Sain sünnipäevaks jälle väga omapärase kingituse - metsakaamera! Õnneks Ervin viitsis veeta tema seltsis terve päeva, et teha endale ta hingeelu põhjalikult selgeks. Nii et kohe järgmisel nädalavahetusel läksime maale ja otsustasime kaamera panna... pööninguluugi külge. Nimelt käib pööningul mingi salapärane elukas, kellest me siiane muud ei tea, kui et ta jätab meile sinna junne. Kahtlustasime kassi (sedasama musta elukat), aga kassiauk on meil juba mõnda aega kinni naelutatud, ja üleüldse pidi naabrite andmetel olema see kass ammu kadunud (ilmselt pole teda enam), nii et see variant langes ära. See pidi olema keegi pisike, kes väiksest praost sisse mahub. Teiseks on ta ilmselgelt keegi, kellele maitsevad hiired, sest esimest korda on meil terve talv olnud maja täiesti hiirevaba. Mürk on igalt poolt söömata, ja laipu pole ka kuskilt leidnud. Kahtlustasime mingit kärpi või nirki või sedasorti looma.
Võtsime siis laupäeval kaamera maha ja sisestasime mälukaardi läpakasse. Ning oma vaimustuseks nägime järgmist:
Meie tutvusringkonna kollektiivne aju määras ära, et see loom on nugis, ehk siis lisaks Käkule ja Mäkule on meil nüüd ka Nuki.
Järgmisel nädalal panime kaamera aia külge, aga saime saagiks vaid põdra hiilgavad silmad ja okste krõmpsutamise heli - ta oli nii kaugel, et kaamera valgus sinnani ei ulatanud ja põdra piirjooni oli pimedusest vaid vaevu näha.
Järgmisel korral pani Ervin kaamera hoopis majast eemale kivilasse, kus paistis üks väga paljutõotav urg. Söödaks poetas ta uru ette ka natuke vorstikesi, et oleks näha, kes seal söömas käib. Seekordne saak oli eriti rikkalik - 2 korda Nuki ja 1 kord Reps. Aga kes vorstid ära sõi, seda ei näinudki.
