Vaade ajalukku

Saatsime enne jõule endistele omanikele paraja pataka pilte, mis olime suve jooksul teinud. Kirjutasime ka, mis me suvel kõik korda saatsime ja kui rahul me oleme. Saime ka vastuse, kus nemad omakorda saadavad pilte minevikust, tänavad muidugi ja avaldavad lootust, et oleme ka edaspidi sama toimekad ja rahulolevad. Neil on hea meel, et uus katusehari sai pandud ("Linavästrikul on nüüd kevadel uus kodu!") - nii palju siis kasu Ervini ponnistustest katusel. Olulise infona kirjutavad veel, et vanni all elavat suur kärnkonn - püsielanik, et ärgu me kartku. Ervin mingit padakonna korra nägi ka, mina mitte. Vedasime ju vanni teise kohta, äkki tal nüüd polegi kodu ja langes ehk kellegi röövlooma või -linnu saagiks? Ja et kui näeme kõvera sabaga rebast (pole näinud), siis see on Oskar.

Kui juba tuli selline ajaloohõnguline sissekanne, siis olgu siinkohal ära toodud ka endise külaelaniku mälestused, mis me tookord naabri käest saime:

Selles väikses talus elas Läänemets Rudolf ja tema abikaasa Agate. Nendel oli kaks halli lehma ja hobune, neil põldu ei olnud. Viisid piima meiereisse ja elasid sellest ja heina ka rendimaa pealt tegid. Lapsi neil ei olnud. Ruudi tegi ka käsitööd, mõned vannid ja pütid. Ja oskas ka kannelt mängida. Tal oli kannel ja tegi ka kitarre ja mandoliine ja isegi viiuli, väga hea kõlaga olid pillid, ise ta neid mängida ei osanud. Aga ükskord tulid Kiviloo poisid, mängumehed paistsid olevat, panid toa rõkkama, siis kõlasid ilusad laulud.
Ruudil oli hea meel ja tegi veel mõned pillid, et kui keegi muusikamees tuleb, saab pilli mängida.
Ja poisid ostsid ka mõned pillid. 
Nõnda elasid need vanakesed.

Jõuluaeg

On hämmastavalt soe talv, täna tõusis temperatuur isegi +11-ni. Eile oli umbes sama. Käisime olukorda üle vaatamas - kõik oli kontrolli all. Hiired toas käinud ei olnud, mürk tubades oli puutumata, mujalt söödud. Nii et hiireprobleem oleks justkui lahendatud. Küll aga tekitab viimasel ajal meelehärmi mutt, kes aias kõvasti möllama on hakanud. Suve jooksul ei olnud mitte mingit mutimuret, ei tea, kas häiris neid muruniitmisega kaasnev vibratsioon või miski muu - aga nüüd on iga kord üha rohkem hunnikuid tekkinud. Kogu aeg mõtlesin, et enne kevadet pole vist mõtet tõrjega tegelema hakata, aga vist tuleb seda siiski teha.

Aias praegu väga midagi teha pole. Näksisin oksakääridega ebaküdooniapõõsale paar ringi peale - tegelikult saaks teda veelgi vähemaks võtta, ta on ikka väga suur. Käisin ka väljaspool aeda saega ringi. Männi juures olevat võsa sai päris korralikult vähendatud - paar sama edukat saagimiskorda veel, ja see on täielikult likvideeritud. Ronisin ka kivihunniku otsa, kust sai pärnale läheneda. Päris palju oli seal murdunud oksi, mis olid alla kukkunud ja siis madalamate okste vahele kinni jäänud. Või siis kuivanud ja poolikult murdunud oksi, mis vaid paari kiu otsas veel puu küljes kiikusid. Neid ma seal siis räsisin. Vähemalt on praegu, kus puud raagus, sellise tööga kergem tegelda kui suvel.
Natuke tegelesin ka musta kile all oleva peenraga. Rullisin kilet maha ja kaevasin veel mõne meetri juurde. Kaevamine on raske töö ja seda ju nagunii ühe jutiga ei jaksaks teha. Tegelikult jube naljakas, et jõulude ajal on võimalik maad kaevata ja peenraid teha. 
Tegelikult tahaks hirmsasti, et lumi maha tuleks. Praegu on ju aasta kõige pimedam aeg ja tahaks väga ka talveromantikat näha.

PS Päike loojus sel laupäeval kell 15.19, aga järgmisel nädalal samal ajal juba 15.24 ;)