Üleeile täitus 10 aastat ja 10 päeva sellest hetkest, kui majakese võtmed endale saime. Kui nii võtta, siis pole me selle aja jooksul justkui midagi erilist saavutanud. Uus kaev on ehk põhiline, millega uhkustada, aga muidu on kõik üsna samamoodi nagu siis, kui me Laaneka peremeesteks saime. Lillepeenrad näevad ikka üsna umbrohtunud välja, sest paraku, kui ühe peenraga lõpetad, siis on järgmised jälle lootusetult umbes. Mõni ütleb, et "ma ei saa aru, miks sa neid üles ei kaeva". Aga erilist mõtet sel ju pole. Sest kuna aega kuskilt juurde ei tule, siis ühel hetkel on need ümberkaevatud peenrad nagunii samas seisus nagu hetkel on. Teiseks ei tõuse mu käsi kuidagi välja kaevama lilli, mis on seal aastaid, võibolla aastakümneid juba kasvanud. Üritan neid pigem ikkagi turgutada, ja tundub, et sellest on ka kasu olnud. Vist olen juba kirjeldanud, kuidas mul õnnestus lõpuks iirised õitsema meelitada. Samamoodi olen igal aastal teinud peenra puhtaks pojengide ümbert, lisanud uut mulda ja sõnnikut. Ja vähemalt sel kevadel tundub, et õisi sealt hakkab tulema. Midagi sarnast tuleks teha ka aknaaluse astilbega, sest ka see pole mitu aastat õitsenud - aga päris ära kängunud ka ei ole. Õnneks on nii floksid kui ka hiina ülased vägagi vastupidavad lilled, nii et aeg-ajalt pean uusi taimi isegi eemaldama. Kahjuks on peaaegu täielikult kadunud hiina laternad, aga katsun neid ka, maksku mis maksab, taastada. Ja muidugi kasvab krundil endiselt massiliselt nurmenukke, meelespeasid ja piibelehti.
Kuna järgnevad pildid tulevad jälle suvisemad, siis siin paar talvepilti.
Alles see oli, kui autoga ei pääsenud krundile lähedalegi:
