Kuivatatud õunad

Väike juhend nendele, kes sooviksid õunu kuivatada, aga ei tea, kuidas seda kõige paremini teha. Teatavasti oli mul suur õunahullus, ja kuna pool saagist läheb nagunii hukka, siis mõtlesin, et miks mitte neid kuivatada. Esimesed katsetused läksid lörri. Praeahjus ei suutnud ma kuidagi neist niiskust välja saada, ja kui kui ühel hetkel ei viitsinud seda pliiti väga valvata, siis hakkasid hoopis küpsema. Nööri peale ajamisest ei tulnud ka midagi välja, pealegi ei kujutanud ma ette, mismoodi ma siis toa neid täis riputan. Pärast väikest mõtlemist leiutasin aga oma meetodi. Otsisin välja kõik kodus leiduvad pikad peenikesed kampsunivardad ja lükkisin õunaviilud nende otsa. Tulemuseks olid siis niiöelda õuna-grillivardad. Kuivama panin nad pesuresti peale. Hiljem avastasin, et veel parem on laduda nad radiaatori peale - see sobib vaid juhul, kui kodus on sellised kastikujulised radikad nagu meil. Muidugi ei tohi siis kuumust liiga kõvaks keerata, muidu on tulemuseks liiga krõbuks kuivanud liistakad. Kui kuumus on paras, siis jõuavad nad öö jooksul täpselt parajaks kuivada. Siis varda küljest lahti ja võib veel päevaks-paariks kaussi järelkuivama panna. Ja siis purki - juhul, kui veel midagi järel on :) Sest kuivatatud õunad on tõesti mõnusad!

Kohtumine Käkuga

Meil on küll juba mõnda aega lumi maas, aga olen ühe juhtumi jätnud kirjutamata. Võis see olla kuskil oktoobri teises pooles. Tulime poe poolt ja nägime juba kaugelt tee ääres mingisugust tuusti. Lähemale jõudes hüüdis Ervin: "Mu emal oli täpselt samasugune müts, kui ma väike olin!". Veelgi lähemal selgus, et see polnud keegi muu kui Käku isiklikult - ehk kes varasemast ei mäleta, siis see on kährikupoiss (või - tüdruk), tõenäoline õuntejäraja mu krundil. Seekord siis kükitas ta tee ääres, pealtnäha elus ja terve, aga miskipärast ei põgenenud, vaid lihtsalt jõllitas meie poole. Sõitsime veelgi lähemale ja nägime, et ta hingeldas. Seega oli tal ilmselgelt midagi viga. Teda torkima me muidugi ei läinud, sõitsime vaid vaikselt mööda. Ja siis nägime, et tema tagakeha oli päris korralikult puretud, kõik kuivanud verega koos, samuti olid tagakehalt karvad välja langenud. Päris kole oli see vaatepilt. Arutasime natuke veel, kas oleks mõttekas kuhugi loomakiirabisse helistada, aga lõpuks siiski loobusime - karta on, et isegi nemad poleks Käku heaks enam midagi teha saanud.
Kui pärast koju sõitsime, siis teda enam tee ääres näha ei olnud...

Talvepuud

Nüüd siis sai lahenduse ka küttepuude probleem - ehk teiste sõnadega see inetu palgihunnik, mis meil suvi läbi aiaservas vedeles.
Laenasime Kiksilt mootorsae ja saagisime kõik puud ära! Muidugi oli see paras tegemine. Algus läks ludinal, aga siis mingil hetkel tuli õudne väsimus peale - sest palgid läksid kuidagi järjest jämedamaks ja raskemaks, ja ei jõudnud neid enam tõsta. Veidi enne lõppu andsin täielikult alla ja ütlesin, et mina mitte ühtegi puud enam ei tõsta - Ervin tegi üksi lõpuni.

Nüüd siis järgmine samm - peab puid lõhkuma ja kuuri viima ja riita laduma. Kes seda tegema hakkab? Õnneks muidugi pole selle kõigega kiire, sest talvel me seal ju ei küta, ja sügisesteks kütmisteks on veel puud olemas.
Hiirtest pole majas veel mingit märki, aga eks see on ainult aja küsimus.

Tahtsin sügisel veel midagi istutada, ja valisin selleks salvei. Pidi olema igavesti kasulik ja maitsev asi. Eks järgmine suvi siis vaatab...

Õunad, õunad, õunad

Hetke märksõnaks on loomulikult õunad.
Mõtlesin, et kirjutan üles, mis õunapuud mul seal üldse on, ja palju neid kokku on. Algul sain lugedes iga kord erineva arvu, nüüd siis olen järeldusele jõudnud - mul on 11 õunapuud. Nüüd, pärast teist hooaega, olen ka sotti saanud, mis nad endast õieti kujutavad.
Nii maja ees kui maja taga kasvavad 2 tõeliselt võimsat "vanaisa" - sügisjoonikut, kui Tiiat uskuda. Õunad on neil suured ja punased, ehk tibakese hapumad, kui tahaks, aga muidu täitsa söödavad. Puud ise on tohutu kõrged ja suured, palju oksi muidugi ka kuivanud ja risti-rästi kasvanud. Eelmine aasta, kui talu saime, oli majaesisel puul üks suur oks ära murdunud ja vastu maad vajunud - selle oksa saagimine oligi vist mu esimesi töid, mis ma ette võtsin. Ja selle koha peal, kus oks vedeles, pole rohi siiani korralikult taastunud.

Otse värava kõrval, kuuskede ees, on 3 nooremat ja väiksemat puud - neist 2 on ilmselt täpselt sama sort (Tiia ütles ka nende kohta sügisjoonik, kuigi minu arust nad küll nende suurte puudega samast sordist pole). Eelmine aasta olid kõik 3 täiesti õunteta - vaid paar nukrat kribulat kuskil lehtede vahel, mis süüa ei sündinud. See aasta aga on nad paksult õunu täis. Ja maitse on neil väga hea - parasjagu magusad ja krõmpsud - ja praktiliselt täiesti ussitamata või muidu kahjustamata! Kõige äärepoolsem on küll mingi kahtlane sort - need on siiani tumerohelised, ja väljenägemise järgi parasjagu hapud vissid. Aga võibolla on lihtsalt mingi hilisem sort - ootame ja vaatame.

Maja taga on üks keskmise suurusega valge klaar, mida mõni inimene väga armastab - see pole aga kunagi minu lemmikõun olnud - liiga pehme ja jahune, mittemidagiütleva maitsega.
Ja siis veel eelmisel aastal väga maitsvaks ja magusaks osutunud õuntega puu (keegi pidas seda lausa martsipaniks) - sel aastal kandis väga tagasihoidlikult. Igatahes seda õunapuud tasub hooldada, et sealt edaspidigi saaki saada.
Ja siis üks pikk peenike ritv - jänese poolt kunagi maha näritud, aga uuesti võsust kasvama läinud nn lambanina. Kuna ta on veel nii noor puu ja seal on vaid üksikud õunad küljes, siis ei saa veel eriti sotti, mis ta endast kujutab.
Ja tagasi ringiga maja ette. Sireli kõrval on üks nooremapoolne, mõlemal suvel väga hästi kandnud puu. Erinevad inimesed on pakkunud ta nimeks antonovkat ja kuldrenetti. Helle ütles: "Ma tean küll seda õuna, see on see, mis toorena ka on söödav!" Nii või teisiti, tegemist on minu lemmikuga. Õunad on sellised kõvemat sorti, ja maitse magusa ja vürtsika vahepealne. Ka selle puu õunad on see aasta eriti ilusat - ilma igasuguste usside ja muu jamata.
Ja tema kõrval siis veel 2 vanemat ja suuremat puud, mille sorte me samuti ei tea. Neist äärmine on samuti väga maitsev, aga tema naaber mitte just eriti - see on ainuke puu, mille õunad mulle ei maitse. Aga õnneks on valikut palju. Kuna see puu laiutab väga teistele selga, samuti varjab päikest maasika- ja maitseaine peenra eest, siis on kohtuotsus langenud, see puu maha võtta. Elvis on teda juba natuke räsinud, eks pean ise töö lõpule viima, ja hiljemalt kevadeks seda puud seal enam ei ole. Arvan, et 10-st puust piisab mulle täiesti :)
Kokkuvõttes tundub, et eelmise aasta "mahevõtted" kahjuritega võitlemisel on tõesti aidanud. Ilmselt vähendab pahalasi juba seegi, kui rohi on puude ümbruses niidetud. Mäletavasti panin ka mitmele puule liimivööd, samuti üritasin pärast vihmast ilma puudelt sammalt vähemaks hõõruda. Eriti neilt oma lemmikutelt. "Vanaisade" kallale pole ilmselt mõtet minna, kuna mingi osa neist on juba totaalselt ära sammaldunud - ja sinna kõrgustesse ju ei pääsegi. Ja kes teab, kui kauaks neid üldse enam on.
Tegelikult unistan hoopis rohkem kirsi- ja ploomipuudest. Nagu teada, üks kirss mul juba on. Teistega peab veel ootama, pole õieti head kohtagi, kuhu neid panna.
Lisaks on mul veel siis aasta tagasi istutatud kuslapuu, ja vanad arooniad, punased ja mustad sõstrad (istutasin just ühe juurde, sort Gofert). On ka karusmarjad, mida üritaks ehk tugevalt tagasi lõigata, ja vaadata, kas see radikaalne samm tekitab mingi põõsaste noorendusprotsessi. Ja kui ei, siis igatahes - maha!
Ebaküdooniat olen juba maininud. Aga toomingat vist mitte. On teine küll väga pisike ja teiste vahele litsutud, aga igatahes toomingas mis toomingas. Samuti on kaskede-tammede-pärna vahele pressitud mitu kribulat pihlakat.
Nii et asju, millest moosi teha, oleks nagu küll, ja rohkemgi veel.
Ja kui juba läks loetlemiseks, siis on mul väga mitu kuuske ja kaske (2 neist hiiglaslikud), 2 pärna, 1 tamm (pluss paar beebi-tamme), sarapuuvõsa (mida üritan vähendada), mitmeid noori vahtraid siit-sealt kerkimas, ja lõpuks siis veel 1 mänd ja 1 kadakas. Nüüd sai vist kõik :)
No tegelikult on paar tundmatut puud veel, aga kuna need on sellised, mida ma ka hävitada üritan, siis pole vist suurt tähtsust, mis või kes nad on.

Suve lõpp

Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et suvi juba läbi saab. Õieti teda ju polnudki - nagu ka eelmisel aastal. Mai algas küll paljutõotavate ilmadega, ja augusti lõpus ka nagu midagi toimus, aga vahepealne aeg ainult vihm - või siis lihtsalt pilves, tuuline ja jahe ilm. Kas nüüd hakkabki nii olema?
Mõned ilusad päevad siiski olid.
Üks väga töökas päev näiteks, kus Arette tahtis hirmsasti värvida, ja tõin talle siis toast 2 vana vineerist tooli, mis said täiesti uue näo.

Elvis ei viitsinud ka niisama istuda ja tema sai siis saagimistööd.

 Nii et sarapuu on sealt nurgast nüüd hävitatud. Vähemalt mõneks ajaks... Muidugi peaks tegelema ka kännu ja juurikate eemaldamisega, aga eks see töö jääb järgmisteks kordadeks.

Siis oli üks tore laadapäev. Käisime ühel väiksemal laadal ja pärast seda meie juures laadakraami manustamas - külas olid naabripere ja Aet oma pudulojustega. Seda kõige otsesemas mõttes, sest lisaks tavapärasele rahvale olid seltskonnas ka 2 merisiga - keda me päris lahti muidugi ei lasknud, aga oma puurivõre all said nad täitsa värsket muru näksida.

Naabritüdruk on nüüd aasta vanem, kui viimati meie talus viibides, ja ka sellevõrra targem - sai kohe aru, milline on kõige parem koht siin aias.

 Hiljem mahtus koguni terve perekond pildile:

Nii et mõnes mõttes on päris hea, et me neid elupuid veel maha ei võtnud.
 
Merisead said ka pildile püütud. 

Üks sisalik poseeris vahepeal nii ilusti. Tundub siiski, et see on väheke teine sort, kui too, keda ma eelmisel aastal muudkui pildistasin. On justkui pruunim ja täppidega.

Ühest väiksest kärnkonnapoisist on ka pilti tehtud, aga seda ma sinna ei pane - mulle ei meeldi kärnkonnad. Tean küll, et puhas loodus ja nii ja naa, aga sellegipoolest - olen tänulik, et ma seda suurt padakonna siiamaani veel näinud pole, kellest eelmised omanikud rääkisid, ja kellega Ervin lausa 2 x kohtunud on.

Kogu selle melu keskel oli siiski üks inimene, kes ka tööd tegi.

 Tegelikult on see täitsa masendav, kui palju aega läheb kõige lihtsamategi tööde peale. Tavaliselt me seal muud ei jõuagi teha, kui ainult kõige hädapärasemat - niidame muru, koristame mahamurdunud oksad, nüüd on jälle õuntekoristamise aeg... Pole siis ime, et esimene aasta aiapidajatena läks enamvähem täiesti lörri. Kuna peenramaad ei jõudnud korralikult ette valmistada, ei tulnud sealt midagi ei rediste ega sibulate koha pealt. Porgandid said üldse liiga hilja külvatud, ja harvendamisega jäin ka jänni, nii et sealt pole ka miskit loota. Ervin mingisuguse hernesaagi siiski sai.
Suured lootused olid kõrvitsa(te) peal , aga ka seal suutis mingi elukas siiski aeda sisse murda, ja kõrvitsalehti pluss peaaegu kõik kõrvitsa-alged ära süüa. Noh, olgu siis õnnelik.
Nii et piirdusime ikka tavapäraste sõstarde ja õuntega - ehk siis nende asjadega, mis ise kasvavad.
Õunad tunduvad ehk tibakene parema tervise juures olema kui eelmine aasta - või on see vaid minu wishful thinking...
Igatahes lootsin sellest suvest enamat - igas mõttes. Aga mis teha, elu on selline...

Suvine vahekokkuvõte

Kui teha väike vahekokkuvõte aiasaadustest: redisesaak läks enamvähem pekki. St midagi me sealt ju saime, aga enamik taimi läksid lihtsalt õitsema ja midagi alla ei tulnudki. Põhjusi selleks võin ju isegi oletada - ebapiisav peenra ettevalmistus, umbrohu mitte täielik eemaldamine, väetise (komposti) puudumine, vähene kastmine ja rohimine... Eks peaaegu samad nähtused esinesid ka Ervini hernepeenra juures, aga ometi sai tema sealt päris korraliku saagi, st herneid söömiseks ikka jätkus ja jätkub siiamaani.
Sibulad kasvavad suht omapead, esialgu pole näha, et nad eriti suureks oleks kasvanud. Pealseid oleme ikka tarvitanud.
Porganditest ei oota ka eriti midagi. Külvatud sai nad liiga hilja, ja samuti üsna ebajärjekindlalt kastetud, samuti jäin vist hilja peale harvendamisega, nii et kardan, et nad enne külmade saabumist suureks kasvada ei jõuagi.
Küll aga on ilusasti tõusnud kummel, juba on õied küljes.
Samuti on väga hästi kasvama läinud piparmünt ja enamvähem vist ka meliss.
Rõõmu valmistavad samuti kõrvitsataimed, kus mõlemal on juba ilus kollane mummu küljes.

Nali oli selles, et mõlema taime "mummu" oli kasvanud traatvõrgust läbi, teisele poole aeda. Õnneks sain veel õigel ajal jaole ja tõmbasin nad läbi aia tagasi. See veel puudus, et kõrvits kasvaks väljapoole aeda. Ja siis tuleb mingi Käku ja sööb selle ära!

Muudest aktsioonidest: kuna meil on nüüd ju uus diivan, siis pole vana voodit enam vaja, ja üleüldse on ta liiga vana, et teda ka kellelegi pakkuma hakata, niisiis otsustasime selle lihtsalt ära põletada. Kuigi see nõuka-aegne materjal pigem sulas ja kärssas kui põles, saime pikapeale sellest siiski jagu.

Ervin teostas vahepeal oma unistuse ja soetas võrkkiige. Nüüd ta siis lõpuks sai, nagu soovis, kahe puu vahele tõmmatud võrkkiiges silma looja lasta. Peab muidu tunnistama, et seal puude vilus heljudes tuleb tõepoolest kergesti tudi peale...

Kivi peal jooksevad jälle sisalikupojad ringi, aga ma ei hakanud neid pildistama  - nad näevad täpselt samasugused välja nagu eelmise aasta omad :)
Eile käisime Jäneda laadal. Polnud küll plaanis midagi osta, aga jäi silma üks mustsõstraistik, millel nii suured marjad küljes, et panid suu vett jooksma. Olen teatavasti suur mustasõstra-fänn, ja nagunii tahaks oma sõstra-parki suurendada, nii et see istik läks loosi. Sordi nimi on Intercontinental, ja tundub, et olen teinud õige valiku - seda sorti kiidetakse. Kõigile istikumüüjatele siinkohal vihjeks, et väga kaval nipp on müüa istikut koos küljesrippuvate marjadega - ilma ma vaevalt oleksin seekord ostma hakanud.

Istutamisega pidin seekord üksi hakkama saama, aga see polnudki eriti keeruline. Tegin samasse kohta augu, kust eelmine põõsas välja juuritud, uhasin kompostmulda sisse, paar ämbrit vett ka ja läks.

Pärnaõied

Olgu siis dokumenteeritud - pärnaõite korjamine sel aastal 13.juulil. Kuidagi hilja küll - Tartus õitsesid pärnad juba 2 nädalat tagasi! Käisime Aetiga koos ja saime kumbki päris suure hunniku. Nüüd oli mul ju abivahendiks redel, tänu millele sai hoopis rohkem ja kõrgemalt korjata.
Tegelikult sai kõige suurema saagi hoopis aiast väljas olevalt pärnalt. Seal polnud isegi redelit tarvis, oli vaja vaid kivihunniku otsa ronida ja lihtsalt korjata. Väga teraapiline tegevus - eriti kui sinnajuurde sai "naistejutte" ajada... Ilm oli mõnus soe ja põld rapsiõitest kollane. Sobis väga hästi mu kummikutega, kas pole.

Vahelduseks korjasin ka teisi aiasaadusi. Kõige rohkem oli muidugi punaseid sõstraid, vähem musti. Kõige suuremad ja maitsvamad mustad sõstrad olid just sellel sügisel istutatud pisikesel põõsal - kuigi loomulikult vähe. Tegin otsuse, et neid tuleb sel aastal kindlasti veel istutada. Nüüd võib vist ilma igasuguse südametunnistuse piinata mitmed tikripõõsad ära likvideerida - mis neist hoida, kui juba teist aastat midagi külge ei tule. Ja nende asemele tuleksid siis sõstrad.
Korjasin ka vaarikaid ja küüslaugupealseid, et neist pestot teha.

See kaunis pilt sai muide tehtud täiesti spontaanselt. Kuigi jääb mulje, et keegi on tükk aega "kompaga" vaeva näinud - aga ei! Lihtsalt panin kausi maha ja hõikasin Aetile, et kuule, tee mu kausist pilti! Ja väga kaunis pilt tuli. See on mul praegu ka tööjuures desktopil :)

Jaanipäev

Ilm oli sel jaanipäeval natuke parem kui eelmisel - oli küll pilves, aga vähemalt ei sadanud. Külla pidid tulema Aet ja Elvis koos tütrega, ei kedagi  muud. Margitist on vahepeal hoopis abielunaine saanud, ja kõik teised olid ka kuskil mujal hõivatud. Mõtlesime siis, et olemegi selle väikese seltskonnaga oma aias, teeme grilli, ja lõpuks ka väikese tule oma aianurka. Aga nagu öeldakse, inimene plaanib, jumal juhib. Juhtus hoopis nii, et naabri majast mööda sõites vehkis too käega nii intensiivselt, et päris mühaklik tundus mööda sõita. Läksime siis tema juurde sisse, et head jaani soovida. Ootamatult saabus sealt aga hoopis küllakutse ("Ema teeb salatit!"), ja isegi asjaolu, et me koos oma külalistega tuleme, ei muutnud eriti asja.
Seega saime oma aias suht vähe olla, sest juba kella 8-ks oodati meid naabrite juurde. Peab tunnistama, et vastuvõtt oli tõesti kuninglik. Eelnevalt mainitud salatid, pluss igasugu muud head-paremat - konservid, kompotid, juustud-vorstid, erinevaid alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke, isegi samovar oli üles seatud... Saun käis, ja kuumaveetünn ootas kümblejaid. Ja lõppes õhtu suure tule ja saluudiga (!). Vist alles peale kl 1 öösel sai meie pidu läbi. Aet ja Elvis läksid koju, meie jäime siis oma tallu ööbima. Meil on nüüd ju uus voodi! Kahjuks krägiseb see voodi iga küljekeeramise peale, ja pole ka muidu teab mis mugav - nii et pean tunnistama, mina seal taaskord hästi magada ei saanud. Ja jällegi häiris see vaikus - seal tundus iga väikegi krabin või sahin kuidagi väga pahaendeline.
Hommik algas ka väga tusaselt - vihma sadas! Olime muidu planeerinud küll sel päeval mitte väga kauaks jääda, aga pikapeale muutus ilm siiski paremaks, nii et üritasime õues midagi korda saata - ikka seda igavest oksahunnikut põletada ja kogu seda kasealust riisuda ja ilusamaks muuta. Ja õhtupoole läks ilm kohe väga ilusaks, nii et otsustasime ka sealt küla jaanitulelt läbi astuda. See üritus oli peaaegu täpselt sama mis eelmisel aastal - kavas oli nii kummikuviskamine kui laste ümber-tule-jooks. Seekord aga polnud vaja meil nii väga muljet avaldada kui esimene kord, nii et kummikut seekord ei visanud, niisama ajasime ühe ja teisega juttu.
Kokkuvõttes päris vahva jaanipäev oli.

Esimesed aiasaadused

Nädalavahetusel olid menüüs redised ja sibulad:

Täna avastasime, et ka maasikad on kohati juba punased:

Kuslapuu marjadest ma ei jõudnudki pilti teha, need sõime enne ära. Selle väikese põõsa peale oli nii umbes 20 marja. Seda oli ikkagi 20 võrra rohkem, kui oleksin sel esimesel aastal osanud oodata.

Õitseb jasmiin:

Ja kevadel istutatud põõsasmarani Red Robin esimene õis:

Lilled

Panen siia väikese galerii lilledest, mis mul praegu õitsevad.

Kõigepealt minu suur lemmik lillede seas - kullerkupp. Kui päris aus olla, siis on ta küll juba ära õitsenud, aga mis siis, ilus on ikkagi.

Tulpe on mitut sorti. Lisaks varajastele tulipunastele tulpidele õitsevad nüüd teistsugused, roosakas-lillakad tulbid.

 Pojengid on sama rikkalikud kui eelmisel aastal. Nende vahel kasvab mingi vaevumärgatav pisikeste helesiniste õitega väät - mis taim see võiks olla?

Peenar, millest me eelmine aasta kogu suve lihtsalt niidukiga üle sõitsime, nägi mai algul välja selline: 

Otsustasin teda see aasta mitte niita, vaid oodata ja vaadata, mis sinna tuleb. Ühe nurga olen suutnud naadist ja muust umbrohust enam-vähem puhastada, seal paistavad nüüd kannikesed end päris hästi tundvat:

Tore oli vaadata, kuidas eelnevalt umbrohtu uppunud lilled ennast nüüd kuidagi sirutasid ja palju lopsakamaks muutusid. Nüüd tuleb kogu peenar puhastada ja siis mõelda, mis lilli neile sinna seltsiks tuua.
Mulle on algusest peale mitmed inimesed soovitanud lillepeenrad üles kaevata ja alustada nö puhtalt lehelt. On isegi öeldud, et "need lilled on sul ju täiesti heina sees", ja et ma ei saa neid peenraid elu sees normaalseks. Siiski, minu puhul ei tule millegi üles kaevamine kõne allagi. Kui need lilled on seal nii kaua olnud ja tundub, et soovivad edaspidigi olla, siis minu  missioon on neile seda võimaldada. Äärmisel juhul võin mõne liiga laiutava või siis muidu mittemeeldiva lille ära eemaldada. Näiteks oli samas peenras mingisugune lillade ümmarguste õisikutega lauk, mille ma üles kiskusin, sest minu arust oli ta lihtsalt kole. Õied ei pakkunud mingit silmailu, ja lehed koltusid kiirelt ära ja jäid peenrasse nagu mingi rämps. Katkusin kõik üles ja loodan, et neid ma enam ei näe.



Erinevat värvi lupiinid:

Viimaselt pildilt leiab terane vaataja lumivalge albiino-ämbliku.

Järgneb valik erinevaid kelluka-taolisi lilli. Pakun, et need on mingit sorti kurekellad, aga täpsemalt ei oska neile nime anda.Eriti pullid on need, millel südamik valge ja ääris kas tumesinine või lilla.

Õitsevad veel üksikud moonid puude all, roosipõõsas kaevu juures, kibuvits akna all ja suured sinised aed-rukkililled, mis kahjuks mulle suuremat ei meeldi - erinevalt päris-rukkililledest, mis kuuluvad mu lemmiklillede hulka.

Ja lõpetuseks: pole küll lill, aga siiski kena vaadata:

Mai viimane postitus

Aeg läheb kuidagi eriti kiiresti. Alles see oli, kui peenar alles imekauneid tulpe täis oli.

22.mail Türi lillelaadalt tulles imetlesin õunapuid. Nüüdseks on needki ära õitsenud ja hoopis sirelitega asendunud.

Sirelite koha pealt - lisaks tavalistele helelilladele ja natuke ebatavalisematele tumelilladele, selgus, on mul veel vägagi erilised roosakad sirelid - neid ma eelmine kevad ei pannud üldse tähele!

Sõstardel on juba pisikesed marjakesed küljes, samuti eelmisel aastal istutatud kuslapuul. Maha pandud tippsibulad kasvatavad ilusaid pealseid ja redised on ka juba päris suured, varsti saab tarbima hakata.

Eile käisime Jäneda laadal koos erilise seltskonnaga - Ervini vanaisa venna pojapoeg Kanadast koos oma naise ja kahe väikse tütrega. Olime eelnevalt kokku leppinud, et nad tulevad ka meie talu vaatama.

Siin on siis väike 4-aastane pool-Eesti pool-Kanada päritolu tütarlaps, kes küll ingliskeelses keskkonnas üles kasvanud, aga saab suurepäraselt aru ka eesti keelest. 

Meie jutt jätkus küll pooleldi ingliskeelsena, kuid sellegipoolest oli väga meeleolukas õhtu.

Jänedalt ostsin ka 2 kõrvitsataime, mis täna said maha istutatud. Kuhjasin 2 hiiglaslikku mutimullahunniku saranast kuhja kompostmullast, ja loodan, et saavad sealt siis piisavalt toitaineid.

Täna oli kange isu ka porgand maha panna. Kuna see peenra tegemine on ikka õudne vaev, siis tegin hoopis sellise lükke, et külvasin porgandi lillepeenrasse - sinna nagunii eriti mingeid lilli suve teises pooles ei tulnud, nii et seekord võib seal ka porgand olla.

Jõudsime siis ka niikaugele, et ostsime kuulutuse peale kasutatud nahkdiivani - see võtab tunduvalt vähem ruumi, selle peal saab ka magada (kui see lahti võtta) ja kokkuvõttes on ka hügieenilisem (ei niisku talvel ega võta kopituse lõhna juurde). Tagumine tuba näeb nüüd nii välja: