Käes on uus kevad ja kaev on taas vett täis. Kusjuures, esimest korda panin tähele, et kui veidi aega kaevu vaadata, kuni silmad harjuvad, siis põhi paistab. Seni tundus mulle alati, et mu kaevuvesi on must ja sogane - juua pole julgenud teda siiamaani. Aga nüüdseks tundub, et vesi on juba mitu korda vahetunud ja selle võrra ka puhtam.
Aga hetkel joome hoopis kasemahla. Kevad on soe ja varajane. Kui eelmine aasta kirjutasin emadepäeval, et show winner'id õitsevad, siis esimesed on nüüd juba peenral enamvähem lahti - kodus vaasis läksidki päris lahti. Erinevate põõsaste oksad lähevad ka vaasis juba järmisel päeval ilusti lehte, looduses aga on veel pungas. Hüatsindid tärkavad ja tulbilehed on igal pool väljas, pisike rabarber pistis ka juba pea välja.
Käisime nädalavahetusel hobusetallis ja tõime sõnnikut. Oleks võinud muidugi rohkemgi tuua, et igale poole jätkuks, aga eks järgmine kord oleme targemad. Plaanis on seekord väheke ka kartuliga katsetada - vaatab, kas tuleb midagi välja.
Kahjuks üks väga mõru uudis ka siia otsa - mügri on kogu maapirni peenra sassi keeranud ja tundub et ka kõik maapirnid ära söönud. Vot see teeb meele tõeliselt mõrudaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar