Avastasin siiski, et selline koht nagu Kiisa ei ole meist üldse kaugel, ja et selle ümber asuvad mitmed suvirajaoonid paljude pakkumistega: Aespa, Roobuka, Vilivere. Seal pikemalt surfates torkas silma üks roosa majake - pealtnäha väga idülliline, valge kardin lehvimas ja rohe-roheline aed ümber. Sisevaated olid ka väga paljutõotavad, maja tundus heas korras olema. Nii et peale maja värvi nagu millegi kallal norida ei olnudki. Ehk nagu keegi ütles: "Esimese asjana võtaks seal muidugi ette eksterjööri värvimistööd!". Õnneks on maja värvimine üks lihtsamaid ülesandeid - et mitte öelda, lausa nauditav suvine tegevus. Seega leppisime maakleriga kokku ja sõitsime seda vaatama.
Jõudsime umbes veerand tundi enne kokkulepitud aega ja jäime nõutult aia taha pidama, sest vaatepilt oli kummaline - roosa majakese hoovi sai sisse sõita ainult teise, pruuni maja hoovist läbi, nende akende alt. Me ei olnud kindlad, kuidas nüüd edasi käituma peaks, kui pruunist majast kargas välja tädi, kes tutvustas ennast roosa maja omanikuna ja seletas, et jajah, just nii see käibki - sissesõidutee on kahe maja peale ühine. Kohe kangastusid igasugused artiklid kollasest meediast, pealkirjad stiilis "Naaber pani naabri sissesõidutee kinni" või "Tülitsev naaber sulges tee tõkkepuuga" või mida iganes. Olin nii mõtetes, et ei pannud tähelegi, et tädi oli meile vahepeal juba kogu maja ajaloo ära rääkinud ja oma aia õunte ja kirsside maitset taevani kiitnud.
Kui tõele au anda, siis oli maja seestpoolt tõesti tipp-topp. Mõnus puidust interjöör, kõik korras - remonti tegema ei pea. Isegi vesi sees ja puha.
Aed oli küll suur, kui privaatsusest asi kaugel. Esiteks seesama pruun maja, kelle elanike jaoks oled pidevalt kui peo peal. Ja tegelikult olid suvilad seal ümberringi igal pool. Kuna oli veel talv ja puud raagus, siis võis näha, et kogu piirkond oli nagu sipelgapesa - äärmiselt tihedalt asustatud.
Olime siis enamvähem kõik ära näinud, kui saabus kohale maakler. Ta ei osanud ennast enam kuidagi kasulikuks teha, lihtsalt käis ringi, näitas näpuga mingitele asjadele ja kommenteeris, et "mulle näiteks meeldib eriti see!" ja "vaadake kui nunnu!".
Küsimusele maamaksu kohta oskas ta vastata vaid: "See pole üldse palju ju!". Küsimust uuesti omanikule esitades selgus, et 50 eurot. Huvitav, kas maakler oleks nõus seda minu eest maksma? Polevat ju üldse palju :))
Majake oli müügis hinnaga hinnaga 26 990 €. Küsisin, et kuidas oleks väikse tingimisega - et milline on viimane hind, millega nad oleks nõus müüma? Vastus oli nii hea, et lihtsalt pean selle siia kopima:
"Usun, et see ongi viimane hind. Loomulikult võib teha pakkumisi ja kindlasti edastan need ja arutame läbi aga omanikud avaldasid soovi pigem peatselt ca veebruari lõpus märtsi keskel kergeks hinnatõusuks."
Maja on siiani müügis, hinnaga 29 000 €.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar