Ahi maa sees

Teostasime ühe ammuse plaani. Nimelt olime ammu arutanud, kui põnev oleks krunt metalliotsijaga üle käia. Muidugi meil endil seda aparaati pole, aga Ervini õe eksmehe venna eksnaise õepojal on :) Nii et kuna tegemist oli peaaegu et sugulasega, siis lubas ta lahkesti meil seda kasutada, hoiatades ise ette, et peale pudelikorkide ja roostes naelte me tõenäoliselt muud ei leia - just sellised olid tema leiud olnud.Otsiti küll meeleheitlikult maja kõrvalt võsast ühte abielusõrmust, mille üks mees oli peretüli käigus sinna loopinud, aga leidmata see jäigi.
Hakkasin siis suurte lootustega krunti läbi raalima. Avastasin, et kui keerata tundlikkus põhja, siis piiksus ta praktiliselt iga paari sammu tagant, pealegi näitas ta metallina vaid "iron" ja "nickel". Proovisin peenra koha pealt kaevata - kus nagunii kaevata oli vaja - aga ei leidnud midagi.
Ervin arvas, et kui üldse kuhugi midagi huvitavat kaevatud on, siis on see puude all, ja pärast väikest piiksutamist hakkas kaevama. Ja kohe lõi labidas millegi metalse vastu. Kõigepealt lendas sealt välja mingi taldriku taoline känkar, ja siis paljastus suur neljakandiline ese. Tal oli vaid paar cm mulda peal. Tükk aega oli täiesti võimatu aru saada, misasi see  on. Igatahes oli ta seest tühi, kraapisime sealt tükk aega mulda välja.

Kaevata andis tükk aega, lõpuks pidi veel kangi appi võtma, et see asjandus välja koukida. Vahepeal tuli selle kõrvalt välja veel mitu telliskivi - ilusti sümmeetriliselt laotud sealjuures. Lõpuks saime aru, mis see oli - ahi! Isegi süsi oli veel sees. Ja peal aastaarv 1811. Muidugi oli ta juba osaliselt murenenud ja kõdunenud, aga ikkagi väga omapärane leid.

Muidugi on täiesti arusaamatu, miks peaks keegi ahju maasse kaevama, minu arust on see täiesti ajuvaba. Samuti ei kujuta ma ette, mis me sellega nüüd peale hakkame. Peaks ta alustuseks korralikult ära puhastama ja siis edasi vaatama.

Selle põneva päeva lõpetasid kitsekesed, kes täitsa julgelt aia taga põllu peal süüa krõmpsutasid.