Mai viimane postitus

Aeg läheb kuidagi eriti kiiresti. Alles see oli, kui peenar alles imekauneid tulpe täis oli.

22.mail Türi lillelaadalt tulles imetlesin õunapuid. Nüüdseks on needki ära õitsenud ja hoopis sirelitega asendunud.

Sirelite koha pealt - lisaks tavalistele helelilladele ja natuke ebatavalisematele tumelilladele, selgus, on mul veel vägagi erilised roosakad sirelid - neid ma eelmine kevad ei pannud üldse tähele!

Sõstardel on juba pisikesed marjakesed küljes, samuti eelmisel aastal istutatud kuslapuul. Maha pandud tippsibulad kasvatavad ilusaid pealseid ja redised on ka juba päris suured, varsti saab tarbima hakata.

Eile käisime Jäneda laadal koos erilise seltskonnaga - Ervini vanaisa venna pojapoeg Kanadast koos oma naise ja kahe väikse tütrega. Olime eelnevalt kokku leppinud, et nad tulevad ka meie talu vaatama.

Siin on siis väike 4-aastane pool-Eesti pool-Kanada päritolu tütarlaps, kes küll ingliskeelses keskkonnas üles kasvanud, aga saab suurepäraselt aru ka eesti keelest. 

Meie jutt jätkus küll pooleldi ingliskeelsena, kuid sellegipoolest oli väga meeleolukas õhtu.

Jänedalt ostsin ka 2 kõrvitsataime, mis täna said maha istutatud. Kuhjasin 2 hiiglaslikku mutimullahunniku saranast kuhja kompostmullast, ja loodan, et saavad sealt siis piisavalt toitaineid.

Täna oli kange isu ka porgand maha panna. Kuna see peenra tegemine on ikka õudne vaev, siis tegin hoopis sellise lükke, et külvasin porgandi lillepeenrasse - sinna nagunii eriti mingeid lilli suve teises pooles ei tulnud, nii et seekord võib seal ka porgand olla.

Jõudsime siis ka niikaugele, et ostsime kuulutuse peale kasutatud nahkdiivani - see võtab tunduvalt vähem ruumi, selle peal saab ka magada (kui see lahti võtta) ja kokkuvõttes on ka hügieenilisem (ei niisku talvel ega võta kopituse lõhna juurde). Tagumine tuba näeb nüüd nii välja:

Emadepäeva ilm

Emadepäeval oli väga ilus ja soe ilm, täiesti nagu suvi! (Uskumatu, et vaid ca 3 nädalat tagasi sadas samas kohas lund!) See sobis meile hästi. Kutsusime kohale Ervini ema ja õe koos kaaslasega ja kõik "lapsed". Nii et rahvast oli seekord palju.

Mina muidugi ebaviisaka (?) võõrustajana ei viitsinud kogu aja laua taga istuda, vaid üritasin ka tööd teha. Lõppude lõpuks tuli redisepeenart rohida, sibulad maha panna ja tulevast porgandimaad ette valmistada.Selja taga ilutsev palgikoorem tuleks ka aia tahanurka tõsta, aga nii kaugel ma veel pole, et külalisi ilma ette hoiatamata tööle panna, nii ma siis ükshaaval neid palke üle õue veeretan - suve lõpuks saab ehk ühele poole.. Esiplaanil Ervini maasika-ampel.

Tõesti mõnus ilm oli.

Noormeestel hakkas muidugi varsti igav.

Vanaema võttis ka kassi kaasa. Kahjuks ei suutnud toakass aru saada, et väljas on ikka palju huvitavam, ja veetis ikka enamuse ajast toas :)

Nurmenukke õitseb palju, nagu ka eelmine aasta. Lisaks kollastele on mul veel imelikud punakad nurmenukud, selliseid pole nagu varem näinudki. (Samuti on siniste meelespeade hulgas mõned üksikud roosad!).

Olgu siis veel dokumenteeritud: 14. mail - esimene rabarberikook.

17.05 - karulauk õitseb! Ja õitsevad nii vana kui ka uus, metsast toodud puhmas. Sellest võib siis vist järeldada, et see taim tunneb ennast minu aias hästi ja loodetavasti hakkab korralikult vohama :)

 Sõstrapõõsastel on ka pisikesed armsad marjakesed otsas, ja hämmastaval kombel isegi kuslapuul - mis ju alles sügisel istutatud sai. Nii kiiresti küll sealt saaki oodata ei lootnud.

