Kliima soojenemine

 Sel aastal vist esimest korda tundsime oma nahal, et kliima soojenemine on ka meile jõudnud. Esiteks läks kevadel päris varakult soojaks. 1.aprillil olin Tartus, kus oli lausa 20 kraadi sooja. Väga erakordne. Põhja-Eestis oli siiski külmem, ja üldse läks varsti peale seda jälle jahedamaks, aga ikkagi, märk oli maha pandud. Teiseks oli ka september lausa rekordiliselt soe. Nagu keegi ütles - saime ühe suvekuu juurde! Kui minu käest küsida, siis mul küll midagi selle vastu ei ole. Isegi täna, 25. oktoobril, on 13 kraadi sooja, ja päikese käes on täiesti suve tunne. Kuna täna on ühtlasi mu isa sünnipäev, siis mäletan hästi, et päris mitmel aastal on sel kuupäeval juba korralik lumetorm olnud. Praegu muidugi on asi sellest väga kaugel.

Vastavalt ilmastikule olid seekord ka aiasaadused hoopis suuremad ja oli neid ka rohkem kui tavaliselt. Vähemalt õunte kohta kehtib see küll. Õunu oli lausa massiliselt, ja nii suured pole nad kunagi olnud. Samuti oli ebaküdooniapõõsas paksult vilju täis - kuigi me endiselt ei oska nendega väga midagi peale hakata.

Midagi suuremat me kevadel maha ei pannud. Ah siiski, esmakordselt katsetasime avamaa kurkidega. Ja võib öelda, et tuli päris rahuldav saak. Eriti kui arvestada, et me seal ju nii tihti käia ei saa, ja ei saa taimekesi kasta nii palju kui vaja. Õnneks siiski tuli ka vihma päris korralikult, nii et saime ikka kurki ka.

Maasikasaak oli samuti vägagi rikkalik.

Muidu on kõik endine. Majake ikka püsib püsti, ja pärast väiksemat remonti peatus ka katuse läbilaskmine. Kuur vajub muidugi endiselt üha rohkem lössi, ja hädasti oleks vaja uus ehitada. Sama käib kompostikasti kohta. Kust selle kõige jaoks ainult aega võtta, see on küsimus.

Uus kaev

 

Eelmisel suvel sai ära tehtud üks suur töö - uued kaevurakked. Päris üksinda Ervin seda siiski ei teinud, sõber tuli appi - kes tahtis mõneks ajaks kodust laste kisast eemale saada, ja nautis väga rahus ja vaikuses looduses nokitsemist.

Meenutuseks paar pilti vanast kaevust:

Üldiselt jah nägi see asi päris nukker välja, ja uute ehitamine oli lausa hädavajalik.

Ma isegi imestasin, kui kiirelt see neil käis. Mina ei pidanud seekord eriti midagi tegema, ainult käisime Majatohtris sobivat peitsi valimas. Kuna tegemist oli ikkagi kaevuga, siis ei tahtud suvalist keemiat sinna peale panna.

Kokkuvõttes võib vist rahule jääda. Uus kaev tuli igati soliidne ja pole põhjust häbeneda:

Toa põrand

Eelmise suve suurim saavutus oli ilmselt see, et lõpuks ometi sai tagumise toa põrand üle lakitud. Seda oleks pidanud muidugi juba ammu tegema. Põrandal olid täiesti korralikud lauad, aga lakkimata, ja seetõttu oli aastate - võibolla aastakümnete  mustus sinna kogunenud, ja selle kõige eemaldamine oli suur töö.

Kõigepealt oli juba väga suur töö kogu krempli teise tuppa tassimine. Suuremad mööblitükid muidugi jäid sisse. Jaotasin toa mõtteliselt kaheks, ja algul siis tegime uksepoolse osa ära. Küsimärgi all oli esialgu, kas see suur kolakas riidekapp ennast üldse liigutada laseb. Aga tegime ta tühjaks, ja isegi riiulid tõstsime seest ära - need olid ka igavesti rasked. Pärast seda oli võimalik kappi niipalju kergitada, et sinna vaip alla lükata, ja siis koos vaibaga lohistasime kapi teisele toapoolele. 

Teine etapp oli siis põranda puhastamine. Ka see polnud muidugi lihtne ülesanne. Lisaks muule mustusele oli seal punase veini plekke, küünlarasva plekke jms, mille eemaldamine pole just käkitegu. Tegin nii: algul niisutasin väikese ala veega, siis hõõrusin üle majapidamisseebiga, ja lõpuks siis küürisin tugeva harjaga. Seda menetlust pidi mõnes kohas isegi mitu korda tegema. Siis mitmekordne loputus ja kuivatus. Asja tegi veel tüütuks see, et pesuvesi muutus väga kiiresti poriseks, ja pidevalt oli vaja kaussides vett vahetada. Kõige lõpus veelkord niiske lapiga pesu. See kõik võttis kohutavalt kaua aega. Pealegi pidin esimese toapoolega tegelema üksi, sest Ervin oli endale sellise töökoha osanud soetada, kus pidi ka nädalavahetuseti töötama. See on ikka täisjama. Lisaks kõigele oskasin valida sellise hetke, kus tuli peale väga kõva äike, ja enne seda värvus taevas tumehalliks ja toas läks praktiliselt täiesti pimedaks. Selle töö juures aga oli just valgust vaja, ja mu akulambid hakkasid üksteise järel ära kustuma. Tegin siis vahepeal üldse lõunapausi, mugisin süüa ja vaatasin aknast, kuidas äike sähvib. Müristas ka mis kole, aga panin raadio kõvemaks, ja polnud hullu.

Kolmas etapp oleks õigupoolest pidanud olema lihvimine. Aga seda oli väga raske korraldada, sest teatavasti pole meil ju elektrit. Ilmselt oleks ka mingi akuga lihvija saanud organiseerida, aga see tundus juba liiga keeruline - oleksin pidanud nagunii enamvähem üksinda seda asja ajama. Lahenduseks olid lihtsalt mõned liivapaberilehed, millega ma mõned konarlikumad kohad üle käisin. Aga jah, loomulikult - kui oleks korralikult lihvida saanud, oleks tulemus kindlasti kordades parem tulnud.

Nii et pärast lihvimisjärgset kerget pesu ja tolmuimejaga puhastamist (akuga varstolmuimeja!) oligi lõpuks aeg lakkimise käes. Lakk oli mul poolmatt-poolläikiv, mis jäi algul pintsliga tõmmates piimjas, aga kuivades muutus läbipaistvaks. Suur pluss oli kiire kuivamine, mis võimaldas mul pärast esimese kihiga lõpetamist praktiliselt kohe ka teine kiht peale tõmmata.

Pärast sellist tööpäeva olin muidugi kohutavalt väsinud. Ainuke lohutus oli, et teise toapoole töötlemisel olime jälle kahekesi. Lohistasime kapi siis nüüd lakitud osa peale, vitriinkapi samuti, ja jälle kordusid kõik kirjeldatud etapid. Kahekesi loomulikult läks töö poole kiiremini.

Lisan siia veel väikese galerii naljakatest riietusesemetest, mis me kapi sahtlitest leidsime.

Talv...

 Lasen seekord ainult piltidel enda eest rääkida ...

Meenutusi sügisest

Mõned pildid veel sügisest.

Uus toompihlakas kandis oma esimesel aastal väga ilusasti, sain sellelt noorelt istikult paraja peotäie marju. See eelmine toompihlakas jättis aga selle aasta üldse vahele. See tundub mul ka marjapõõsastega juba selline trend olema, et esimesel aastal kannavad väga hästi ja siis jäävad kiratsema. Peab ikka hakkama rohkem väetamise peale mõtlema.

Istutasin varakevadel maapirnid teise kohta, rohkem päikese kätte. Osad jäid muidugi ka vanasse kohta alles (need, mida mullast üles ei leidnud) ja oli hea võrrelda. Muidugi edenesid need, mis päikese käes, palju paremini, ja õitsesid ilusti. Kui neid natuke veel juurde tuleks, võiks neid juba otsast ka tarbima hakata, loen igalt poolt, kui kasulikud nad on.

 

Jäneda laadalt ostsime 2 roosipõõsa istikut. Sort on "Kazanlik" ja pidi olema hea "laisa inimese roos". Ma ei tea, kas me just laisad oleme, aga kuna meid ju kohapeal seal neid karjatamas ei ole, siis peavad need roosid - ja muud taimed - pikemat aega omapead hakkama saama. 

Mõlemad istikud õitsesid juba samal aastal päris ilusti, saab näha, mis nad edasi tegema hakkavad.

 

Neetud kevad

Sel aastal tuleb kevad teisiti... Seda luulerida on palju tsiteeritud, ja ilmselt tulevad teisiti ka suvi ja sügis. Võimalik, et ka talv.
Tegelikult oli ka viimane talv vägagi "teisiti". Ehk siis vaieldamatult minu eluaja kõige soojem talv. Lund tuli ainult natuke oktoobris, ja siis aeg-ajalt kevadel ka, talv oli peaaegu täielikult lumeta. Esimest korda nägin juba oma sünnipäeva paiku lumikellukeste tärkamist. Lumikellukesed ja ka sinililled olid väga varajased ja õitsesid kaua.
Kevad tõi kõige muu kõrval mulle väga kurva uudise: 22. aprillil suri üks ammune hea sõber. Väga halb uudis, millest andis toibuda - kui üldse olen toibunud.

Tõin oma aeda juurde ühe toompihlaka, seekord sort "Thiessen". Istutasin selle sõbra mälestuseks.

Ehitamine

Selle 2019. aasta võiks muidu üsna sündmustevaeseks lugeda - kõige suuremaks saavutuseks ähvardaski jääda see kahe pirnipuu istutamine. Aga ometi enne suve lõppu tuli meile veel elu sisse ja otsustasime ette võtta asja, millest olime mitu aastat niisama juttu heietanud - ehk siis eeskoja laudise vahetamine. Tagantjärgi vaadates see polnudki nii suur ettevõtmine, kui olin kartnud, ja läks tunduvalt kiiremini ja ka tunduvalt väiksemate kuludega, kui oleksin arvanud. Suur tänu tuleb siinkohal mõttes edasi anda veel meie eelmistele omanikele, kes olid jätnud pööningule paraja koguse laudmaterjali, mis sai nüüd ilusti käiku lastud, nii et ise pidime vaid ühe korra käima laudu ostmas, ning see kogus ei olnud ka kuigi suur, igatahes arve läks ca 50 euro kanti. Samuti on meil seal majapidamises veel tohutu hunnik erinevas suuruses naelu. Arusaadav, nõuka-ajal tuli ju kohe asju kokku osta, kui poes midagi müüdi, sest kes teab, millal jälle müüakse... Nii et need, jumalteab mis aastakümnel ostetud naelad said ka nüüd lõpuks kasutust. Ja lõpetuseks kulus ära meile veel õemehe ülejääkidest annetatud rohekas pulber - raudvitriol. Aga kõigest järjekorras.

Algas asi muidugi vanade laudade eemaldamisest.

Ja üllatavalt kiiresti hakkas ka uus "sein" kerkima.

Väga võõrastav oli oma majakest sellisena näha. 

Õnneks ilm soosis meie ettevõtmist ja sügisvihmad ei tulnud liiga varakult kimbutama.

Ühel hetkel oli ta siis valmis. Ja siis tuli mängu raudvitriol. Kuna see värsketest laudadest sein eraldus drastiliselt kogu ülejäänud majast, ja meil pole aega oodata, millal loodus oma töö teeb, siis mätsisingi kogu laudise üle raudvitrioli seguga. Kui selle pulbriga saab lõnga halliks värvida, miks ei peaks ta siis lauda halliks tegema. Ja teebki. Võin siinkohal anda väikese praktilise nõuande, et nendele laudadele, mis on just ostetud - või just siseruumidest toodud - ei anna ta peaaegu mitte mingit toonimuutust, aga lauad, mis on vähemalt nädala juba väljas keskkonnamõjude käes olnud, värvuvad juba palju paremini. Miks see nii on, ei tea. Igatahes oli väga huvitav jälgida, kuidas hele laudis järk-järgult hallimaks tõmbus. Arvan, et kevadeks on värvitoonid uue ja vana vahel täiesti ühtlustunud.

Selline ta meil siis praegu on:

Kahjuks ei jõudnud akendega sel suvel jälle midagi teha. Kuigi aknakitt on mul juba ammu ostetud, samuti aknavärv ja üldse kõik vajaminev. Ainult aeg, seda ei saa kuskilt juurde osta. Ja nüüd tuleb jälle talv peale.