Tiial oli väga palju arusaamist selle koha pealt, et enamik mu lillepeenraid ikka veel umbrohtunud on. "See ongi aastatepikkune töö!". Väga meeldiv, vähemalt ei küsinud ta nagu mõni teine: "Miks sa seda siit ära ei rohi?". Vähemalt saime Aeti abiga maasikapeenra sel suvel umbrohust puhtaks - kuigi muidugi vaid mõneks hetkeks, sest juba seal üht-teist jälle tärkab... Lilled peavad siiski veel natuke ootama oma järjekorda.
Sellel suvel olen jõudnud veel ainult ühe mustsõstra juurde istutada: sort "Varmas" - kiidetud soovitussort ja varajane, nii et ootan huviga.
Nagu mainitud, on plaan ka väike vaarikapeenar rajada. Hakkasin selleks juba aegsasti ettevalmistusi tegema: kuhjasin igasugust taimset komposti ribana aia äärde, et "permakultuuri stiilis" seal all rohi ära lämmatada - mingit musta kilet pool suvi vahtida ei kannata mu esteetiline meel välja. Asi edeneb, aga tundub, et vaarikate istutamiseni ikka ei jõua - see jääb kevadesse. Tahaks maa korralikult ette valmistada, st umbrohust puhastada ja kompostmullaga täita - seda kõike enam sel hooajal ei jõua.
Aga veel pole maha matnud lootust, et jõuan oma ploomi ehk siiski ära istutada. Üks Jäneda laat on veel tulekul, ehk saab sealt midagi.
Muudest aiandusuudistest veel niipalju, et ka teisel katsel ei õnnestunud mul ei rediste ega porgandite kasvatamine. Kõrvitsa-punn on küll vähe suurem, kui eelmisel aastal, aga samas ikkagi veel küllaltki väike. Nii et vaevalt ta jõuab selliseks suureks kasvada, nagu kõrvitsad olema peaksid.
Viljapuudest niipalju, et seekord on natuke kehvem õuna-aasta kui eelmised - ehk siis, komposti ja metsa alla vedada tuleb vähem õunu kui varem :) Esimesena on valminud need kõige magusamad õunad, mida ma Suislepaks pidasin, aga Tiia väidab, et see on Krügeri tuviõun. Ei tea, kirjeldused on neil sarnased - valmivad varakult, maitse magus, värvus kollane, punaste triipudega. Kahjuks on just see puu kõige kehvemas seisus - teda kimbutab õunamädanik ja ka erinevad kahjurid - peaaegu igas õunas on vähemalt üks ussiauk. Selle puuga peab kindlasti tegelema. Nagu ma varem kirjutasin, siis eelmisel aastal olid teiste puude õunad peaaegu veatud - ei mingit ussitamist ega muud jama. Ja eranditult kõigi puude õunad on väga maitsvad.
Esimest korda kannab ka see kõige väiksem puu, lambanina - selles sordis pole kahtlust, kuna õunte kuju on juba niivõrd iseloomulik. Saan ka lõpuks teada, mis maitsega need on. Praegu vist veel toored.
Kui õunte teemal jätkata, siis soetasin endale sellise aparaadi nagu õunakoorija. Tegelikult teeb ta lausa kolme asja: koorib, viilutab ja eemaldab südamiku. Koorimist saab ka niiöelda välja lülitada, ehk siis saab viilutada nii koos kui ilma kooreta. Tuttavad, kes külas käisid, küsisid küll, et "mis treipink see sul siin on?" ja Ervin arvas, et "Eks ta paras kukenikk on", aga vähemalt esialgu teeb oma tööd korralikult. Topid õuna toru otsa, keerad vänta, ja viilud tulevad. Muidugi ta viilutab õuna spiraalselt, st korralikke rõngaid ta ei tee, ja samuti on viilud õige pisut liiga paksud, aga noh, igatahes parem kui käsitsi viilutada, seda ma enam teha ei viitsiks. Saab siis näha, kaua see 10-eurone treipink mul vastu peab ja kui palju kuivatatud õunu ma tänu sellele teha saan.
Lõpetuseks väike meeleolupildike minu krokodillidest :)
