Kohtumine Käkuga

Meil on küll juba mõnda aega lumi maas, aga olen ühe juhtumi jätnud kirjutamata. Võis see olla kuskil oktoobri teises pooles. Tulime poe poolt ja nägime juba kaugelt tee ääres mingisugust tuusti. Lähemale jõudes hüüdis Ervin: "Mu emal oli täpselt samasugune müts, kui ma väike olin!". Veelgi lähemal selgus, et see polnud keegi muu kui Käku isiklikult - ehk kes varasemast ei mäleta, siis see on kährikupoiss (või - tüdruk), tõenäoline õuntejäraja mu krundil. Seekord siis kükitas ta tee ääres, pealtnäha elus ja terve, aga miskipärast ei põgenenud, vaid lihtsalt jõllitas meie poole. Sõitsime veelgi lähemale ja nägime, et ta hingeldas. Seega oli tal ilmselgelt midagi viga. Teda torkima me muidugi ei läinud, sõitsime vaid vaikselt mööda. Ja siis nägime, et tema tagakeha oli päris korralikult puretud, kõik kuivanud verega koos, samuti olid tagakehalt karvad välja langenud. Päris kole oli see vaatepilt. Arutasime natuke veel, kas oleks mõttekas kuhugi loomakiirabisse helistada, aga lõpuks siiski loobusime - karta on, et isegi nemad poleks Käku heaks enam midagi teha saanud.
Kui pärast koju sõitsime, siis teda enam tee ääres näha ei olnud...