Seekord oli eriti vastik suvi. Terve juuni oli külm, vihmane ja tuuline. Isegi 20 kraadi oli haruldus. Juulis näitas küll veidi ilusamat ilma - isegi väike "kuumalaine" tuli, aga vihmahoogudega pidi ikkagi arvestama. Ja august ka jälle jahedamapoolne. Väga kurb. Suvi meil niigi lühike, ja siis veel nöögitakse ilmaga ka.
Külm kevad tähendas ka seda, et õunapuude õitsemine jäi peaaegu et ära - külm võttis õied ära. Seetõttu saime ka ainult mõne ämbritäie õunu. Positiivse poole pealt võib öelda, et vähemalt jäi see iga-aastane õunte kokkurehitsemine ja komposti tassimine ära. Veidigi tööd vähem.
Kuna mul see suvi oli uus töökoht, vahetustega töö, siis jõudsin maale veelgi vähem kui tavaliselt. Ööbisin suve jooksul ainult 2 korda. Sügis hakkas ka nagu tavaliselt septembris pihta - ei olnud sellist mõnusat pikka suve jätku nagu eelmisel aastal.
Lilled õitsesid sel aastal küll väga rikkalikult.
Maja ees peenras olid vahepeal hiina laternad peaaegu kadunud, aga olen neid nüüd poputanud mitu aastat, ja tundub, et nad on tagasi.
Eriti fantastiline on aga see, et 3 suve tagasi tõin Tiia käest siilikübarad, mis ma maja kõrvale peenrasse istutasin, aga mis kadusid. Arvasin, et nad kuivasidki ära ja olen neist ilma, ja siis nüüd, sel suvel, ilmusid nad mu peenrasse tagasi - aga umbes 3 meetrit eemal sealt, kuhu ma nad panin. Müstika!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar