Nimelt jäi mul tollest külaüritusest peale see karulaugu-pesto hinge peale ja mõtlesin, et tahaks ikka proovida. Ja kui siis veel lugesin juurde, millise ägeda taimega - ja samal ajal rariteediga - on tegemist, siis seda suuremaks huvi kasvas. Naabritädi mainis tookord küll, et "teie krundil oli ju ka vanasti karulauku", aga noh, otsi tuult väljal.
Käisime siis seal salakohas ära ja korjasin peotäie pesto jaoks, samas ka kaevasin endale poti sisse mõned kaasa, et nad oma krundil kuhugi istutada. Loodetavasti me loodusele suurt kahju ei tekitanud.
Pesto tuli hea, aga krundile saime minna alles eile, st 4 päeva pärast karulaugu väljakaevamist. Samuti olid 5 päeva kastmata meie herne- ja redisekülvid. Kes teab, võibolla sai see kuivamine neile saatuslikuks, eriti ju redis tahaks idanemise alguses vett - ja nagu kiuste praegu vihma ei tulnud! Kastsin ka maraneid - ja ühe neist, Red Robini istutasin hoopis ümber - lugesin vahepeal, et nii varjuline ja pime asukoht talle ilmselt siiski ei sobi, ja paigutasin ta maja ette sirelipõõsa juurde, kuhu mul ka väike lillepeenar tekkimas on.
Igatahes väga hästi näis tundvat ennast aktiniidia - väiksed lehekesed olid küljes, ja naabri kass ei olegi jõudnud seal veel püherdamas käia :)
Eelmise aasta istutustest on ka nii kuslapuu, kirss kui mustsõstar väga hästi kodunenud ja kasvatavad usinalt pungi - ainukesena teeb nukraks taralõng, kes on veel täiesti raagus ja tundub kuivanud olevat. Igatahes ei hakka ma veel mingeid järeldusi tegema, vaid kastan teda ikka mõnda aega edasi - ehk ärkab veel ellu.
Viimasena siis võtsingi selle karulaugu ette - kuhu panna? Kõige loogilisem oli muidugi maitseainepeenrasse, aga selle pikendusena oli Ervin oma hernepeenra teinud, ja sealt edasi vedeleb praegu see suur palgihunnik, mida me pole jõudnud veel kuhugi paigutada. Vaatasin siis peenra teise nurka - kui sealtpoolt hakata üles tulema, siis seal on 2-3 tikripõõsast, mis tuleks ilmselt välja juurida, ja sinna, õunapuu alla, sobiks need karulaugud küll hästi. Aga põõsad on seal esialgu veel ees, nii et läksin ikkagi allapoole, peenra poole tagasi. Ja kui siis koht enam-vähem paigas, hakkasin täpset kohta vaatama - ja hakkasin suure häälega naerma. Sest otse väljavalitud koha kõrval, ehk 30 cm eemal kasvas väike puhmas.. mida? Muidugi karulauku! :) Naabrimutil oli õigus, võin talle nüüd võidukalt öelda, et leidsin! Täiesti telepaatilisel teel leidsin. Ja uus karulauk leidis koha vana kõrval :)
Ühe väikse rabarberikoogi saaks ka juba teha:
Õitsema on hakanud hüatsindid. See muidugi polnud iseenesest üllatus, sest hüatsinte mäletan juba sellest korrast, kui maja esmakordselt vaatamas käisime ja kui proua omanik mul neid kaasa korjata palus. Aga minu meelest ei olnud nad siis pooltki nii ilusad.
Nii et üks aastaring on siis täis saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar