobe mõte: "Koju tahaks!" Muidugi ma ei julgenud seda välja öelda, ja ega ma olekski nõus olnud üritust pooleli jätma.
Lõpuks oli asi sealmaal ja tuba sai korda ja hakkas juba ka soojaks minema. Vein oli laual ja leidsime täitsa juhuslikult ka 2 sobivat klaasi. Pizzad käisid korra ahjust läbi ja muutusid kuumaks ja ülimalt maitsvaks. Koos veiniga moodustasid nad väga meeldiva söömaaja, ja pikapeale hakkas ka meeleolu paranema. Ahjaa, enne pizzasid oli menüüs veel Gunneli tomati-kurgi-kodujuustu salat. Nii et väga mitmekesine söömaaeg.

Väljas sadas kogu see aeg lakkamatult vihma ja läks muidugi ka järjest pimedamaks. Mul oli küll suur soov näha õhtuhämaruses mõnda looma - kitse, rebast, jänest - keda iganes. Kasvõi seda suurt paksu padakonna, kes pealtnägijate sõnul mu krundil elutsevat. Aga ei ilmutanud ennast mulle keegi.

Selline näeb siis mu majake öösel välja:

Varsti läksimegi magama. Parajalt väsitav päev ja joodud vein andsid justkui hea eelduse, et oleks pidanud tulema hea uni. Aga... Järgnev kõlab nüüd kui tüüpilise linnavurle kaeblemine, aga mina seal küll hästi ei maganud. Esiteks häiris see totaalne vaikus, mis pani kõrvad kumisema ja kohisema. Irooniline on see, et kui ma igapäevaselt kasutan kõrvatroppe, et saavutada uinumiseks vajalik vaikus, siis nüüd mõjus see totaalne haudvaikus häirivalt. Isegi koputasin korra küünega vastu põrandat, et veenduda, et ma kurdiks pole jäänud.
Teiseks hakkas ühel hetkel jube palav. Läksin ja tegin ukse lahti. Tulemus - hakkas liiga külm! Kui lõpuks temperatuuri olin suutnud sobivaks regullida, õnnestus ka natuke sõba silmale saada, kuni järgmise segajani: kikerikiiiii! Huvitav, polnudki varem kuulnud, et seal kuked oleks. Nüüd aga tuli laulu lausa kahest kõrist - kaks kukke kas tervitasid üksteist või võistlesid omavahel, igatahes kiresid nad kordamööda. Kuna ma nüüd nagunii ärkvel olin, siis kasutasin juhust ja läksin hommikust aeda vaatama. Järgnevad fotod on tehtud kl 6 hommikul. Päike paistis nüüd hoopis kuskilt teisest kohast, kui ma harjunud olin, ja nägin aeda sõna otseses mõttes uues valguses.

Igatahes meie eelmise päeva kannatuste eest saime nüüd kuhjaga tasutud - tundus, et tuleb imekaunis päev - ja seda ta tõesti oli. Taevas täiesti pilvitu, ja pärast eilset vihma kõik ilusti rohetav ja kaunis.

Meie hommikusöök kestis vist oma kolm tundi. Lihtsalt nii mõnus ja ilus oli seal istuda, ja kohe ei raatsinud tõusta. Kõik vajalik oli laual - kohv, võileivad - hommikused maasikad! Sest tõepoolest, minu väga umbrohtunud ja aastaid hooletusse jäetud ürdipeenral kasvab täiesti arvestatav kogus aedmaasikaid! Nad pole küll nii suured ja ilusad kui hooldatud peenral, aga siiski oli neid seal üllatavalt palju.

Kui siiamaani klapib mu suvekodus kõik ühe populaarse laulu sõnadega ("on vaid naati, palju naati..."), siis vähemalt "pole ühtki poodi" ei saa öelda, sest suhteliselt lähedal , ca 3 km kaugusel, asub naaberküla pood. Jalgsi minekuks on ta ikka väheke kaugel - "tänapäeva inimese" jaoks pigem siiski väikese autosõidu kaugusel. Eriti sümpaatne on see, et mõni pood on ka veel säilinud, mis ei ole nö "ketistunud" - st ei ole mingi Grossi ega Maxima ega A&O ega üleüldse midagi taolist.
Vaid on hoopis:

Pood on küll väike, aga ootamatult rikkalik. Kohe esiplaanil on müügil mitmeid akuga laetavaid lampe - selge märk, et ilma elektrita elamisi on siinkandis veelgi. Ja minu üks lampidest on sealt pärit. Siis on veel ohtralt igasugu aia- ja majatarbeid: küünlaid, kummikuid ja kõrvarõngaid, lillevaase ja labidaid, rahakotte ja rehasid.
Pärast tegime ikka natuke kasulikku ka. Nimelt lõikasime 3 maja ees olevat õunapuud ilusaks. Õigemini tegi seda muidugi Gunnel, minu osaks jäi lehtede koristamine. Ausaltöelda olin sedagi tehes juba päris väsinud, ja tegelikult oligi märkamatult juba jälle päev õhtusse jõudnud.

Lõpuks nägin ühte looma ka - majanurga ääres askeldas väike hiireke.

Jaanipäev

Saabus kauaoodatud jaanipäev. Kaua sai teda oodatud juba sellepärast, et üle hulga aja olid ka Ervinil vabad päevad. Teiseks pidi see olema esimene suurem koosviibimine meie krundil, ja kolmandaks oli plaanis ka külarahva jaanitulele minna ja "naabritega" tutvust teha.
Valmistumine algas sellest, et Ervin ostis suure valge telgi, mille me siis üles panime ja mis meid võimaliku vihma eest kaitsema pidi. Käisime siis enne üritust kõike veel ette valmistamas - niitsime muru, varusime papptaldrikuid, tegelesime sellesamuse telgiga.

Muidugi läks selle asjaga ikkagi nii nagu alati ja jaanipäev tuligi vihmane.Suurema osa ajast kügelesime niisis seal katuse all - aga ometi saime oma grillimised ja chillimised ära teha. Külas olid Aet oma perega ja Margit ja tema sõbranna Krisse - täitsa piisav seltskond.
Majas leidus (küll seal majas ikka leidub palju!) suur ja täitsa korralik sini-must-valge, mille siis aiaposti otsa heiskasime - Võidupüha ikkagi!

Mööda põllu äärt, metsaserval, olen paar korda näinud liikumas tumerohelist maasturit - mis tundus isegi veidi kummituslik - ühtegi teist inimhinge ju nii kaugele teest ei satu. Aga meenus eelmise omaniku jutt, et seal tagapool tõesti üks maja veel on - ka ilma elektrita. Vist ei elata püsivalt sees, aga siiski kasutatakse aktiivselt.
Sel õhtul siis sõitis see maastur korduvalt edasi-tagasi, ja järelkäru oli veel taga. Talle võis küll huvitav vaatepilt avaneda meie seltskonnale - seda enam, et aastaid on ta näinud samas kohas vaid  võsa ja heina sees üksinda nukralt kössitavat majakest. Nüüd oli see-eest lärmi rohkem kui küll.
Ühel hetkel peatas ta keset põldu auto kinni, tuli välja ja hüüdis: Tulge jaanitulele!
See oli temast väga kena, et ta meid kutsus - seda, enam, et nagunii oli plaanis minna ka - ja külaplatsi poolt kostus juba mingeid hõikeid ka. Pakkisime endid siis ilusti Ervini autosse ära ja rallisime kohale.
Esimesel hetkel oli natuke kõhe võõrana sinna platsile jalutada, aga õnneks võeti meid kohe väga sõbralikult vastu, kui saadi aru, et kes me oleme ja kust me tuleme. Päris esimese hooga nad ei saanud pihta, aga siis kellelgi plahvatas, et "Aaa, see on see väike ilma elektrita maja seal taga!" ja siis kohe kõik said aru, millega tegemist. Tuli välja, et seal on veel kolmaski ilma elektrita majapidamine, kus aga elatakse püsivalt sees - aga neil on ka mingi tohutu generaatorite ja akupankade süsteem, ja nad on niimoodi harjunud.
Meid lülitati ka kohe programmi ja pidime hakkama parasjagu käimas olevast kummikuviskamise võistlusest osa võtma.

