Sügis on olnud erakordselt ilus - soe, kuiv, päikseline... Siiamaani on. See kõik on venitanud õuesolemise hooaja tavatult pikaks - rääkimata sellest, et aiaomanikul on see nagunii pikem kui korteriinimesel. Kahjuks loojub päike juba päris vara, eriti pärast kellakeeramist, ja kui just kottpimedas toimetada ei taha - ja väga vara ju alustada ka ei jaksa - siis jääb päev ikkagi lühikeseks.
Oktoobri lõpupäevadel käisime jälle talust läbi - oli jäänud umbes 10-päevane vahe. Selle aja jooksul oli nii mõndagi toimunud, nimelt olid maja vallutanud hiired. Mis seal täpsemalt toimunud oli, see jääb siiski natuke mõistatuseks. Eestoas oli olnud miski suurem ralli - igasugu sodi oli mööda põrandat laiali puistatud. Teises toas aga - oh õudust, 3 hiirelaipa! Kaks neist seinaäärtes, ja üks vanas tuttavas lauasahtlis - sealsamas, kust kevadel selle mumifitseerunud hiirelaiba leidsime. Ja mis kõige kohutavam - kaks neist (sahtli oma ja üks põrandal) olid ka poolenisti söödud, st soolikad väljas. Kolmas oli küll terve, aga tekib küsimus, miks temagi surnud oli? Ja kes neid üleüldse seal sõi? Mingeid auke kuskil seintes pole, nii et hiirte endigi sissepääsemine on arusaamatu, ammugi siis võis see olla mingi suurem loom. Lisaks kõigele - ja see oli tõeliselt ebameeldiv - oli näritud ka põrandat, nii et saepuru taga. Huvitav, maja oli aastaid tühjana seisnud, ja põrandad püsisid tervena, ja nüüd, 10 päeva jooksul tehakse vaata et auk põrandasse. Huvitav küll, kes? Kui ma varem olen unistanud sellest, et saaks majakatusele salakaamera panna, mis jäädvustaks kogu selle wild life'i, mis meie äraolekul toimub, siis nüüd tundub, et sama huvitav oleks tubane kaamera.
Aga hiireteema pole veel lõpetatud. Eestoas söögilaual oli meil kuivikukarp (miks me selle üldse sinna jätsime?) ja selle sees kükitas rahulolevalt üks täitsa elus hiir! Miks ta ei pidanudki rahul olema, kui elas ju otseselt söögi sees! Mina ei tahtnud selle hiiremajandusega üldse tegelda, aga Ervin läks põllu peale ja lasi ta seal lahti. Ma muidugi soovitasin ikka kaugemale minna, muidu on ta ilmselt kiiremini majas tagasi kui me ise - aga no ta ei viitsinud, ja nii oligi: hiir võttis kohe suuna majale ja kukkus siblima. Ja kui ta juba maja ees lehtede alla kadus, siis püüa sealt enam.
Igatahes koristasime nüüd kõik kuivikud ära - rohkem toitu nagunii majas ei ole - ja riputasime seinaääred mürki täis. Osa mürki panime ja väljas tuulutusaukude sisse - õpetuse järgi ongi targem neid juba õues mürgiga kostitada, et nad tuppa üldse ei jõuakski.
Nädalavahetusel käisime jälle - valmistusime suuremat sorti hiireralliks, aga seekord polnud nagu üldse toas käidudki, mürk oli puutumata ja toad puhtad. Õues olev mürk oli küll kadunud. Loodame, et see siis ikka sihtgrupini jõudis. Lehti riisudes õnnestus ühte tegelast ka näha lehehunnikust välja vupsamas. Üritasin talle reha abil selgeks teha, et see on siin minu territoorium, aga ta vupsas hoopis kompostikasti praost sisse ja enam teda ei näinud.
Mutid on ka viimasel ajal kõvasti möllama hakanud, just nüüd, sügisel. Millegipärast ei olnud suvel peaaegu ühtegi hunnikut näha. Nüüd peab hakkama neid ka tõrjuma.
See Mäku vist enam ei käi, õunad on ju otsas ka. Ausaltöelda tagantjärele kahtlustan, et see, kes õue peal käis, oli ikkagi kährik, mitte mäger - aga see, keda ma eemal vilja sees nägin, oli justkui valge peaga ja tundus suurem ka. Samuti väidab Ervin, et tee ääres nähtud loom oli kindlalt kährik, aga see, keda ta katusel istudes nägi, tundus nagu suurem, ja ka valge peaga. Kas võib olla, et seal on lausa kaks erinevat tegelast, Mäku ja Käku?
Kui ma suvel ikka lootsin, et tahaks mõnda looma näha, siis nüüdseks on mul neist küll täiesti kõrini ja ma ei taha enam mitte mingeid loomi näha! Kui, siis mingit kitsekest kaugusest küll imetleks... Nemad vähemalt minu aeda ei pääse. Just sõraliste kaitseks omal ajal see vägev tara sinna ehitatigi.
Midagi meeldivat ka - mingid lilled puhkevad alles praegu õide! Pisikesed tumelillad astrid. Tõesti väga targalt kujundatud aed. Õied läksid alles vaasis korralikult lahti ja püsivad vaasis juba üle nädala.
Musta kile all olev muru on nüüd enamvähem ära kängunud ja võiks kasvõi kohe peenart kaevama hakata. Aga enne kevadet vist pole pointi. Nii et hetkel peale lehtede-okste koristamise ja põletamise muud teha polnudki. Lõke oli vägev, aga kui sellega lõpetasime, siis oli väljas ikka kottpime ja ainult tänu oma toredatele LED-lampidele oli võimalik ilma ninuli kukkumata autoni tee leida.
