Ahi maa sees

Teostasime ühe ammuse plaani. Nimelt olime ammu arutanud, kui põnev oleks krunt metalliotsijaga üle käia. Muidugi meil endil seda aparaati pole, aga Ervini õe eksmehe venna eksnaise õepojal on :) Nii et kuna tegemist oli peaaegu et sugulasega, siis lubas ta lahkesti meil seda kasutada, hoiatades ise ette, et peale pudelikorkide ja roostes naelte me tõenäoliselt muud ei leia - just sellised olid tema leiud olnud.Otsiti küll meeleheitlikult maja kõrvalt võsast ühte abielusõrmust, mille üks mees oli peretüli käigus sinna loopinud, aga leidmata see jäigi.
Hakkasin siis suurte lootustega krunti läbi raalima. Avastasin, et kui keerata tundlikkus põhja, siis piiksus ta praktiliselt iga paari sammu tagant, pealegi näitas ta metallina vaid "iron" ja "nickel". Proovisin peenra koha pealt kaevata - kus nagunii kaevata oli vaja - aga ei leidnud midagi.
Ervin arvas, et kui üldse kuhugi midagi huvitavat kaevatud on, siis on see puude all, ja pärast väikest piiksutamist hakkas kaevama. Ja kohe lõi labidas millegi metalse vastu. Kõigepealt lendas sealt välja mingi taldriku taoline känkar, ja siis paljastus suur neljakandiline ese. Tal oli vaid paar cm mulda peal. Tükk aega oli täiesti võimatu aru saada, misasi see  on. Igatahes oli ta seest tühi, kraapisime sealt tükk aega mulda välja.

Kaevata andis tükk aega, lõpuks pidi veel kangi appi võtma, et see asjandus välja koukida. Vahepeal tuli selle kõrvalt välja veel mitu telliskivi - ilusti sümmeetriliselt laotud sealjuures. Lõpuks saime aru, mis see oli - ahi! Isegi süsi oli veel sees. Ja peal aastaarv 1811. Muidugi oli ta juba osaliselt murenenud ja kõdunenud, aga ikkagi väga omapärane leid.

Muidugi on täiesti arusaamatu, miks peaks keegi ahju maasse kaevama, minu arust on see täiesti ajuvaba. Samuti ei kujuta ma ette, mis me sellega nüüd peale hakkame. Peaks ta alustuseks korralikult ära puhastama ja siis edasi vaatama.

Selle põneva päeva lõpetasid kitsekesed, kes täitsa julgelt aia taga põllu peal süüa krõmpsutasid.

Kaevus vesi tagasi

Käes on uus kevad ja kaev on taas vett täis. Kusjuures, esimest korda panin tähele, et kui veidi aega kaevu vaadata, kuni silmad harjuvad, siis põhi paistab. Seni tundus mulle alati, et mu kaevuvesi on must ja sogane - juua pole julgenud teda siiamaani. Aga nüüdseks tundub, et vesi on juba mitu korda vahetunud ja selle võrra ka puhtam.
Aga hetkel joome hoopis kasemahla. Kevad on soe ja varajane. Kui eelmine aasta kirjutasin emadepäeval, et show winner'id õitsevad, siis esimesed on nüüd juba peenral enamvähem lahti - kodus vaasis läksidki päris lahti. Erinevate põõsaste oksad lähevad ka vaasis juba järmisel päeval ilusti lehte, looduses aga on veel pungas. Hüatsindid tärkavad ja tulbilehed on igal pool väljas, pisike rabarber pistis ka juba pea välja.
Käisime nädalavahetusel hobusetallis ja tõime sõnnikut. Oleks võinud muidugi rohkemgi tuua, et igale poole jätkuks, aga eks järgmine kord oleme targemad. Plaanis on seekord väheke ka kartuliga katsetada - vaatab, kas tuleb midagi välja.
Kahjuks üks väga mõru uudis ka siia otsa - mügri on kogu maapirni peenra sassi keeranud ja tundub et ka kõik maapirnid ära söönud. Vot see teeb meele tõeliselt mõrudaks!