Suvine vahekokkuvõte

Kui teha väike vahekokkuvõte aiasaadustest: redisesaak läks enamvähem pekki. St midagi me sealt ju saime, aga enamik taimi läksid lihtsalt õitsema ja midagi alla ei tulnudki. Põhjusi selleks võin ju isegi oletada - ebapiisav peenra ettevalmistus, umbrohu mitte täielik eemaldamine, väetise (komposti) puudumine, vähene kastmine ja rohimine... Eks peaaegu samad nähtused esinesid ka Ervini hernepeenra juures, aga ometi sai tema sealt päris korraliku saagi, st herneid söömiseks ikka jätkus ja jätkub siiamaani.
Sibulad kasvavad suht omapead, esialgu pole näha, et nad eriti suureks oleks kasvanud. Pealseid oleme ikka tarvitanud.
Porganditest ei oota ka eriti midagi. Külvatud sai nad liiga hilja, ja samuti üsna ebajärjekindlalt kastetud, samuti jäin vist hilja peale harvendamisega, nii et kardan, et nad enne külmade saabumist suureks kasvada ei jõuagi.
Küll aga on ilusasti tõusnud kummel, juba on õied küljes.
Samuti on väga hästi kasvama läinud piparmünt ja enamvähem vist ka meliss.
Rõõmu valmistavad samuti kõrvitsataimed, kus mõlemal on juba ilus kollane mummu küljes.

Nali oli selles, et mõlema taime "mummu" oli kasvanud traatvõrgust läbi, teisele poole aeda. Õnneks sain veel õigel ajal jaole ja tõmbasin nad läbi aia tagasi. See veel puudus, et kõrvits kasvaks väljapoole aeda. Ja siis tuleb mingi Käku ja sööb selle ära!

Muudest aktsioonidest: kuna meil on nüüd ju uus diivan, siis pole vana voodit enam vaja, ja üleüldse on ta liiga vana, et teda ka kellelegi pakkuma hakata, niisiis otsustasime selle lihtsalt ära põletada. Kuigi see nõuka-aegne materjal pigem sulas ja kärssas kui põles, saime pikapeale sellest siiski jagu.

Ervin teostas vahepeal oma unistuse ja soetas võrkkiige. Nüüd ta siis lõpuks sai, nagu soovis, kahe puu vahele tõmmatud võrkkiiges silma looja lasta. Peab muidu tunnistama, et seal puude vilus heljudes tuleb tõepoolest kergesti tudi peale...

Kivi peal jooksevad jälle sisalikupojad ringi, aga ma ei hakanud neid pildistama  - nad näevad täpselt samasugused välja nagu eelmise aasta omad :)
Eile käisime Jäneda laadal. Polnud küll plaanis midagi osta, aga jäi silma üks mustsõstraistik, millel nii suured marjad küljes, et panid suu vett jooksma. Olen teatavasti suur mustasõstra-fänn, ja nagunii tahaks oma sõstra-parki suurendada, nii et see istik läks loosi. Sordi nimi on Intercontinental, ja tundub, et olen teinud õige valiku - seda sorti kiidetakse. Kõigile istikumüüjatele siinkohal vihjeks, et väga kaval nipp on müüa istikut koos küljesrippuvate marjadega - ilma ma vaevalt oleksin seekord ostma hakanud.

Istutamisega pidin seekord üksi hakkama saama, aga see polnudki eriti keeruline. Tegin samasse kohta augu, kust eelmine põõsas välja juuritud, uhasin kompostmulda sisse, paar ämbrit vett ka ja läks.

Pärnaõied

Olgu siis dokumenteeritud - pärnaõite korjamine sel aastal 13.juulil. Kuidagi hilja küll - Tartus õitsesid pärnad juba 2 nädalat tagasi! Käisime Aetiga koos ja saime kumbki päris suure hunniku. Nüüd oli mul ju abivahendiks redel, tänu millele sai hoopis rohkem ja kõrgemalt korjata.
Tegelikult sai kõige suurema saagi hoopis aiast väljas olevalt pärnalt. Seal polnud isegi redelit tarvis, oli vaja vaid kivihunniku otsa ronida ja lihtsalt korjata. Väga teraapiline tegevus - eriti kui sinnajuurde sai "naistejutte" ajada... Ilm oli mõnus soe ja põld rapsiõitest kollane. Sobis väga hästi mu kummikutega, kas pole.

Vahelduseks korjasin ka teisi aiasaadusi. Kõige rohkem oli muidugi punaseid sõstraid, vähem musti. Kõige suuremad ja maitsvamad mustad sõstrad olid just sellel sügisel istutatud pisikesel põõsal - kuigi loomulikult vähe. Tegin otsuse, et neid tuleb sel aastal kindlasti veel istutada. Nüüd võib vist ilma igasuguse südametunnistuse piinata mitmed tikripõõsad ära likvideerida - mis neist hoida, kui juba teist aastat midagi külge ei tule. Ja nende asemele tuleksid siis sõstrad.
Korjasin ka vaarikaid ja küüslaugupealseid, et neist pestot teha.

See kaunis pilt sai muide tehtud täiesti spontaanselt. Kuigi jääb mulje, et keegi on tükk aega "kompaga" vaeva näinud - aga ei! Lihtsalt panin kausi maha ja hõikasin Aetile, et kuule, tee mu kausist pilti! Ja väga kaunis pilt tuli. See on mul praegu ka tööjuures desktopil :)

Jaanipäev

Ilm oli sel jaanipäeval natuke parem kui eelmisel - oli küll pilves, aga vähemalt ei sadanud. Külla pidid tulema Aet ja Elvis koos tütrega, ei kedagi  muud. Margitist on vahepeal hoopis abielunaine saanud, ja kõik teised olid ka kuskil mujal hõivatud. Mõtlesime siis, et olemegi selle väikese seltskonnaga oma aias, teeme grilli, ja lõpuks ka väikese tule oma aianurka. Aga nagu öeldakse, inimene plaanib, jumal juhib. Juhtus hoopis nii, et naabri majast mööda sõites vehkis too käega nii intensiivselt, et päris mühaklik tundus mööda sõita. Läksime siis tema juurde sisse, et head jaani soovida. Ootamatult saabus sealt aga hoopis küllakutse ("Ema teeb salatit!"), ja isegi asjaolu, et me koos oma külalistega tuleme, ei muutnud eriti asja.
Seega saime oma aias suht vähe olla, sest juba kella 8-ks oodati meid naabrite juurde. Peab tunnistama, et vastuvõtt oli tõesti kuninglik. Eelnevalt mainitud salatid, pluss igasugu muud head-paremat - konservid, kompotid, juustud-vorstid, erinevaid alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke, isegi samovar oli üles seatud... Saun käis, ja kuumaveetünn ootas kümblejaid. Ja lõppes õhtu suure tule ja saluudiga (!). Vist alles peale kl 1 öösel sai meie pidu läbi. Aet ja Elvis läksid koju, meie jäime siis oma tallu ööbima. Meil on nüüd ju uus voodi! Kahjuks krägiseb see voodi iga küljekeeramise peale, ja pole ka muidu teab mis mugav - nii et pean tunnistama, mina seal taaskord hästi magada ei saanud. Ja jällegi häiris see vaikus - seal tundus iga väikegi krabin või sahin kuidagi väga pahaendeline.
Hommik algas ka väga tusaselt - vihma sadas! Olime muidu planeerinud küll sel päeval mitte väga kauaks jääda, aga pikapeale muutus ilm siiski paremaks, nii et üritasime õues midagi korda saata - ikka seda igavest oksahunnikut põletada ja kogu seda kasealust riisuda ja ilusamaks muuta. Ja õhtupoole läks ilm kohe väga ilusaks, nii et otsustasime ka sealt küla jaanitulelt läbi astuda. See üritus oli peaaegu täpselt sama mis eelmisel aastal - kavas oli nii kummikuviskamine kui laste ümber-tule-jooks. Seekord aga polnud vaja meil nii väga muljet avaldada kui esimene kord, nii et kummikut seekord ei visanud, niisama ajasime ühe ja teisega juttu.
Kokkuvõttes päris vahva jaanipäev oli.