Märtsi lõpupoole võtsin ühe vaba päeva ja otsustasin selle jooksul vaadata üle nii palju suvilaid kui võimalik. Küll see kokku leppimine ja aegade klapitamine oli keeruline. Lõpuks sain kolm kohtumist siiski paika - kõik siis samas piirkonnas, Kiisal ja Viliveres.
Esimene oli päris õudne. Krundile oli püsti pandud väike puidust saunamajake - mis iseenesest oli tore, pisike ja nunnu, võiks saunas käia küll. Aga selgus, et see oligi ainuke tore asi kogu selle kupatuse juures. Kõrvalasuv elumaja ei kannatanud üldse mingit kriitikat. Ilmselt 70ndatel ehitatud, aga väga kulunud ja pehkinud, tugev ebameeldiv lõhn sees. Pealegi olid põrandad üles võetud, ja oli näha, et mingit elamisväärset majakest sellest enam ei saa. Krunt ise oli tobeda kujuga, keskelt kitsam, äärtest laiem - ja igas ilmakaares oli mingi jama - ühel pool asfaltee, kust autod mööda uhasid, teisel pool majadevaheline tee, ühel naabril suur auk kaevatud majaehituseks, teisega polnud üldse mingit eraldavat hekki ega piiri. Kogu asi jättis kergelt eemaletõukava mulje. Peamiselt tänu saunamajakese pildile ma sinna kohale üldse läksin, aga nüüd ei jõudnud ära oodata, millal minema saab. Hind oli sellel 29 500 €.
Teine objekt oli vist kõige kallim, mida üldse vaatamas käisin, hinnaga 32 600 € (siiani müügis). Piltide pealt tundus väga uhke, punast värvi, kahekordne. Kohapeal aga - nagu ikka. Väljast oli tõesti korralikult värvitud ja päris kena, aga - lääpavajunud peldik õue peal, paksult võsastunud krunt, ja kogu sisustus ja remont oli lipp-lipi-peal, lapp-lapi-peal. Umbes nii, et ohoo, siin on tükk vineeri, sellest saame siia toreda seina! Sisustus oli samuti väga slaavilik - teiste sõnadega: maitsetu. Ja punkti "i"-le pani naabri krunt, mis kujutas endast praktiliselt Emexi ladu - suured hunnikud metallkolakaid, mille otstarbest on võimatu aru saada. Ammugi sellest, miks peab neid oma õue peal ladustama. Ja erilist lootust polnud ka, et need hunnikud niipea kuhugi kaoksid, sest nagu näha, vedelesid nad seal juba pikemalt - rohi läbi kasvanud. Absoluutselt jube oli ka lõhn, mis majas ukselt vastu lõi. Maakler vabandas küll, et "siin pole ammu käidud", aga mõtlesin, et äkki ta siis oleks võinud ikka käia - kasvõi selleks, et seal natuke õhutada, või nurgast see kärvanud rott üles otsida ja välja visata. Ameerika filmidest näeb, kuidas seal maaklerid oma objektil juba hommikust peale möllavad, aknaid pesevad ja õhku deodoreerivad - aga meie maaklerite lagi näib olevat vaid kohale ilmumine ja võtmetega ukse lahti keeramine. Pluss mõnel juhul veel lamedate komplimentide tegemine ("Teile nii hästi sobiks, te olete nii toredad noored inimesed!").
Kolmas oli jälle sealsamas lähedal. Pildi pealt olin näinud ainult pisikest valget majakest suure võsa seest välja piilumas. Vaatepilt oli päris ahvatlev, kuna olin algusest peale tahtnud just kohta, kuhu kõigepealt võsalõikuriga peale lennata, ja siis edasi vaadata, mis sealt välja tuleb. Igatahes tekitavad minus judinat mingid viimse võimaluseni lakutud-silutud-niidetud-pedereeritud iluaiad, kus iga lible õige kõrgusega ja aed mingeid laternaid, ilukivikesi ja muud soga täis. Igatahes siin seda karta ei olnud, kõik oli ikka väga metsistunud. Majake tundus eemalt sama vahva kui pildil, aga lähemalt.... Ah neid kavalaid maaklereid! Pildid olid täpselt nii tehtud, et varjatuks jäi fassaad koos puidust terrassiga - mis oli paraku maja küljest praktiliselt ära kukkunud. See risu vedeles siis ukseaugu ees, ja vaata siis ise, kuidas sellest üle turnides tuppa saad. Majas sees oli teine üllatus - ka toa pildid olid nii tehtud, et ei olnud näha ühe toa katkist põrandat. See põrand oli ikka väga katki, st keegi oli sellest läbi astunud, ja keset põrandat haigutas suur auk. Selles toas sai ainult mööda seinaääri liikuda, ja isegi seda tohtisin ainult mina teha - kõigil üle 60 kg inimestel paluti sealt eemale hoiduda. Teised toad olid isegi päris ok, ja pisikesse majja mahtusid isegi veel saun ja garaaz.
Tegelikult hakkas aed ja isegi maja mulle päris hästi meeldima - kui ainult ei oleks neid katkisi põrandat ja terrassi olnud! Kui nad oleksid viitsinud need 2 asja ära parandada, oleks minust üsna kindlalt ostja saanud.
Mingi aeg ma ei saanud seda majakest mõtetest kuidagi välja, ja siis sündis otsus seda veelkord vaatama minna - seekord koos saatjaskonnaga! Võtsime kaks tuttavat ehitus-antsu kaasa ja sõitsime veelkord kohale. Seekord tundus majake veelgi haletsusväärsem. Ei tea, kas mälu vedas alt, või oligi majake vahepealse paari nädala jooksul veel rohkem lagunenud? Igatahes terrassi polnud nagu enam ollagi, ja esikupõrandas, kus oli enne vaid pehmem koht, tundus nüüd ka auk olema. Optimismiks ei andnud põhjust ka ehitus-antsud, kes mõtlikul ilmel seinu koputasid ja suu ammuli lakke vahtisid. Pärast asja arutades olid nende kõige positiivsemad kommentaarid "Kohe veel tikku ei näitaks!" ja "Väliskarkass isegi kannatas kriitikat!".
Soovitaks neile omanikele, et investeerige natuke aega ja raha ja tehke need puudused korda, ehk siis ka leiate inimese, kes selle eest 22 500 € maksab, mina see igatahes ei olnud.
Kahju, sest tegelikult oli see "objekt" ju täitsa nunnu...
