Suve lõpp

Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et suvi juba läbi saab. Õieti teda ju polnudki - nagu ka eelmisel aastal. Mai algas küll paljutõotavate ilmadega, ja augusti lõpus ka nagu midagi toimus, aga vahepealne aeg ainult vihm - või siis lihtsalt pilves, tuuline ja jahe ilm. Kas nüüd hakkabki nii olema?
Mõned ilusad päevad siiski olid.
Üks väga töökas päev näiteks, kus Arette tahtis hirmsasti värvida, ja tõin talle siis toast 2 vana vineerist tooli, mis said täiesti uue näo.

Elvis ei viitsinud ka niisama istuda ja tema sai siis saagimistööd.

 Nii et sarapuu on sealt nurgast nüüd hävitatud. Vähemalt mõneks ajaks... Muidugi peaks tegelema ka kännu ja juurikate eemaldamisega, aga eks see töö jääb järgmisteks kordadeks.

Siis oli üks tore laadapäev. Käisime ühel väiksemal laadal ja pärast seda meie juures laadakraami manustamas - külas olid naabripere ja Aet oma pudulojustega. Seda kõige otsesemas mõttes, sest lisaks tavapärasele rahvale olid seltskonnas ka 2 merisiga - keda me päris lahti muidugi ei lasknud, aga oma puurivõre all said nad täitsa värsket muru näksida.

Naabritüdruk on nüüd aasta vanem, kui viimati meie talus viibides, ja ka sellevõrra targem - sai kohe aru, milline on kõige parem koht siin aias.

 Hiljem mahtus koguni terve perekond pildile:

Nii et mõnes mõttes on päris hea, et me neid elupuid veel maha ei võtnud.
 
Merisead said ka pildile püütud. 

Üks sisalik poseeris vahepeal nii ilusti. Tundub siiski, et see on väheke teine sort, kui too, keda ma eelmisel aastal muudkui pildistasin. On justkui pruunim ja täppidega.

Ühest väiksest kärnkonnapoisist on ka pilti tehtud, aga seda ma sinna ei pane - mulle ei meeldi kärnkonnad. Tean küll, et puhas loodus ja nii ja naa, aga sellegipoolest - olen tänulik, et ma seda suurt padakonna siiamaani veel näinud pole, kellest eelmised omanikud rääkisid, ja kellega Ervin lausa 2 x kohtunud on.

Kogu selle melu keskel oli siiski üks inimene, kes ka tööd tegi.

 Tegelikult on see täitsa masendav, kui palju aega läheb kõige lihtsamategi tööde peale. Tavaliselt me seal muud ei jõuagi teha, kui ainult kõige hädapärasemat - niidame muru, koristame mahamurdunud oksad, nüüd on jälle õuntekoristamise aeg... Pole siis ime, et esimene aasta aiapidajatena läks enamvähem täiesti lörri. Kuna peenramaad ei jõudnud korralikult ette valmistada, ei tulnud sealt midagi ei rediste ega sibulate koha pealt. Porgandid said üldse liiga hilja külvatud, ja harvendamisega jäin ka jänni, nii et sealt pole ka miskit loota. Ervin mingisuguse hernesaagi siiski sai.
Suured lootused olid kõrvitsa(te) peal , aga ka seal suutis mingi elukas siiski aeda sisse murda, ja kõrvitsalehti pluss peaaegu kõik kõrvitsa-alged ära süüa. Noh, olgu siis õnnelik.
Nii et piirdusime ikka tavapäraste sõstarde ja õuntega - ehk siis nende asjadega, mis ise kasvavad.
Õunad tunduvad ehk tibakene parema tervise juures olema kui eelmine aasta - või on see vaid minu wishful thinking...
Igatahes lootsin sellest suvest enamat - igas mõttes. Aga mis teha, elu on selline...