Oli siis keegi teatud Rudolf, kes ostis mõisa jaotamise ajal endale talu, tollal koht suurusega 5 ha, mis oli peamiselt võsastunud heina-ja karjamaa.
Ta ehitas sinna elamu - kaks tuba ja köök ning kõrvalhoone - laut ja kuur. Elamu esimest kahe aknaga avarat tuba kasutas ta töötoana. Seal veetis ta kõik oma vabad hetked, valmistades mööblit ja keelpille (viiul, kannel,kitarr,mandoliin) või maalis looduspilte.
Ruudist on teada, et ta oli sinisilmne satään, vuntse kandev, pikk, sale, musikaalne noormees. Loomult oli ta vaikne, tagasihoidlik, õrnahingeline, endassesüvenenud, vähese jutuga, kuid tabavate väljenditega vaimukas mees.
Kuna Ruudi oli vaikne ja tagsihoidlik noormees, siis polnud tal ka pruute nagu nooremal vennal. Toredamad ja sümpaatsemad pruudid lõid külapoisid Ruudilt üle. Naabertalu rentnikel oli tütar Agathe-Cecelie, õmblusmasinaga tikkija ja käsitöö tegija. Ruudi rääkis, et nii mõnigi tütarlaps käis tema majaehitamist vaatamas, kuid Agathe oli ainus, kes oskas talle asjalikke ettepanekuid teha. Agathe-Cecelie oli pikk, sale, paksude tuhkblondide juustega sinisilmne heatahtlik tütarlaps. Talle meeldis tõsine ja vaikne vanapoiss ning neid laulatati 10.08.1929 Tallinnas Kaarli kirikus. Agathe-Ceceliel oli seljas heleroheline kleit ning pikk loor. Rudolf kandis hallitriibulist ülikonda. Agathe sai kaasavaraks kaks halli lüpsilehma, ühe hobuse ja teravilja. Augustis1931 sündis surnult poeglaps. Nende ainus laps.
Musikaalne Rudolf õpetas viiuli saatel tantsima oma kaks kollast koera. Väikese talu sissetulekud olid kasinad. Ruudi teenis lisa juhutöödega – värvis ja tapetseeris koolimaju, häälestas oreleid ja harmooniume. Kodus valmistas ta keelpille ja õpetas ostjaid neid mängima ja häälestama. Ruudi napsutas väga harva. Joobes olles muutus ta härdaks. Agathe põdes kopsuastmat. 1949 aasta maipühade ajal istus ta väljas ja vestles naabri perenaisega. Haigestus seejärel kahepoolsesse kopsupõletikku ja suri mais1949 . Talle pandi selga heleroheline pruutkleit ning loorist sai kirstu padjakate ja lina. Ruudi suri aasta hiljem, juulis1950. Talle pandi selga tema triibuline pulmaülikond. Mõlemad on maetud Kose kalmistule.
Ruudi vennatütar Asta
Asta oli lüpsja talus ning põetas Ruudi ämma ja elas nende juures seni kuni mattis ämma. Kui Ruudi oli ka maetud, sai Asta maja endale, sest Ruudil lapsi ei olnud, ning müüs selle hiljem võõrastele.
Astal lapsi ei olnud.
Asta vennal Hillaril oli poeg Aivar, kellel omakorda tütar Airi, umbes minuvanune. (Airil on sama perekonnanimi kui loo alguses mainitud Ruudil). Teda googeldades ja feissbuugitades avastasin, et üks tema FB sõpru on meie sõber ja seinatagune naaber Mihkel. Viimasega konsulteerides juhtis ta mu tähelepanu sellele, et vastava isikuga viibisime ühel ja samal pulmapeol, juulis 2011, ja pulmpapilte sirvides selgus, et oleme ka koos mitme pildi peal.
Mihkli kaudu sain numbri ja vestlesin Airiga pikalt. Ta ei teadnud küll meie talust suurt midagi, aga pajatas pikalt oma suguvõsa majast, mille nad hiljuti ära müüsid (meie naabruses). Asta elust ei teadnud ta ka just palju, pealegi on Asta ammu surnud. Tema mees Kolla aga on siiani elus ja elab endiselt meie külas.