Viskama pidid kõik ja mingeid erandeid ei tehtud. Naiste võistluse võitis Krisse, meeste oma mingi kohalik kärss. Arette võttis osa laste ümber-tule-jooksmise võistlusest ja sai ka mingi auhinna.
Kahjuks ei jõudnud seal väga palju enam rääkida ega tutvuda. Algul nõudsid need võistlused oma tähelepanu, siis hakkasid Margit ja Krisse juba koju kibelema. Enam-vähem igaühele siiski tere jõudis öelda ja vastastikku selgitada, kust keegi tuleb, aga sellega üldiselt asi piirdus.
Kahjuks oma krundi peal tuld teha ei saanudki, pidime rahulduma külaplatsi lõkkega - mis oli aga vähemalt viis korda vägevam kui Rae valla lõke päev varem :)

Pidu jätkus järgmisel päeval, sest ka 24.juuni oli ju vaba päev. Seekord oli meie kaaslaseks Kaie, ja poolest päevast pidi liituma ka Eda. Oli vaja ju eelmisest päevast üle jäänud šašlõkihunnikud ära hävitada. Õnneks oli ilm nüüd sõbralikum - päike paistis. Väike lootus oli ka lõket teha - kuigi nüüd segas kõva tuul. Jagelesime veidi lõkkeplatsi asukoha üle - mina oleks tahtnud seda endisele kasvuhoone kohale, aga Ervin väitis, et see on tulevase terrassi asukoht, pealegi majale liiga lähedal, ja pakkus välja teise koha krundi nurgas. Mul poleks selle vastu midagi olnud, aga just selle koha peal kasvab mitu suurt puhmast lupiine - mis on mu selle suve uued lemmiklilled. Umbrohi või mitte, aga ilusad on nad küll. Kompromissina pakkus Kaie, et nad istutavad need lupiinid - vähemalt mõned neist - siis kuhugi mujale - ja lubas ka ise sellega tegeleda. See lahendus mulle sobis. Jätsin nemad siis lõkkeplatsiga tegelema ja sõitsin ise Edale järgi - ta saabus Tartust ja tuli maha Kehras, mis oli siis meile kõige lähem raudteejaam.
Kui me tagasi jõudsime, nägin tuttavat rohelist maasturit - ainult et seekord oma värava taga seismas. Kui eelmisel päeval olime tutvunud peremees Indrekuga, siis nüüd oli meile külla tulnud tema naine. Ütles, et polegi ammu siin krundil käinud - eelmisi omanikke oli külarahvas viimati 4-5 aastat tagasi näinud. Ta oli väga sõbralik ja kutsus isegi õhtuks külla ja sauna - aga kuna meil olid omad külalised ja omad plaanid, siis ei tulnud seekord sellest midagi välja.
Külaliste voor polnud aga veel lõppenud - astus läbi ka Sihvka oma perega, kes teekonnal jaanipäevalt koju otsustas läbi astuda. Nende külaskäik oli lühike, aga sisukas - üle hulga aja ilmutas ennast ka Godzilla, kes talle omaselt mitte ei põgenenud, vaid tükk aega poseeris, kuni lapsed jõudsid oma fotod ära teha. Lisaks vaatas aiandushuviline Keiu mu valdused üle ja tuvastas peenras melissi ja pune, samas nentides, et see, mida ma piparmündiks olin pidanud, siiski ei ole seda. Ja lõpetuseks avaldas ta soovi paar lupiini enda jaoks välja kaevata :)

Kokkuvõttes võib jaanipäevaga rahule jääda, kuigi esimese päeva vihm tõmbas kõvasti masti maha. Samas kahjuks jäid meie kontaktid külarahvaga kuidagi pinnapealseks, ja üldse ei saanud trehvata  "kollase maja" rahvaga, kellest me kogu aeg küll mööda sõidame, aga kellega tutvunud veel ei ole.

Ees ootas järgmine aktsioon - ööbimine oma talus.