Väga positiivselt üllatab ka aktiniidia. Alles see oli, kui ma õnnetu välimusega raagus rootsu maja seina äärde istutasin, aga nüüd on ta juba ilusti lehes ja on ka kasvu juurde visanud. Loodetavasti jõuab siis suve lõpuks katuseräästani - kui nii edasi läheb, on see täiesti reaalne!

Karulauk

1. mail käisime Gunneliga karulauku korjamaas. Kus täpsemalt, sellest lubasin vaikida kui haud, sest tuli välja, et tegemist on defitsiidiga, mille leiukohad on suure saladuskatte all ja usaldatakse vaid väga valitud inimestele. Imestan, et mul sinnasõidul silmi kinni ei seotud - aga no ma pidin ju autot juhtima.
Nimelt jäi mul tollest külaüritusest peale see karulaugu-pesto hinge peale ja mõtlesin, et tahaks ikka proovida. Ja kui siis veel lugesin juurde, millise ägeda taimega - ja samal ajal rariteediga - on tegemist, siis seda suuremaks huvi kasvas. Naabritädi mainis tookord küll, et "teie krundil oli ju ka vanasti karulauku", aga noh, otsi tuult väljal.
Käisime siis seal salakohas ära ja korjasin peotäie pesto jaoks, samas ka kaevasin endale poti sisse mõned kaasa, et nad oma krundil kuhugi istutada. Loodetavasti me loodusele suurt kahju ei tekitanud.
Pesto tuli hea, aga krundile saime minna alles eile, st 4 päeva pärast karulaugu väljakaevamist. Samuti olid 5 päeva kastmata meie herne- ja redisekülvid. Kes teab, võibolla sai see kuivamine neile saatuslikuks, eriti ju redis tahaks idanemise alguses vett - ja nagu kiuste praegu vihma ei tulnud! Kastsin ka maraneid - ja ühe neist, Red Robini istutasin hoopis ümber - lugesin vahepeal, et nii varjuline ja pime asukoht talle ilmselt siiski ei sobi, ja paigutasin ta maja ette sirelipõõsa juurde, kuhu mul ka väike lillepeenar tekkimas on.
Igatahes väga hästi näis tundvat ennast aktiniidia - väiksed lehekesed olid küljes, ja naabri kass ei olegi jõudnud seal veel püherdamas käia :)
Eelmise aasta istutustest on ka nii kuslapuu, kirss kui mustsõstar väga hästi kodunenud ja kasvatavad usinalt pungi - ainukesena teeb nukraks taralõng, kes on veel täiesti raagus ja tundub kuivanud olevat. Igatahes ei hakka ma veel mingeid järeldusi tegema, vaid kastan teda ikka mõnda aega edasi - ehk ärkab veel ellu.

Viimasena siis võtsingi selle karulaugu ette - kuhu panna? Kõige loogilisem oli muidugi maitseainepeenrasse, aga selle pikendusena oli Ervin oma hernepeenra teinud, ja sealt edasi vedeleb praegu see suur palgihunnik, mida me pole jõudnud veel kuhugi paigutada. Vaatasin siis peenra teise nurka - kui sealtpoolt hakata üles tulema, siis seal on 2-3 tikripõõsast, mis tuleks ilmselt välja juurida, ja sinna, õunapuu alla, sobiks need karulaugud küll hästi. Aga põõsad on seal esialgu veel ees, nii et läksin ikkagi allapoole, peenra poole tagasi. Ja kui siis koht enam-vähem paigas, hakkasin täpset kohta vaatama - ja hakkasin suure häälega naerma. Sest otse väljavalitud koha kõrval, ehk 30 cm eemal kasvas väike puhmas.. mida? Muidugi karulauku! :) Naabrimutil oli õigus, võin talle nüüd võidukalt öelda, et leidsin! Täiesti telepaatilisel teel leidsin. Ja uus karulauk leidis koha vana kõrval :)

Ühe väikse rabarberikoogi saaks ka juba teha:

 

Õitsema on hakanud hüatsindid. See muidugi polnud iseenesest üllatus, sest hüatsinte mäletan juba sellest korrast, kui maja esmakordselt vaatamas käisime ja kui proua omanik mul neid kaasa korjata palus. Aga minu meelest ei olnud nad siis pooltki nii ilusad. 

Nii et üks aastaring on siis täis saanud.