Sel aastal vist esimest korda tundsime oma nahal, et kliima soojenemine on ka meile jõudnud. Esiteks läks kevadel päris varakult soojaks. 1.aprillil olin Tartus, kus oli lausa 20 kraadi sooja. Väga erakordne. Põhja-Eestis oli siiski külmem, ja üldse läks varsti peale seda jälle jahedamaks, aga ikkagi, märk oli maha pandud. Teiseks oli ka september lausa rekordiliselt soe. Nagu keegi ütles - saime ühe suvekuu juurde! Kui minu käest küsida, siis mul küll midagi selle vastu ei ole. Isegi täna, 25. oktoobril, on 13 kraadi sooja, ja päikese käes on täiesti suve tunne. Kuna täna on ühtlasi mu isa sünnipäev, siis mäletan hästi, et päris mitmel aastal on sel kuupäeval juba korralik lumetorm olnud. Praegu muidugi on asi sellest väga kaugel.
Vastavalt ilmastikule olid seekord ka aiasaadused hoopis suuremad ja oli neid ka rohkem kui tavaliselt. Vähemalt õunte kohta kehtib see küll. Õunu oli lausa massiliselt, ja nii suured pole nad kunagi olnud. Samuti oli ebaküdooniapõõsas paksult vilju täis - kuigi me endiselt ei oska nendega väga midagi peale hakata.
Midagi suuremat me kevadel maha ei pannud. Ah siiski, esmakordselt katsetasime avamaa kurkidega. Ja võib öelda, et tuli päris rahuldav saak. Eriti kui arvestada, et me seal ju nii tihti käia ei saa, ja ei saa taimekesi kasta nii palju kui vaja. Õnneks siiski tuli ka vihma päris korralikult, nii et saime ikka kurki ka.
Maasikasaak oli samuti vägagi rikkalik.
Muidu on kõik endine. Majake ikka püsib püsti, ja pärast väiksemat remonti peatus ka katuse läbilaskmine. Kuur vajub muidugi endiselt üha rohkem lössi, ja hädasti oleks vaja uus ehitada. Sama käib kompostikasti kohta. Kust selle kõige jaoks ainult aega võtta, see on küsimus.
