laupäev, 9. november 2019

Ehitamine

Selle 2019. aasta võiks muidu üsna sündmustevaeseks lugeda - kõige suuremaks saavutuseks ähvardaski jääda see kahe pirnipuu istutamine. Aga ometi enne suve lõppu tuli meile veel elu sisse ja otsustasime ette võtta asja, millest olime mitu aastat niisama juttu heietanud - ehk siis eeskoja laudise vahetamine. Tagantjärgi vaadates see polnudki nii suur ettevõtmine, kui olin kartnud, ja läks tunduvalt kiiremini ja ka tunduvalt väiksemate kuludega, kui oleksin arvanud. Suur tänu tuleb siinkohal mõttes edasi anda veel meie eelmistele omanikele, kes olid jätnud pööningule paraja koguse laudmaterjali, mis sai nüüd ilusti käiku lastud, nii et ise pidime vaid ühe korra käima laudu ostmas, ning see kogus ei olnud ka kuigi suur, igatahes arve läks ca 50 euro kanti. Samuti on meil seal majapidamises veel tohutu hunnik erinevas suuruses naelu. Arusaadav, nõuka-ajal tuli ju kohe asju kokku osta, kui poes midagi müüdi, sest kes teab, millal jälle müüakse... Nii et need, jumalteab mis aastakümnel ostetud naelad said ka nüüd lõpuks kasutust. Ja lõpetuseks kulus ära meile veel õemehe ülejääkidest annetatud rohekas pulber - raudvitriol. Aga kõigest järjekorras.

Algas asi muidugi vanade laudade eemaldamisest.


Ja üllatavalt kiiresti hakkas ka uus "sein" kerkima.



Väga võõrastav oli oma majakest sellisena näha. 



Õnneks ilm soosis meie ettevõtmist ja sügisvihmad ei tulnud liiga varakult kimbutama.


Ühel hetkel oli ta siis valmis. Ja siis tuli mängu raudvitriol. Kuna see värsketest laudadest sein eraldus drastiliselt kogu ülejäänud majast, ja meil pole aega oodata, millal loodus oma töö teeb, siis mätsisingi kogu laudise üle raudvitrioli seguga. Kui selle pulbriga saab lõnga halliks värvida, miks ei peaks ta siis lauda halliks tegema. Ja teebki. Võin siinkohal anda väikese praktilise nõuande, et nendele laudadele, mis on just ostetud - või just siseruumidest toodud - ei anna ta peaaegu mitte mingit toonimuutust, aga lauad, mis on vähemalt nädala juba väljas keskkonnamõjude käes olnud, värvuvad juba palju paremini. Miks see nii on, ei tea. Igatahes oli väga huvitav jälgida, kuidas hele laudis järk-järgult hallimaks tõmbus. Arvan, et kevadeks on värvitoonid uue ja vana vahel täiesti ühtlustunud.



Selline ta meil siis praegu on:



Kahjuks ei jõudnud akendega sel suvel jälle midagi teha. Kuigi aknakitt on mul juba ammu ostetud, samuti aknavärv ja üldse kõik vajaminev. Ainult aeg, seda ei saa kuskilt juurde osta. Ja nüüd tuleb jälle talv peale.

reede, 6. september 2019

Hortensia

Istutasin selle hortensia vist juba üle-eelmisel aastal. Eesmärk oli siis maja taha ka suve lõpupoole mingeid õisi tekitada. Muidu on seal piibehed, mingid erkkollased karikakrad ja siis kõrged valged kellukad. Nüüd siis juba sain esimesi õisi näha. Ja need on tõesti sellised nagu lubatud: algul valged, hiljem muutuvad roosaks. Imeilus! Sordi nimi on “Diamond Rouge” ja ostetud on ta Juhani Puukoolist. Kui üldse taimede ostukohtadest rääkida, siis viimatinimetatu on tõesti üks asjalikumaid kohti -taimed on kvaliteetsed, hind normaalne. Kui norida, siis kodukas võiks olla paremini navigeeritav. Hansaplant on sellega võrreldes jube kallis, ja valik kuidagi imelik. On veel Kristiine Aiand, kus hinnad väga sōbralikud, aga sealsed istikud on väikesed - läheb aega nende kasvamist oodates. Aga marja- ja maitsetaimi tasub sealt küll osta. Kui jutt juba sellele läks, siis seemnete ostmisel soovitan küll vältida sellist kohta nagu Seemnemaailm. Jah, valik on seal lai ja hinnad soodsad, aga kaup ise paras saast. Kuskilt Venemaalt või mujalt SRÜ urkast nad oma sodi tarnivad, igatahes pakendid on kirillitsas, ja tõlget juures pole. Nii et mõtle ise, mida sa sealt tellisid, ja uuri pildilt, et mis miski on. Ja põhiline on muidugi see, et kasvama midagi ei lähe. Igatahes mulle aitas sellest rahaloopimisest, ja rohkem ma sealt osta ei kavatse. On paremaid kohti.

Kui aga veel hortensiast rääkida, siis ausaltöelda mõjusid need esialgsed valged õied seal muidu nii hämaras nurgas palju ilusamini kui hilisemad roosad. Sest see roosa värv polnud mitte ere ja värske, vaid kuidagi selline määrdunudroosa, mis oleks ehk mõnel teisel taustal ilusamalt mõjunud. Tagantjärgi tark olles valiksin sinna kohta just valged õied.







esmaspäev, 26. august 2019

Varemerohi

Olin juba eelmisel suvel üritanud kasvatada varemerohtu - ostes kõigepealt seemned ja kasvatades sellest aknalaual väikese taimekese ja istutades selle hiljem maha. Ette rutates ütlen, et taim jäi väga väikeseks ja edasi enam ei kasvanud, ja see aasta ta enam välja ei ilmunud. Otsustasin siis kuskilt valmis taime hankida. Väikest uurimistööd tehes selgus, et seda taime väga ei pakutagi - kuskil teises Eesti otsas asuv aiand müüb seda 8 euro eest... Samas meenus, et vähemalt korra olin seda taime ka looduses kasvamas näinud... ja sinna kohta viiski mind jälle tee. Nimelt käime vähemalt kord aastas Ervini ja tema ema-tädiga Kiviõlis, ja selle käigus ka surnuaedadel. Nimelt seal, Lüganuse surnuaial olin varemerohtu näinud. Aga samas väga kindlalt tean ma ka, et surnuaialt ei tohi mitte midagi kaasa tuua. Seekord siis seal kõpitsedes kurtsin jälle oma muret, et tahaks seda taime, aga.... Ervin käis ringi kolamas ja tuli tagasi suure uudisega, et "seal taga on seda taime veel tümaks!". Ja tõepoolest, eemal, surnuaiamüüri taga, kus olidki mingid müürivaremed, laius seda ilusat siniste lilledega taime terve merena. Kaevasime siis 3-4 taimekest välja, ja tegime plastikpudelist neile transportimisanuma, ja veel samal õhtul sai need maha istutatud - panin sinnasamma männi alla, kus uus piparmünt ennast nii hästi tunneb. Ega mul suuri lootusi ei olnud, aga ette rutates võin öelda, et taim on kasvama läinud - üks kõige suurem roots küll kuivas ära, aga väikesed taimekesed (mille juured me tervikuna kätte saime) on ilusti rohelised, ja isegi väikse õie külge kasvatanud.
Tõepoolest, tundub, et asukoht on ikka väga oluline, kuhu mingi taim panna. Ilmselt need taimed, mis mul kiduvad, on lihtsalt vales kohas või valedes tingimustes...? Samas, kõik asjad ju ka sinna männi alla ei mahu, mingid lilled peaksid ikkagi ka maja kõrval lillepeenras hakkama saama...

teisipäev, 2. juuli 2019

Mis me laadalt ostsime

Nüüd on käidud siis nii Jäneda kui Türi laatadel. Mõlemad olid, nagu alati, väga meeleolukad ja vahvad. Jänedalt ostsin lõpuks selle, mida olin ammu tahtnud - sammaspirni! Laialdaselt pakutakse küll sammasõunapuid, mida ma ei taha (endalgi õunu üleliia), aga pirni pakkumisi oli väga harva näha. Nüüd siis mõtlesin, et kui kellelgi on, ostan kohe ära. Seekord siis oli pakkumisel, ja sama müüja müüs ka Pepi pirni, mille olin ka ammu juba enda jaoks mõttes välja valinud. Kui müüja veel juurde rääkis, et need 2 pirni peaksid ka omavahel tolmlema ja saaki suurendama, siis otsustasin, et võtan mõlemad ära. Lõppude lõpuks, mida varem ma nad ära istutan, seda varem saan hakata pirne sööma :) Istutasin nad päikesepoolsesse otsa, suurte õunapuude alla. Selle arvestusega, et õunapuud on nagunii nii vanad ja poolenisti kuivanud okstega, ja need sinna kauaks ei jää.




Kahjuks on mu kirss Meelika väga kurvas seisus - mitu kevadet järjest on ta õitsenud, aga vilju ei tule. Lehed on suures osas ära näritud ja kohati ka kollakad-pruunikad. Umbes sarnane on ka eelmisel aastal istutatud ploom - pruunid plekid on peal, ja väikesed augud lehtedes - keegi sööb seal mõnuga. Pean ilmselt hakkama ikkagi neid puid kuidagi hooldama. Alustuseks pritsisin neid rohelise seebiga, pean seda ilmselt tegema veel mitu korda suve jooksul, siis sügisel, ja ilmselt ka kohe varakevadel. Siis vaatab, mis edasi saab...

Laadalt sai muidu ostetud veel piparmünt ja meliss. Otsustasin nüüd selle männialusel peenral umbrohu kasvatamise ära lõpetada, tegin ühe otsa sellest puhtaks ja istutasingi need kaks uustulnukat sinna maha. Meliss on ilusti kasvama läinud, aga piparmünt lausa vohab. Väikese taimekese asemel on juba suur puhmas. Ja mina veel mõtlesin,et männi all äkki ei taha midagi kasvada.
Peaksin ilmselt ka värava juures oleva piparmündi kokku korjama ja nad ümber kolima.
Eelmisel aastal istutatud šokolaadipipramünt on ka väikestviisi laienenud ja korjasin juba kuivatamiseks mõned varred. Ausaltöelda originaal maitseb mulle paremini. Ja salvei, mis on nüüd juba mitme aasta tagune, on ka korraliku puhma kasvatanud.

esmaspäev, 20. mai 2019

4 aastat hiljem

Täpselt 4 aastat on siis möödunud päevast, kui oma "summer cottage" võtmed kätte saime. Püüan siinkohal teha väikese (vahe) kokkuvõtte, mida me selle aja jooksul teha oleme jõudnud ja mis tulemustega.

Kõigepealt mis aias oleme teinud:

Puid juurde istutanud: 1 murel, 1 ploom - mõlemad veel noored, ei kanna vilja.

Puid maha võtnud: 1 vana õunapuu, pluss väike õunapuu murdus ise. Lisaks oleme välja juurinud ühe ca 1,5-meetri kõrguse tammekese (väga suur töö!) ja viisime selle Margiti aeda, kus ta näeb siiani üsna kuivanud välja, aga targemad ütlevad, et andke aega, ehk ärkab veel ellu. Siis viisime ühe meetrikõrguse kasekese Kiksi aeda, et tähistada sellega tema lapselapse sündi. Kuigi minu arust sai ta neil küll valesse kohta pandud - suureks kasvades hakkab kask päikest varjutama, nii et lapselaps ei pruugi seal õhtuti õlut libistades väga õnnelik olla selle üle - aga noh, see oli nende valik. Üks megapisike tamm kasvab veel keset peenart, see on ka pakkumisel, tahab keegi?

Põõsaid juurde istutanud: mustsõstardest olen istutanud järgmisi sorte: Bona, Gofert, Intercontinental, Varmas, Bagiira. Kahjuks kipub nii olema, et need põõsad on ilusad-elujõulised vaid kuni aasta pärast istutamist, peale seda kipuvad kiratsema. Ilmselt tuleb ikka edaspidi väetamisse tõsisemalt suhtuda.

