Kaevus vesi otsas

Jätkub see hirmus põud, millist pärast 1950ndat aastat Eestis nähtud pole. Nagu keegi ütles - eelmistel suvedel vist keegi viis liiga palju küünlaid kirikusse, et nüüd Jumps otsustas sellise suve saata, mis ka suvi on. Ega see kuumus polegi veel kõige hullem, aga see kuivus!! Juba ammu pidi veega väga kokkuhoidlik olema ja vaid oma lemmiktaimi kastma, aga nüüd on siis sellega ka ühel pool - väga valus on vaadata, kuidas su enda istutatud taimekesed lihtsalt kõrbevad ja surevad. Tõin hiljuti just mõned uued maasikataimed ja istutasin nad hoolega maha - puhastades tükk aega maapinda umbrohujuurtest - aga pole kindel, kas nad ka ellu jäävad. Viimati olid lehed longu lasknud isegi maapirnid - pidid ju ometi väga vastupidavad taimed olema! Puudel ja põõsastel on palju kollaseid lehti, nagu oleks juba sügis. Arooniamarjad on hästi kribulad põõsa otsas - ometi oli plaanis just sel aastal nendega midagi peale hakata. Õuntega toimub ka midagi väga hirmsat. Esiteks on tohutu suur kogus pisikesi õunakesi lihtsalt puult maha kukkunud, ja teiseks, isegi need, mis on puus, on kohutavalt ussitanud. Isegi need puud, kus eelmistel kordadel olid täitsa normaalsed ja ussivabad õunad, on nüüd täiesti täpilised.Nii et praegu jääb mulje, et me ei saa üldse mingit õunasaaki.
Hernestest jõudsime mingi osa õnneks enne ära süüa, kui nad lõplikult ära kõrbesid. Praegu on herneste kohal vaid kuldkollased krõbisevad rootsud.
Olen paar lilletaime veel ostnud, aga hoian neid kodus rõdul, sest mingit mõtet pole neid sinna tuhkkuiva mulda toppida.
Eile tuli küll natuke hoovihma ja täna ka, aga see on nii armetult vähe, et sellest pole vist küll mitte mingit kasu.
Sellised on siis meie Eestimaa suved...

Põud jätkub

Pärast seda lühikest vihmaperioodi läks põud edasi. Tundub, nagu tahaks see suvi nüüd kompenseerida seda mitut eelmist külma suve, aga tõepoolest, liiga palav on! Õnneks on meil majake veel piisavalt jahe, nii et hea on ennast aeg-ajalt toas jahutamas käia.
Kuna hooaeg on parasjagu poole peal, siis on hea väikeseid vahekokkuvõtteid teha.

Lupiinid on endiselt ilusad:

Teisi lilli veel:

Viimaselt kirbukalt sain LÕPUKS OMETI õiged talumaja kardinad. Olin neid otsinud tikutulega, aga tänapäeval poodides selliseid enam ei müüda, igal pool on ainult tänapäevased moodsad kardinad. Aga nüüd siis kirbukal lõpuks näkkas, sain 2 kardinat 2 euro eest.

Maasikad tegid sel aastal küll rõõmu. Pean selle eest küll peamiselt Aeti tänama, kes suve alguses peenra tõsiselt ette võttis ja seal suuremat sorti rohimise algatas. Meiesugustele kontorirottidele oli muidugi väga teraapiline maasikapeenras roomata ja samal ajal oma naistejutte ajada. Kuna meil on nüüd ka veepump olemas, siis sai nii herne- kui maasikapeenart ka korralikult kasta. Ja tagatipuks tirisime pööningult alla linnuvõrgud, et neid siis ka sihipäraselt kasutada. Tulemus on siin:

Võrreldes nende kribulatega, mis ma esimene aasta sain, on areng igatahes märgatav. Lisaks kogusele ja marjade kvaliteedile on ka maitse täiesti suurepärane. Igatahes nende marjadega, mis ma turult või poe eest ostsin, ei anna võrreldagi.

Suvikõrvits, mis mai lõpul mulda topitud sai, andis juba kuu aja pärast esimese saagi. Ka nende kohta võib öelda, et maitse on väga hea.

Teine Jäneda laadalt ostetud taim, nimelt murtudsüda, näitas juba sel suvel õisi - seda ma nii kiirelt ei lootnud. Veel üks lill, mis siiani minu vanast taluaiast puud oli - aga mis on ju lausa kohustuslik element!

Pärnaõitega läks sel aastal ka eriti hästi. 9.juulist algas mul puhkus, ja just sel hetkel hakkasid ka pärnaõied tulema, nii et sain kohe mitmel järjestikusel päeval korjata, ja saak oli suur.

Mustsõstrad pole küll nii suurt kvaliteedihüpet teinud, aga kindlalt on neid rohkem kui eelmisel aastal, seda peamiselt tänu uutele istutistele. Vanad põõsad, mida olen lõiganud, ei ole just väga palju uusi võrseid kasvatanud, ja tõenäoliselt tuleb ikka välja vahetada. Kõige saagikam põõsas on Intercontinental:

Külas käis meil Marek koos oma naise ja maimukesega. Ööbiti telgis.

 Lapse söögitool osutus multifunktsionaalseks - tänu sellele saime jalka MM'i vaadata:

Torm

Enne jaanipäeva siis lõpuks tuli vihm. Kas ka piisavalt, et ikaldusest päästa, seda ei tea. Igatahes kuslapuu marjad mul kuivasid ära, ja kirssidega toimus ka midagi kummalist - rohelised mummud justkui olid küljes, ja siis ühel hetkel enam ei olnud :(
Koos vihmaga aga tuli ka väga kõva tuul, lausa torm. Kardan alati pärast sellist ilma, et mind ootavad mingid suured purustused ees - on mul ju maja ümber palju suuri puid, pealegi üks kask lausa maja poole viltu... Seni aga midagi juhtunud ei ole. Kuni siis nüüd viimati tabas meid tõesti ebaõnn. Kõigepealt pilt:

Õnneks oli see juhtunud alles vist eelmisel päeval või lausa öösel, sest igatahes vihma sisse sadanud ei olnud. Ja Ervinil oli nagu alati oma "mägrakohver" kaasas, kus kõik vajalik sees, ja parandas asja 5 minutiga ära, st kruvis akna tagasi ette. Nii et võib öelda, õnnelik õnnetus.

Ja see polnud veel kõik:

Kummaline tõesti, et kõikidest puudest, mis mul seal on, murdus ära just kõige noorem ja väiksem õunapuu. Tegelikult polnud mul sellest puust üldsegi mitte kahju - õunu ta suurt ei kandnud, need polnud ka kuigi maitsvad, puu ise kasvas viltu ja pealegi täiesti vale koha peal. Olin salamisi isegi mõelnud ta maha võtta. Võibolla puu kuulis mu mõtteid ja solvus.... Igatahes sellega läks nüüd niiviisi, ja nüüd on mul järel veel 9 õunapuud.

Põud

Alles on juuni algus, aga seda, mis toimub, võib tõesti põuaks nimetada. Kõik kõrbeb. Rohi on nii kollane ja kuiv, et isegi niita pole vaja. Pühapäeval kastsime nii palju, et kaev sai peaaegu tühjaks. Tundub, et marjapõõsastel varisevad marjad enne küpseks saamist, igatahes kuslapuu on peaaegu tühi, ja mitmed mustsõstrad ka kuidagi hõredalt. Ja kui mu kirsipuul oli pärast õitsemist päris palju rohelisi mummusid küljes, siis nüüdseks on nad kõik kadunud. Kas tõesti kuivuse süü?
Midagi istutada pole hetkel vist üldse mõtet. Õnneks on senised istutused siiski üsna hästi vastu pidanud, tänu hoolsale kastmisele. Ostsin Jäneda laadalt 3 "Polkat" lisaks, ja need 3 on küll ilusti kasvu visanud. Bauhofi 2 taime olid siiski üsna rämpsud, ja need ka kiratsevad. Ervin ostis laadalt 2 suvikõrvitsat, tegime neile ka suure kompostihunniku ja viskasime veel kanakakat hulka - need on ka enamvähem okeid. Hortensia on ka väga hästi juurdunud ja viskab kasvu juurde - ta on muidugi natuke varjus ka, sinna ei pääse päike kõrvetama.
Ahjaa, laadalt sai veel 2 murtudsüda juurikat ka ostetud. Minu meelest ühes õiges taluaias peab ikka murtudsüda olema. Käisin mitu tiiru ümber maja, ja lõpuks torkasin nad kohe ukse kõrvale, akna alla. Õnneks on seal ka natuke varjuline koht, nii et need on ka nüüd ilusad võrsed välja ajanud.
Ja maapirn, millest ma puudust tundsin, on nüüd ka kasvama hakanud. Kuigi peab tunnistama, et eelmisel aastal mahapandud maapirnid on hoopis kiduramad kui need, mis ma alles sel kevadel mulda pistsin. Viimased on kohe päris elujõulised.
Ervini herned on ka enamvähem - no nende kastmisele oleme ka kõige rohkem rõhku pannud.
Tundub, et lilledele ka see jama ei meeldi. Tulbid näiteks ei taha kuidagi ära kaduda ja ära kolletuda. Mingid lilled on üldse õitsemata jäänud, samas õitses üksik habenelk - mis peaks üldse alles suve lõpus tulema.
Metsatulekahjusid on ka mitmeid, ja isegi selle aasta Jüri jaanituli korraldatakse mitte tammikus, vaid erandkorras hoopis mujal. Aga seda muidugi ka kellelegi vaja ei ole, et tammik põlema läheks...

Väga soe maikuu

Mai algul läksid ilmad äkki väga soojaks ja ilusaks - võiks öelda, et päikest oli rohkem kui terve eelmise suve jooksul. Oleme kõik pruunid - juba ammu enne 2. juunit. Rohi hakkas kohe mühinal eriti kasvama ja lilled õitsema. Kahjuks on nüüd jälle pikemalt kuiv olnud, nii et nüüd jälle kõik kõrbeb. Eriti suur mure on herneste pärast, mis said maha pandud - neid peame nüüd järjepidevalt kastma. Imelikult kombel jäid hüatsindid peaaegu õitsemata - tundub, et algul oli nende jaoks tükk aega liiga külm, ja siis ühel hetkel juba liiga palav.

Imelikult kombel ei ole ka mingit märki eelmisel aastal mahapandud maapirnidest, aga võibolla tulevadki nad hiljem? Igatahes saatis naabritädi mulle suure kilekotitäie enda maapirne, panin neid ka mitu rida maha. Pidid ju ometi olema väga hästi edenevate taimedega, mis pidid kasvama nagu umbrohi.
Aga üks teine "umbrohi", nimelt piparmünt, on küll väga kenasti laienenud, kipub isegi aia taha ulatuma. Mis mul võiks selle vastu olla! Piparmünti pole kunagi liiga palju.
Türi lillelaadal sai ka käidud, otsisin sealt oma vaarikaid, aga kuna läksime alles vahetult enne laada lõppu, siis olid mulle vajalikud "Polkad" juba igalt poolt otsas. Parandasin oma vea sel nädalal Rakveres käies, kus Bauhofi külastades sain 2 "Polka" taime ostetud. Rohkemaga ei viitsinud esialgu jamada, pealegi on Jäneda laat alles ees, ehk saab sealt paremad ja elujõulisemadki taimed. 
Külas on käinud Aet koos mehe ja lapsega (ja merisigadega)! Nad aitasid muru niita, rohida, grillida, ja isegi männi alumisi oksi saagida (et krundile rohkem päikest tuua).

Laatadel olen päris palju näinud igasuguste viljapuude sammas-, põõsas- ja muidu kääbusvorme, mis tunduvad väga huvitavad. Saaki annavad nad muidugi vähem kui suured puud, aga see-eest ei varjuta kogu aeda ära. Mõtlen, et nagunii on mul vähemalt 3 õunapuud juba täiesti raugad, ehk tulevikus asendakski nad selliste kääbuspuudega, saab juurde nii ruumi kui ka päikest.

Hooaja avamine

Eelmine pühapäev siis niiöelda avasime hooaja. Ilm oli ligi 20 kraadi, midagi sellist pole ammu näha olnud. Kaie ja Ain olid kogu oma pesakonnaga kohal - lapsed said ka vahelduseks korterist välja, ja olid muidugi äärmiselt excited. Ega rahust-vaikusest ja linnulaulust sel päeval suurt välja ei tulnud, sest pidevalt käis kõigile lastevanematele tuntud "pane-see-ära, tule-sealt-ära, lõpeta-see-ära!" jne. Sellest hoolimata oleks üks lapsuke äärepealt kaevu kukkunud. Ervini uus droon oli väga populaarne, aga see lennutati pidevalt puuokstesse, ja lõpuks oli sealt ka mitu kruvi puudu - esialgu püsis küll veel ühes tükis. Meie sügisel ostetud "lebokott" läks ka käiku, kuigi kummalisel kombel oli ta muidu tühi, ja kui peale roniti, siis ikka kõik korraga. Sama võib öelda võrkkiige kohta - see oli ka tundide kaupa täiesti vaba, ja siis äkki tahtsid kõik korraga just samal hetkel seal kiikuda. Lebokott hakkas juba vaikselt sisisema, viisime selle kähku ära tuppa, enne kui päris katki läheb. Vanem poiss soovis muru niita - väga vahva, aga kahjuks päädis see ettevõtmine karulaugu osalise mahaniitmisega. Päris väsitav päev oli. Plusspoolele võib aga kanda, et külalised tõid kaasa lambashaslõkki,samuti oli neil kitarr kaasas, nii et järgnes väike kontsert.

Ahjaa, eelnevalt käisime puukoolist läbi, kust ostsin hortensia istiku. Nimelt suutsin maja taga käimla luugi ees oleva mustsõstra ära eemaldada, aga sinna asemele on uut põõsast vaja. Pärast väikest mõtiskelu otsustasin, et just hortensia - sest suve teisel poolel jääb seal õisi väheseks, ja marjapõõsad võiksid olla mujal kui maja seina ääres. Valisin välja sordi Diamond Rouge - peaks õitsema kaua, ja õied muudavad värvi - algul roosad, hiljem punased. No seda tahaks küll näha! Samuti haarasin veel puukoolist spontaanselt kaasa ühe karukella - väga armsad lilled mu arust. Istutasin sellegi maha, ja kui paistab, et talle sobib, siis toon mõned veel lisaks.
Kõige varasemad tulbid olid juba eelmisel korral peenart kaunistamas. Kui õigesti mäletan, siis oli nende sort show winner. Ei teadnudki, et nad niivõrd varajased on. Muidu uusi lilli veel lahti ei olnud, isegi hüatsindid mitte. Tõin siiski 3 peaaegu lahtist nartsissi ja ühe kinnise tulbi koju vaasi. Nartsissid avanesid juba järgmisel päeval ja tulp alles kolmanda päeva õhtul.

Hooaja kokkuvõte

Uus hooaeg tuleb mürinaga peale, aga mul veel eelmise otsad kokku tõmbamata.
Üldiselt oli üsna vilets aiandusaasta, kuna kevad oli pikk ja külm, ja suvi samuti jahe, isegi 20 kraadi oli vaid mõnel üksikul päeval. Selle tõttu jäid igasugused saagid kesiseks. Isegi need tumelillad astrid, mis tavaliselt alati on viimased lilled, jäid üleüldse õitsemata. Ainult koju vaasi viiduna nad avanesid, aga peenral mitte. Samuti ei hakanud maapirn üldse õitsema (aga võibolla esimesel aastal ei peagi?). Õunu oli eelmiste aastatega võrreldes samuti vähe, aga nagu öeldud, meile piisas.
Kõrvitsa koha pealt toimus mingisugunegi progress. Kui esimesel aastal jäi kõrvits vaid tennispalli suuruseks, siis nüüd saime kohe 2 kõrvitsat, mis olid nii enamvähem sellise palli suurune, millega lapsena rahvastepalli sai mängitud. Üks neist mädanes küll kodus põrandal ära, aga teise viisin koju emale ja ta tegi sellest täiesti arvestatavat kõrvitsasalatit - nii et jõulude ajal oli purk laual. Kuigi jah, eks poest ostes oleks see purk salatit enamvähem samapalju maksnud kui see kõrvitsataim, aga noh, ikkagi OMA kasvatatud!

Kirsipuuga toimus selline lahe asi, et kevadel ta õitses ilusasti, ja sügisel oli otsas 1 kirss! Ootasin kannatlikult, kuni ta punaseks läks, ja siis sõin naudinguga ära :)


Sügisel ostsin veel mõningaid lillesibulaid ja toppisin neid peenardesse - ise ei mäletagi enam, mida ja kuhu, eks seda hakkab siis varsti näha olema.

Nuki

Sain sünnipäevaks jälle väga omapärase kingituse - metsakaamera! Õnneks Ervin viitsis veeta tema seltsis terve päeva, et teha endale ta hingeelu põhjalikult selgeks. Nii et kohe järgmisel nädalavahetusel läksime maale ja otsustasime kaamera panna... pööninguluugi külge. Nimelt käib pööningul mingi salapärane elukas, kellest me siiane muud ei tea, kui et ta jätab meile sinna junne. Kahtlustasime kassi (sedasama musta elukat), aga kassiauk on meil juba mõnda aega kinni naelutatud, ja üleüldse pidi naabrite andmetel olema see kass ammu kadunud (ilmselt pole teda enam), nii et see variant langes ära. See pidi olema keegi pisike, kes väiksest praost sisse mahub. Teiseks on ta ilmselgelt keegi, kellele maitsevad hiired, sest esimest korda on meil terve talv olnud maja täiesti hiirevaba. Mürk on igalt poolt söömata, ja laipu pole ka kuskilt leidnud. Kahtlustasime mingit kärpi või nirki või sedasorti looma.
Võtsime siis laupäeval kaamera maha ja sisestasime mälukaardi läpakasse. Ning oma vaimustuseks nägime järgmist:

Meie tutvusringkonna kollektiivne aju määras ära, et see loom on nugis, ehk siis lisaks Käkule ja Mäkule on meil nüüd ka Nuki.

Järgmisel nädalal panime kaamera aia külge, aga saime saagiks vaid põdra hiilgavad silmad ja okste krõmpsutamise heli - ta oli nii kaugel, et kaamera valgus sinnani ei ulatanud ja põdra piirjooni oli pimedusest vaid vaevu näha.
Järgmisel korral pani Ervin kaamera hoopis majast eemale kivilasse, kus paistis üks väga paljutõotav urg. Söödaks poetas ta uru ette ka natuke vorstikesi, et oleks näha, kes seal söömas käib. Seekordne saak oli eriti rikkalik - 2 korda Nuki ja 1 kord Reps. Aga kes vorstid ära sõi, seda ei näinudki.