Eelmise suve suurim saavutus oli ilmselt see, et lõpuks ometi sai tagumise toa põrand üle lakitud. Seda oleks pidanud muidugi juba ammu tegema. Põrandal olid täiesti korralikud lauad, aga lakkimata, ja seetõttu oli aastate - võibolla aastakümnete mustus sinna kogunenud, ja selle kõige eemaldamine oli suur töö.
Kõigepealt oli juba väga suur töö kogu krempli teise tuppa tassimine. Suuremad mööblitükid muidugi jäid sisse. Jaotasin toa mõtteliselt kaheks, ja algul siis tegime uksepoolse osa ära. Küsimärgi all oli esialgu, kas see suur kolakas riidekapp ennast üldse liigutada laseb. Aga tegime ta tühjaks, ja isegi riiulid tõstsime seest ära - need olid ka igavesti rasked. Pärast seda oli võimalik kappi niipalju kergitada, et sinna vaip alla lükata, ja siis koos vaibaga lohistasime kapi teisele toapoolele.
Teine etapp oli siis põranda puhastamine. Ka see polnud muidugi lihtne ülesanne. Lisaks muule mustusele oli seal punase veini plekke, küünlarasva plekke jms, mille eemaldamine pole just käkitegu. Tegin nii: algul niisutasin väikese ala veega, siis hõõrusin üle majapidamisseebiga, ja lõpuks siis küürisin tugeva harjaga. Seda menetlust pidi mõnes kohas isegi mitu korda tegema. Siis mitmekordne loputus ja kuivatus. Asja tegi veel tüütuks see, et pesuvesi muutus väga kiiresti poriseks, ja pidevalt oli vaja kaussides vett vahetada. Kõige lõpus veelkord niiske lapiga pesu. See kõik võttis kohutavalt kaua aega. Pealegi pidin esimese toapoolega tegelema üksi, sest Ervin oli endale sellise töökoha osanud soetada, kus pidi ka nädalavahetuseti töötama. See on ikka täisjama. Lisaks kõigele oskasin valida sellise hetke, kus tuli peale väga kõva äike, ja enne seda värvus taevas tumehalliks ja toas läks praktiliselt täiesti pimedaks. Selle töö juures aga oli just valgust vaja, ja mu akulambid hakkasid üksteise järel ära kustuma. Tegin siis vahepeal üldse lõunapausi, mugisin süüa ja vaatasin aknast, kuidas äike sähvib. Müristas ka mis kole, aga panin raadio kõvemaks, ja polnud hullu.
Nii et pärast lihvimisjärgset kerget pesu ja tolmuimejaga puhastamist (akuga varstolmuimeja!) oligi lõpuks aeg lakkimise käes. Lakk oli mul poolmatt-poolläikiv, mis jäi algul pintsliga tõmmates piimjas, aga kuivades muutus läbipaistvaks. Suur pluss oli kiire kuivamine, mis võimaldas mul pärast esimese kihiga lõpetamist praktiliselt kohe ka teine kiht peale tõmmata.
Pärast sellist tööpäeva olin muidugi kohutavalt väsinud. Ainuke lohutus oli, et teise toapoole töötlemisel olime jälle kahekesi. Lohistasime kapi siis nüüd lakitud osa peale, vitriinkapi samuti, ja jälle kordusid kõik kirjeldatud etapid. Kahekesi loomulikult läks töö poole kiiremini.
Lisan siia veel väikese galerii naljakatest riietusesemetest, mis me kapi sahtlitest leidsime.