Põõsaste alla kuuluvad ilmselt ka kuslapuu, toompihlakas (õitses väga ilusti!), hortensia (eelmine aasta pandud, õisi pole veel näinud) ja 2 põõsasmaranat (mis samuti pole siiani õisi näidanud - istutamise järgselt vist korra paar õit ilmus...). Panen siia kategooriasse veel aktiniidia (mis on nüüd kõvasti pikkust visanud, aga õitsenud veel pole) ja hiina sidrunväändiku (mis on küll elus, aga tundub, nagu poleks üldse suuremaks kasvanud).

Lilli juurde istutanud: eelkõige tulbisibulad. Mõned nartsissid ka, ja eelmise aasta murtudsüda. Tõepoolest, rohkem polegi lilli istutanud...?!

Maitsetaimed: olen pannud salveid, piparmünti kahte kohta... Meliss vist kadus ära kuhugi, seda peaks veel panema. Tilli ja kummelit olen ka külvanud, aga ei taha eriti midagi tulla. Maasikapeenras on vanad küüslaugud, ja mädarõigast kerkib ka siin-seal - olen üritanud nende ümbrust ikka puhtana hoida, et nad seal ka veidi laieneksid.

Ebaõnnestumised: kõige suurema pettumusena tulevad ikka maapirnid meelde. Kuradi mügri! Varasemast ajast: taralõng ei läinud kasvama, kuivas ära. Kõrvits ühel aastal söödi ära, teisel aastal jäi väga pisikeseks, porgandid jäid mega peenikesteks, mustjuurest ei tulnud midagi välja. Üllatuslikult ei taha mul üldse vedu võtta ka saialill, mis pidi muidu enamvähem umbrohuga sarnaselt levima.

Olemasolevate kultuuride hooldamine: õunapuid olen lõiganud, aga minimaalselt. Enamik neist on juba nii suured ja kõrged ja käest lastud ka, et nendega polegi midagi teha. Sireli-ja arooniaheki korrastamised on umbes poole peal. Maasikapeenar - prioriteet! Orasheinast ja nõgestest olen lahti saanud, aga palju on võililli ja pisikesi umbrohukesi, millel on päris vastikud ja kõvad juured - ei jõua niisama maast välja tõmmata, vaid peab abivahendiga kõvemini rebima. Naati õnneks on vähe. Praegu õitseb seal palju tulpe ka, nende vahelt ei saa rohida, aga igatahes hakkab juba pilt selginema, et kus kasvavad maasikad ja kus on suuremad tühjad laigud, kuhu saaks veel uusi taimi panna. Õige natuke olen suutnud ka lillepeenardega tegelda - majaesised on enamvähem esteetilised - kuna seal on ka lilled, mis moodustavad suuri kõrgeid puhmaid, siis nende all umbrohul suurt shanssi pole. Maja küljepealne peenar on vaeslapse osas - ühte otsa olen suutnud natuke puhastada, aga teises lokkab umbrohi. Männialune peenar on nüüd otsustatud tõesti üles kaevata ja sinna maitsetaimepeenar teha - seal ei kasvanud peale väga üksikute lillede midagi peale umbrohu.

Maja seest: Sees ei ole peale pesemise ja koristuse praktiliselt mitte midagi teinud. Voodi välja vahetatud, uued kardinad akna ette riputatud... köögis uus lina, natuke nipsasjakesi.... riiuli värvimist kajastasin vist eelmine aasta... Ühesõnaga, mitte midagi.

Maja väljast: Laudis laguneb, vajaks hädasti uuendamist. Plaanis on, aga millal? Aknaraamid tahaks ka puhastamist ja värvimist. Olen puhastamisega algust teinud, värv ka ostetud... Katuse vahetamisest ainult räägime. Ühesõnaga, ei ole midagi teinud.

Et asja natuke positiivsemal toonil lõpetada, siis igatahes aiatoolid, mis olid alguses mahakoorunud rohelise värviga, said nüüd tõelise uuenduskuuri, - ehk siis puhastatud ja kruntvärvitud juba eelmisel aastal, ja nüüd siis said nad juurde ilusa võilillekollase värvi.





neljapäev, 18. aprill 2019

Ahi maa sees

Teostasime ühe ammuse plaani. Nimelt olime ammu arutanud, kui põnev oleks krunt metalliotsijaga üle käia. Muidugi meil endil seda aparaati pole, aga Ervini õe eksmehe venna eksnaise õepojal on :) Nii et kuna tegemist oli peaaegu et sugulasega, siis lubas ta lahkesti meil seda kasutada, hoiatades ise ette, et peale pudelikorkide ja roostes naelte me tõenäoliselt muud ei leia - just sellised olid tema leiud olnud.Otsiti küll meeleheitlikult maja kõrvalt võsast ühte abielusõrmust, mille üks mees oli peretüli käigus sinna loopinud, aga leidmata see jäigi.
Hakkasin siis suurte lootustega krunti läbi raalima. Avastasin, et kui keerata tundlikkus põhja, siis piiksus ta praktiliselt iga paari sammu tagant, pealegi näitas ta metallina vaid "iron" ja "nickel". Proovisin peenra koha pealt kaevata - kus nagunii kaevata oli vaja - aga ei leidnud midagi.
Ervin arvas, et kui üldse kuhugi midagi huvitavat kaevatud on, siis on see puude all, ja pärast väikest piiksutamist hakkas kaevama. Ja kohe lõi labidas millegi metalse vastu. Kõigepealt lendas sealt välja mingi taldriku taoline känkar, ja siis paljastus suur neljakandiline ese. Tal oli vaid paar cm mulda peal. Tükk aega oli täiesti võimatu aru saada, misasi see  on. Igatahes oli ta seest tühi, kraapisime sealt tükk aega mulda välja.

Kaevata andis tükk aega, lõpuks pidi veel kangi appi võtma, et see asjandus välja koukida. Vahepeal tuli selle kõrvalt välja veel mitu telliskivi - ilusti sümmeetriliselt laotud sealjuures. Lõpuks saime aru, mis see oli - ahi! Isegi süsi oli veel sees. Ja peal aastaarv 1811. Muidugi oli ta juba osaliselt murenenud ja kõdunenud, aga ikkagi väga omapärane leid.

Muidugi on täiesti arusaamatu, miks peaks keegi ahju maasse kaevama, minu arust on see täiesti ajuvaba. Samuti ei kujuta ma ette, mis me sellega nüüd peale hakkame. Peaks ta alustuseks korralikult ära puhastama ja siis edasi vaatama.

Selle põneva päeva lõpetasid kitsekesed, kes täitsa julgelt aia taga põllu peal süüa krõmpsutasid.




teisipäev, 9. aprill 2019

Kaevus vesi tagasi

Käes on uus kevad ja kaev on taas vett täis. Kusjuures, esimest korda panin tähele, et kui veidi aega kaevu vaadata, kuni silmad harjuvad, siis põhi paistab. Seni tundus mulle alati, et mu kaevuvesi on must ja sogane - juua pole julgenud teda siiamaani. Aga nüüdseks tundub, et vesi on juba mitu korda vahetunud ja selle võrra ka puhtam.
Aga hetkel joome hoopis kasemahla. Kevad on soe ja varajane. Kui eelmine aasta kirjutasin emadepäeval, et show winner'id õitsevad, siis esimesed on nüüd juba peenral enamvähem lahti - kodus vaasis läksidki päris lahti. Erinevate põõsaste oksad lähevad ka vaasis juba järmisel päeval ilusti lehte, looduses aga on veel pungas. Hüatsindid tärkavad ja tulbilehed on igal pool väljas, pisike rabarber pistis ka juba pea välja.
Käisime nädalavahetusel hobusetallis ja tõime sõnnikut. Oleks võinud muidugi rohkemgi tuua, et igale poole jätkuks, aga eks järgmine kord oleme targemad. Plaanis on seekord väheke ka kartuliga katsetada - vaatab, kas tuleb midagi välja.
Kahjuks üks väga mõru uudis ka siia otsa - mügri on kogu maapirni peenra sassi keeranud ja tundub et ka kõik maapirnid ära söönud. Vot see teeb meele tõeliselt mõrudaks!