Jällegi üks jahe ja vihmane-tuuline kevad seljataga. Mitte küll nii hull kui eelmine - vähemalt õunapuu õied ära ei külmunud, ja mingi õunasaak ikka tuleb. Eriti toreda üllatusena on ka pirnipuu lõpuks ometi nii kaugel, et hakkab saaki kandma - tillukesed pirnikesed on juba küljes. Nii et kui hästi läheb, saan sel aastal esimest korda oma aia pirni maitsta.
Kahjuks ei lähe sama hästi teistel luuviljalistel, mis ma istutanud olen. Ploomipuu viskab küll pikkust, kuid õitsenud ega saaki kandnud ei ole. Ja veel kurvem on lugu mureliga - ta küll õitseb hoolega, ja pisikesed murelipojad tulevad otsa ka, aga siis ühel hetkel varisevad nad kõik jälle puu otsast maha. Mis muud, kui mingi kahjur on kallal. Oleme proovinud teda ka pritsida erinevate toodetega, aga sellest pole suurt kasu olnud.
Ühe hädisema õunapuu võtsime ka maha. Palju mul neid õunapuid nüüd järele jäänud ongi, kuus vist. Tegelikult peaks hakkama mõtlema ka mõne uue õunapuu istutamise peale, muidu me varsti enam ei saagi õunu, sest vähemalt kaks praegustest puudest on ikka väga vanad ja sammaldunud, poolenisti kuivanud ka.
Ükspäev leidsime muru pealt muti laiba. Ja mitte mingi pooleldi näritud korjuse, vaid täiesti heas seisus, nii et kohe ei saanud arugi, et loom surnud on. Mis häda teda tabas, seda ei oska küll aimata. Tegelikult nägi ta päris ilus välja:
Väike meenutus ka jaanipäevast - seekord ilusa ilmaga:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar